Eesti teelahkmel

Eesti on teelahkmel. Nõukogude Liidu pseudosotsialismi krahhist innustatud parempoolsed tahavad nüüd heita vannist pesuveega ka lapse, nullida kõik, mis töötav rahvas on saavutanud viimase pooleteise sajandiga, viia maailma tagasi varakapitalismi aegadesse.

Sellist tagasipööret õigustatakse ja põhjendatakse vabadusega, mida sotsiaaldemokraatide loodud heaoluriik ahistavat. Parempoolsete põhivaenlane ongi XX sajandil tekkinud riik, mis on andnud oma kodanikkudele sotsiaalkindlustuse, õiguse haridusele, arsti- ja sotsiaalabile ning turvalisusele, loonud inimestele võrdsed eneseteostuse võimalused sõltumata nende varandusest. Riiki süüdistatakse nüüd selles, et ta on halb peremees, et ta ahistab ettevõtlust, piirab inimeste vabadust kasutada oma omandit.

Rünnak riigi vastu käib mitmel rindel. Riiki nõrgestatakse kaudselt, luues alternatiivseid erastruktuure - turvafirmasid, haiglaid, koole, postiteenuseid - ja otseselt, kahandades riigi tuluallikaid.

Kui praeguse valitseva koalitsiooni algatatud maksureform läheb läbi, on sisuliselt tegemist parempoolse riigipöördega: Eesti riik, Eesti omariiklus on sündinud sotsiaaldemokraatia tugeva mõju all, Eestis on seni peetud oluliseks seda, et riik kaitseb nii kodanike põhiõigusi kui sotsiaalset õiglust. Nüüd tahetakse üksikisiku tulumaksu viia 26%lt 20%le, mis kahandaks tõsiselt riigi ja eriti kohalike omavalitsuste tulusid.

Parempoolne retoorika laidab rikkuse ümberjagamist, samal ajal aga võtab Riigikogu vastu parempoolsete algatatud vanemahüvituse seaduse, mis tähendab raha ümberjagamist vaesematelt rikkamatele.

Oma riigipöördelisi reformikavu ei vaevu parempoolsed eriti põhjendamagi, piirdudes vaid banaalsete propagandafraasidega. Sellise enesekindluse on neile andnud vasakpoolse mõtte ja aktiivsuse nõrkus meie poliitikas ning avalikus sõnas, mida ikka avalikumalt suunab rahavõim, kapital, millel ei ole rahvust ega kodumaad.

Parempoolsed kuulutavad sotsiaaldemokraatia koos sotsiaalse õigluse ideedega iganenuks, sobimatuks globaliseeruvasse maailma, postindustriaalsesse ühiskonda. Unustatakse, et sotsiaaldemokraatias kehastub inimkonna põline püüd inimlikuma, õiglasema ja arukama ühiskonnakorralduse poole, mis on sama aktuaalne agraarses, industriaalses kui postindustriaalses tarbimisühiskonnas. Neile, kes leiavad, et kaua võimul olles on sotsiaaldemokraadid pidurdanud majanduse arengut ja muutunud selle vähem konkurentsivõimeliseks, võib meenutada, et maailma kõige edukamate, jõukamate ja konkurentsivõimeliste riikide hulka kuuluvad just suuresti sotsiaaldemokraatide juhitud ja kujundatud Rootsi, Soome ja teised põhjamaad. XIX sajandist tänapäevani on sotsiaaldemokraatia pidevalt arenenud, vahel loomulikult läbi kriiside ja konfliktide, ent ikka ja jälle tõestades muutunud oludes oma elujõudu ja tarvilikkust.

Meie aja Eesti paradoks ongi see, et riiki valitsevad need, kellel Eesti riiki tegelikult vaja pole ja kes nii on asunud seda riiki lammutama, minimiseerima. Need, kellel pole kodumaad vaja, tahavad nüüd võtta kodumaa nendelt, kes seda vajavad. Kui praegune võimueliit saab oma tahtmise, jäävad riigist järele vaid mõned võimustruktuurid ja kehvakesed haiglad, koolid ning politsei vaeste jaoks, kes kvaliteetsete teenuste eest ei jõua maksta. Eesti lõheneb tagasipöördumatult kaheks Eestiks. Ilma tegusate vasakjõududeta on riik tänapäeva maailmas sama kohmakas kui inimene, kellel pole vasakut kätt.

Praegu on veel võimalus seda saatuslikku arengut peatada. Praegu on vasakpoolsetel, ent ka lihtsalt tervet, kaugelevaatavat mõistust esindavatel jõududel viimane aeg ühineda ja lõpetada Eestis parempoolsete võimumonopol, taastada kadunud tasakaal, sotsiaalne õiglus ja lihtsalt terve mõistus, kaitsta Eesti riiki, mis on meie rahva ainus kodumaa, meie üks ja ühine kodu. See, mille eest läbi põlvkondade on seisnud sotsiaaldemokraatia. On ülim aeg, et sotsiaaldemokraatia heidaks kõrvale viigilehed ning esineks otsustavalt oma nime all, astuks võitlusse oma põhimõtete eest.

Alla kirjutanud: Jaan Kaplinski  veebruar 2004