ParlaCon 2005

ParlaCon 2005 toimus 18.-20. märts 2005 Saksamaal, Potsdamis ja Berliinis. Seal osalesid erinevate riikide vasakparteide esindajad, kes töötavad valitsuses, parlamendis või omavalitsuses. ParlaCon korraldati selleks, et vahetada Euroopa vasakparteide kogemusi oma programmide elluviimisel parlamentides, valitsustes ja omavalitsustes, eesmärgiga tihendada omavahelist koostööd. Arutelude käigus püüti leida konkreetseid ideid neoliberalistlike suundumustega võitlemiseks, vasakpoolsete reformide läbisurumiseks ning vasakpoolsete jõudude tugevdamiseks riigi juhtorganites. Samuti Euroopa fašismist vabastamise 60. aastapäeva mälestamiseks.

Põnevaid ettekandeid oli palju. Paljud saadikud rääkisid ka Euroopa konstitutsioonist – milline on häälestatus referendumi korraldamise eel, milline meelsus on valdav. Arvamused põhiseaduse vastuvõtmise kohta olid erinevad: mitmed kõnelejad leidsid, et parem olemasolev konstitutsioon kui üldse mitte mingisugust, teised aga tõid välja ohu, et kui see juba kord vastu võetud on, võib selle muutmise saavutamine vägagi raskeks osutuda.

Gregor Gysi PDSist pidas emotsionaalse ja inspireeriva kõne Euroopa uutest perspektiividest. Tema sõnum, millele saalist reageeriti üsnagi vastuoluliselt, oli: „Me peame olema avatumad teiste parteide suhtes“. Tema näeb vasakpoolsete ideede edu võtit koostöös teiste parteidega, et saavutada edu esialgu vähemalt kokkupuutepunktides. Seda ideed toetasid veel mõned kaasvõitlejad, rõhutades, et pole vaja vastaseid demoniseerida, sest ka meie teeme vigu. Niisugune lähenemine viib tõenäoliselt tõesti laiemale ühiskondlikule vastukajale, iseasi, kui puhtaks jäävad siis vasakparteide jaoks tähtsad ideed.

Ivan Melnikov rääkis partei raskest seisust Venemaal – püüti organiseerida ühiskondlikku protesti valitseva poliitika vastu, kuid sellele vastas valitsus ametliku meediapropagandaga ning paraku usaldab vene rahvas pimesi oma presidenti. Niisiis levitatakse oma ideid praegu peamiselt Interneti teel, sh tehakse ka teleülekandeid.
Erinev seisund on Kyriacos Chatzittofise sõnul Küprosel, kus vasakparteil (AKEL) on praeguses valitsuses suurim mõju, mille tõttu teised parteid oma programmides neile lähemale liiguvad.

Yosef Ben-Bassat Iisraelist avaldas kõige eelneva peale veendumust, et pole ühte õiget teed kommunismile, igal maal on selleks oma.

Mitmed saadikud käsitlesid oma sõnavõttudes ühiskondlike teenuste privatiseerimise probleemi, pidades olulisemaks keskenduda sotsiaalsete standardite harmoniseerimisele Euroopas, selle asemel et vastutust hajutada – „Pole tähtis, kui kõrged on maksud, vaid mida valitsus selle rahaga teeb.“. Ei inimest ega ühiskonda saa käsitleda vaid ostu-müügiterminites, sestap tuleb sotsiaalteenuste pakkumise juures arvestada rohkemat kui vaid raha.

Paremäärmuslaste vastu võitlemise kohta toodi palju huvitavaid näiteid ning käidi välja uusi ideid, suhtumine varieerus täielikust leppimatusest kuni vastaste löömiseni nende endi relvadega.
Alain Hayot’l Prantsuse Kommunistlikust Parteist oli mõistlik mõte varuks: kui vasakpoolsed ei suuda inimestele ühiskondlikus kriisis head alternatiivi pakkuda, võtavad paremäärmuslased võimust. Positiivne programm, konkreetsed sammud ja elluviidavad tegevused on need, mis tekitavad inimestes usku ideede elustumise võimalikkusse. Prantsusmaal on üheks võimalikuks lahenduseks alternatiivi pakkumine praegusele poliitikale, sealjuures immigrante ja nende huve mitte hüljates.

