Soolise võrdõiguslikkuse seadus ja demagoogia

04.11.2003

Üks pikemaid ja seni veel lõpplahendust mitte leidnud arutelu teemaks on Riigikogus olnud arutlus soolise võrdõiguslikkuse seaduse üle. Seadus oli Valitsusel plaanis vastu võtta juba aastal 2002, aga nii kaugele see ei jõudnud. Nüüd on tulnud Brüsselist kõva käsk seadus siiski vastu võtta, kas jõuab uus Riigikogu tulemusele? Mis takistas eelmist Riigikogu? Kas süüdi on poliitikute osavus alatute võtete kasutamisel? Vaatame seda, mis toimus teisel arutelul 18 septembril 2002. Ettekandjaks on Sotsiaalminister Siiri Oviir, demagoogiaga tegelevad põhiliselt tema meeskolleegid Riigikogu saalist. Vaatame läbi lemmikvõtted ja kes ning kuidas neid kasutavad. Läbivaks jooneks kõikidel on teemast mööda rääkimine ning püüd rääkida millestki, mis neile rohkem huvi pakub.

Anti Liiv

Alustaks Riigikogu liikmest kes sel teemal kõige rohkem sõna võttis - Anti Liiv, kes on tuntud rahvamees, (minu poolt demagoogiline võte – sildi kleepimine) tema lemmikvõte on lihtrahvalikkus ning idee naeruvääristamine.

Parim tsitaat temalt: „Ilmselt on soolise võrdõiguslikkuse küsimus peaaegu sama huvitav, nagu üldse meestel naistest rääkida.“

Nüüd üks ebakohane võrdlus minevikust, millel käsiloleva küsimusega puudub otsene seos, kuid samas jätab Liivist mulje kui targast inimesest. „Esiteks arvan selle seaduse eesmärk olevat anda korralik kõrvakiil kristlusele. Nimelt, viimasel kahel tuhandel aastal usutavas Piiblis, eriti Vanas Testamendis, on vääristatud ebavõrdsus, mees ja naine on selgelt ebavõrdsed. Viimasel ajal on selles dogmas toimunud lagunemine ja see seadus ilmselt on üks järjekordne tunnustäht, et lisaks juba rahvusvaheliste konventsioonidega keelatud inimeste piinamisele, mis nüüd ka põrgus ei tohi toimuda, loobume veel ühest Piibli dogmast - mehe ja naise mitteidentsest rollist. Nad on nüüd rollina võrdsed.“

Lõpuks kõikide vanemate inimeste lemmikhirm meie üldisest raskest sotsialistlikust minevikust, mille mustaks maalimine „töötab“ alati laiades rahvamassides ning selle võrdlemine rüütliromaanidega: „Kuhu küll on kadunud rüütlid, kes kingivad lilli ja laulavad nende akende all aariaid. Pika arutamise järel leiti, et rüütlid on sellepärast kadunud, et daame enam ei ole. Aga kujutage ette, kas tahaksime unistuste daamidest teha jälle rämeda häälega traktoristid, nagu oli 30 aastat tagasi? Kas Eesti ühiskond siis muutub paremaks?“

Arvo Sirendi

Sirendi kasutab võtet, mis sai meile juba tüütavaks valimiste ajal – esitame palju küsimusi, mis rahvast laialt huvitavad ja samas jätame nendele küsimustele konkreetsed lahendused ja vastused andmata. „Miks just praegu arutatakse soolise võrdõiguslikkuse küsimust? Mulle tundub, et ega sellele päris õiget vastust ei ole. Me ju teame, et Eestis on palju suuremaid probleeme, on tööpuudus, väiksed palgad, …, alkoholism, narkomaania (ühtekokku 15 erinevat nimetust). Seda nimekirja võib üsna pikalt jätkata. Aga me võtame käsile ühe küsimuse, mis tundub ühiskonna arengu seisukohalt vähem tähtis. Kas naistel on nüüd hea meel, et nad said meestega samas vanuses pensionile, et nad peavad viis aastat veel töötama selleks, et pensionieani jõuda? Kas võrdse palga taotlemine tööl ei vii hoopiski perehuvide kahjustumisele? Kas loomulikest, looduslikest ja tavaeelistustest loobumist korvab seadus? Me püüame moraalireeglid asendada seadustega. Mäletan, et vene ajal pakuti välja kommunismiehitaja moraalikoodeks. Seal oli kirjas, et inimene peab inimesele olema sõber, seltsimees ja vend. On ju väga raske olla naisel kellegi seltsimees ja vend. Neil ei jätkunud tol ajal ruumi, et oleks kirjutatud, et osa inimesi peaksid olema inimesele sõbrannad, seltsinaised ja õed. Aga õnneks oleme kommunistliku mineviku Eestis ja sel ajal kehtivad põhimõtted kaks korda hukka mõistnud. Selle tõttu lakkab kehtimast naiste kohustus olla kellegi vend ja nad võivad olla naised nii, nagu nad on olnud kogu aeg.“ Tsitaat lõpeb siinkohal jälle sama lemmikjutuga meie kohutavast kommunistlikust minevikust.

