EESTI SOTSIAALDEMOKRAATLIKU TÖÖPARTEI KESKJUHATUSE JA KESKKOGU PÖÖRDUMINE

Eesti Vabariigi presidendi Lennart Meri poole

Sotsiaalsest kriisist ja vaesuse leevendamise teedest Eestis

Lugupeetud härra president!

ESDTP Keskjuhatus ja Keskkogu pöörduvad Teie poole sügava murega, kuna sotsiaalne kriis Eestis on jõudmas ohtliku piirini.
1995. aastal toimus Kopenhaagenis ÜRO korraldusel tippkohtumine ülemaailmse sotsiaalse arengu küsimustes, mille otsusel on enam kui 180 riigijuhi allkirja seas ka Eesti presidendi oma. Sellega võttis Eesti riik kohustuse vaesuse leevendamise riiklike programmide väljatöötamiseks ja ellurakendamiseks. ÜRO Arenguprogrammi rahastamisel valmis aastatel 1997 - 1999 Tartu Ülikooli ja EV Sotsiaalministeeriumi mahukas uurimus vaesuse süstemaatilise analüüsiga. Selle tulemused on ahastamapanevad: 1997. aastal elas vaesuses 53,4% elanikkonnast ehk ca 750 000 inimest 1,4 miljonist.
Tulemuste esitlemisest sotsiaalministeeriumis on möödunud üle aasta, kuid projektis esitatud tegevuskava elluviimisele pole veel asutud.Sisuliselt on riik Kopenhaagenis võetud kohustused seni täitmata jätnud ja pole ka avalikkust informeerinud, mida tegid Eesti esindajad juunis 2000 Genfis toimunud konverentsil "Kopenhagen+5", kus riigid andsid aru Kopenhaageni konverentsi lõppdokumendi täitmisest.
Eesti inimeste elatustase on pidevalt langenud. Äsja teatati ajakirjanduses, et vaesusriski piirkonnas elab juba 60% elanikkonast, kellest enamiku moodustavad lastega pered. Eestis pole ametlikku vaesuspiiri kehtestatud, kuid analüütikute arvestuse kohaselt on see hetkel 1404 krooni. Elatusmiinimumist, nagu mujal maailmas, ei juleta meil rääkidagi, sest see läheneb keskmisele palgale. Statistikas toimub hämamine ja vaesuspiirina käsitletakse 500-kroonist viletsa toidukorvi hinda. Veel väiksem on töötu abiraha - 8,8% keskmisest palgast, mis on madalaim Euroopas. Samas on tegelik tööpuudus tõusnud 15 protsendini ja üha suureneb. Eesti rahvaarv aga väheneb pidevalt ja rahva moraalne ning füüsiline seisund halveneb sotsiaalsest tõrjutusest tingitud alkoholismi ning narkomaania kiire leviku ja hariduse taseme languse tõttu.
Eesti võimueliit on haaratud vaid ühest mõttest: kiiremini Euroopa Liitu ja NATO-sse, naiivselt lootes, et tegeliku olukorra varjamine ja mittemidagitegemine meid sihile viib. Samas jättis Riigikogu ratifitseerimata Euroopa Sotsiaalharta nõuded kaitsest vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse eest ning eluasemele (seda õigust ei sätesta ka meie põhiseadus).
ESDTP Keskkogu küsib, miks ei ole rahvusvaheliselt võetud kohustuse täitmisel jõutud kaugemale niigi teada oleva olukorra analüüsist? Kas tõesti ei taibata, et konkreetseid samme astumata ei võta meid vastu ükski liit ja kaua bluffida ei õnnestu. Millal hakatakse meil ükskord tõeliselt tegelema riigi põhivara - inimestega ja nende vajadustega? Kui kaua suudab püsida riik temast võõrandunud elanikkonnaga?
Miks ei rakendata konkreetseid abinõusid võitlemaks vaesusega, üha suureneva kuritegevusega, narkomaaniaga?
Miks müüakse kõik põhilised põhivahendid väliskapitalile? Tähendab ju see sisuliselt iseseisva, sõltumatu Eesti riigi muutumist kaasaegseks asumaaks.
Miks Teie, härra president, ei ole seni aktiivselt sekkunud nende probleemide positiivsesse lahendamisse?

Härra president!

ESDTP Keskkogu on veendunud, et suure osa Eesti rahva viletsus ei jäta Teid siiski ükskõikseks ja et Te kasutate kogu oma mõju ja autoriteeti riigieelarve koostamise perioodil otsustavate abinõude kavandamiseks, vältimaks sotsiaalset katastroofi ning eesti riigi sattumist rahvusvahelisse häbiposti.

20. juuli 2000
Tiit Toomsalu
ESDTP esimees

Presidendi vastus