Hayot’le sekundeeris oma sütitavas kõnes Katja Kipping. See noor parlamendisaadik tõi veenvalt välja neoliberaalide psühholoogilised nipid võitluses võimu eest. Nad õpivad ruttu, võttes kiirelt kasutusele teiste parteide moonutatud hüüdlaused, tehes koolides ajupesu jne. Nendega võidelda on raske, kuna nad on „hundid lambanahas“ – jätavad mulje, et püüavad saavutada sotsiaalset heaolu, kuid iga nende positiivse eesmärgi taga on peidus midagi muud. Katja Kipping rõhutas noortega töötamise tähtsust, kuna nemad on kõige vastuvõtlikumad uutele ideedele, „kui meie ei tegele aktiivselt noortega, jätame me nad neoliberaalide saagiks“. Võimalustena tõi ta välja selgitustöö tegemise (nt valgustada neoliberaalide lubaduste valelikkust) ja põnevate tegevuste pakkumise (eks olnud Hitlerjuugend omal ajal vägagi populaarne…). Ainus võimalus vältida fašismi tagasitulekut on inimeste harimine. Nende väikesi hirme tuleb võtta tõsiselt, mitte üritada lihtsalt maha suruda ja jätta nende emotsioonid neoliberaalide saagiks.
Rasked ajad on kommunistlikel parteidel Ida-Euroopas, kus eelarvamuse tõttu vasakparteidesse on väga raske võidelda paremäärmuslaste vastu.

Wolfgang Gehrcke teemakäsitlus oli rahuarmastav ning lähtus arvamusest, et poliitiline patsifism võib olla hea tee Euroopa sotsialistidele. Elu on näidanud, et sõda probleeme ei lahenda. Tuginedes mõttele, et maailmas pole midagi head, kui me ise seda ei tee, kutsus Gehrcke üles sõja vastu võitlema:
- kõik vasakparteid võiksid ühineda ettepanekuga vähendada riigieelarvelisi militaarkulusid 10% ja suunata see raha sotsiaalsfääri arendamisesse.
- Iraagist tuleks sõdurid välja tuua, lõpetada USA toetamine selles sõjas.
Relvastuse vähendamine peaks olema nii Euroopa kui kohalike valitsuste prioriteet ja jõupingutuste objekt. Lõpetamaks relvastumist tuleb maailm ümber defineerida kultuursetes terminites, sõda ei lahenda midagi.
Vastandumaks USAle nii militaarses kui majanduslikus mõttes on Euroopa Liidule kasulik uute liikmesriikide lisandumine – nii suureneb EL elanikkond ja võistlus kahe jõu vahel maailmas muutub võrdsemaks.

Käsitletud teemasid oli muidugi rohkem kui siinkohal jõuab ära tuua. Edasiste tegevustena toodi näiteks välja:
- Wolfgang Gehrcke ettepanekute põhjal tegevuskava väljatöötamine,
- jätkuv ja kasvav võitlus neoliberalismi ja erastamise vastu,
- mitmekeelne veebileht, saamaks laiemat publikut Euroopa Vasakparteile,
- delegatsiooni ettevalmistamine Lähis-Idasse.
- EuroLeft’i kohtumine 2005. aasta lõpus edasiste sammude seadmiseks.
- välja töötada ja publitseerida alternatiivid juhuks, kui Euroopa Liidu põhiseadust ei kinnitata.

Lisaks leidis ParlaConi raames aset ka Euroopa Vasakparteide naisfraktsioonide kohtumine. Omavahel arutasime naiste õiguste olukorda erinevates riikides, edusamme ja probleeme. Olukord riigiti on mitmekesine, Kreeka traditsiooniliste rollide murdmise vaev erineb oluliselt Austria naiste edusammudest oma õiguste eest võitlemisel, meie Eesti naisõiguslus on oma sisult kohati aga sootuks erinev Euroopa kaimudest. Algas ju Eestis naiste õiguste eest võitlemine traditsiooniliste õiguste (lastega kodus olek, raske füüsilise töö jätmine meestele vms) saavutamisest. Resümeeriti, et Euroopa vasakparteide naiste koostöö on mõnevõrra raskendatud, kuna pole üht keelt, mida kõik valdaksid. Siiski vahetati kontakte ja kohtumise juht Christiane Reymann lubas edasiste plaanide tegemiseks kõigi osalenutega ühendust võtta.

Lisaks ettekannetest osasaamisele käisime külas ka Potsdami ning Berliini parlamendis.

Pressiteate koostas:
Teele Keskküla

15.04.2005

Esileht Põhikiri Programm Kongressid Pressiteated Materjalid Ajaleht Keskjuhatus Piirkonnad Noortesektsioon Naljanurk  Valimised Aruanded Liikmeks astumine Välispoliitika