Järgnevalt vihjed veel kaugemale minevikule ning ebasobiv võrdlus erinevate paikkondade probleemidele, mis ei kuulu käsitlemisele antud seaduse raamis. Pealegi veel endast meie vormis rääkimine. „Me ei tea ka, mis on diskrimineerimine. Näiteks esimese öö õigus. Kellele see diskrimineeriv oli, kas sunnismaise talupidaja naisele või hoopiski mõisaprouale, kellel samasugust õigust ei olnud, või talupidajale. Nüüd viidatakse, et naised saavad vähem palka, keskmiselt neljandiku võrra. Aga Võrumaa naised saavad kaks korda vähem palka kui Tallinna naised. Kas on lubatud diskrimineerimine, mis lähtub regionaalsest printsiibist? Võrumaal saavad ka mehed vähem palka kui Tallinna naised jne. Siin on küsimusi pigem rohkem kui vastuseid.“

Olev Raju

Olev Raju tõstatab sisulise küsimuse, kuid samas naeruvääristab ta oma küsimust ja samuti ei paku ka lahendust, vaid naeruvääristab seda teistkordselt: „Minu küsimus puudutab seda nüüd juba kurikuulsaks muutuvat kuuendat muudatusettepanekut, et nõukogudes peab olema mõlema soo esindajaid. Jah, äriseadustik nõuab küll vähemalt kolmeliikmelist nõukogu, aga mõned nõukogud ei allu äriseadusele ja koosnevad ühest isikust. Kuidas see siis täitmisele kuulub, kas otsitakse biseksuaale?“

Liia Hänni vastus: Härra Raju, teie ärritus on ilmselt asjatu, sest niikaugele see seadus praegu küll ei ulatu.“ Seda vastust võiks vastu demagoogitsemiseks lugeda, puudutati otseselt inimese isikut ja emotsioonile anti tõlgendus.

Jüri Adams

Tema jutus on näha kahte ilmset alatut võtet – vastaspoole ilmset rumalaks pidamist ning liigset võõrsõnade kasutamist: „Ma kujutasin ette, et ka teie jagate seda arvamust, et seaduste asi on lahendada mitmesuguste õiguslike printsiipide vaheliste konfliktide situatsioone, mitte kirjutada mingisugust niisugust roosat muinasjuttu kokku.“

Hänni vastus: “Ma täiesti mõistan teie ärritust, sest tegemist on tõepoolest üsna uudse põhimõttega. Ma ei hakkaks siinkohal harrastama põhiseaduskomisjoni esindajana mingisugust põhjalikku vaidlust teiega.“ Vastus üsna sarnane eelmise vastusega. Võibolla on Riigikogus tõesti vaja kasutada rohkem psühholooge, et ei tekiks inetuid olukordi?

Kokkuvõte

Ilmselt poliitika ongi suuremalt jaolt oskus kasutada õigel hetkel õiget demagoogiat. Kindlasti olukorras, kus tegeletakse mõne teise probleemi aruteluga tuleb valitseval jõul olla konstruktiivne ning opositsioon mõtleb välja kuidas vastast sellisesse olukorda panna, et ta alla vannuks. Kummaline on see, et Riigikogus antakse kõigile aega kõnede pidamiseks, kuid nendes kõnedes peegeldub põhiliselt üksikisiku arusaam teda ümbritsevast elust. Arutelu või probleemidele lahenduse pakkumist need kõned ka ei sisalda. Nendele kõnedele ei reageeri keegi ja neile polegi võimalik vastata. Huvitav, miks nad nii teevad, kas ainult selle pärast et nii on lubatud ja Riigikogu saadik sisuliselt ei vastuta selle eest, mida ta räägib ja kuidas ta teiste saadikute aega kasutab?

Sirje Kingsepp
ESDTP Keskjuhatuse liige
esdtp@solo.ee