SL Õhtuleht 25. nov 2003
Malle Salupere

Vaba Euroopa ajakirjanik T. H. Ilves, keda oli rünnanud tema praegune parteikaaslane Andres Tarand, küsis enam kui 13 aastat tagasi toonases Edasis: «Miks me oleme tigedad?» (15. juunil 1990).
Praegu on kombeks kõike negatiivset meie elus ja tegudes õigustada 50aastase Nõukogude korra laastava mõjuga. Ilves leidis ajalugu ja kirjandust abiks võttes, et eesti rahval on «kuigivõrd kalduvust tigeduse ja omavahelise tülitsemise poole», ja tsiteeris ohtralt Oskar Looritsat, kes oli jõudnud samale järeldusele, uurides eestlaste ajalugu läbi kahe aastatuhande «kuni Vargamäe suheteni ja moodsa kambakraatiani». Ilves jätkas oma sõnadega: «Too kambakraatia, kamba, oma poiste, eri rühmituste vahel kaklemine on üks Eesti põhihädasid.»

Kommunistid ja vasakpoolsed

Ilvese/Looritsa tookordne analüüs sobib suurepäraselt tänasesse päeva, mil juba aastaid ilmselge vajadus ja ühiskondlik tellimus Eestis tugeva vasak-erakonna järele on takerdunud isikute ja eelarvamuste paja ja katla konflikti.

Igas normaalses riigis on olemas parem- ja vasakparteid, kes omavahel konkureerides ja üksteist kontrollides poliitika ning vaeste ja rikaste huvid tasakaalus hoiavad. Taasiseseisvunud Eestis kinnitati jaanalinnu järjekindlusega seitse aastat, et parempoolsusele polevat alternatiivi, ja süüdistati kõiki vasakideede väljendajaid kommunismiihaluses ja rahvavaenulikkuses. Sel perioodil seisis Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööpartei ainsa erakonnana Eestis järjekindlalt ja põhimõtteid vahetamata kogu rahva elatustaseme ja sotsiaalsete õiguste kaitsel. Kuna neid seisukohti on võimatu halvustada, tembeldati erakond «vanadeks kommunistideks» ja vaikiti olematuks, järjekindlalt laenates tema programmilisi seisukohti oma valimiskampaaniatesse. Kõikide parteide liidrid ja paljud lihtliikmed on kuulunud komparteisse, aga demagoogia on ristinud kommunistideks ainult ESDTP koos tema esimehe ja paljude teistega, kes pole sinna kunagi kuulunud.

Eriti selgrootut ekvilibristikat on kümne aasta jooksul esitanud korduvalt nime ja karva vahetanud rahvaerakond Mõõdukad, kes nüüd äkki on märganud, et ELis ja eriti selle parlamendis on jäme ots nimelt Sotsinterni käes, kuhu nemadki ühe jalaga kuuluvad. Nüüd tahaksid nad meelsasti tagasi nime, mis nad kümne aasta eest Sotsialistlikku Internatsionaali viis ja millest sisepoliitilise hetkekasu ja paremparteidega liitumise nimel loobuti.

1996. aastal korjas eestimeelse EKP järglane Eesti Demokraatlik Partei üles mõõdukateks moondunud sotsiaaldemokraatide ärapõlatud nime, kuna see kõige paremini vastas partei tegelikele suundumustele ja põhimõtetele. Seda kokkulangevust tunnistas toonane Sotsinterni president Willy Brandt juba 1990, kohtudes Pariisis Euroopa sotsiaaldemokraatide foorumil oma vana tuttava Vaino Väljasega, kes esines ettekandega. Tutvunud täiendavalt meie programmiga, ütles ta ühemõtteliselt: «See langeb kokku meie sotsiaaldemokraatide seisukohtadega.»

ESDTP võib end täie õigusega pidada saja-aastaste juurtega erakonnaks, sest moodustus ta ju EKP rahvusmeelse haru baasil, nagu ka tema ajalooline eelkäija.

Oktoobrimanifestiga formaalselt lubatud vabaduste mõjul asutati nimelt 1905 Tartus kaks mõjukat parteid - Postimehe toimetaja Jaan Tõnissoni mõõdukas Eesti Rahvameelne Eduerakond ja rahvuslike sotsialistide Eesti Sotsiaal-Demokraatline Tööliste Ühisus, mille häälekandja oli kohalik ajaleht Uudised (1903-1906). Rahvusliku enesemääramise nõude eest sai see erakond Nõukogude parteiajaloos nimeks Föderalistid, hinnati oportunistideks ja seda püüti unustada.

Mõõdukate muundumised

Kõik maailma vasakparteid on välja kasvanud Marxi-Engelsi 150 aasta tagusest «Kommunistliku partei manifestist» ja baseeruvad XIX sajandi sotsiaaldemokraatlikul ideoloogial. Stalinlik kompartei riigis, millesse meil oli õnnetus mõnda aega kuuluda, oli selle ideoloogia väärastunud erijuhtum, millega ESDTP-l on sama vähe ühist, kui ristiusu nimel peetud nõiajahtidel ja miljonite ketserite hävitamisel on ühist kristlusega. Olgu öeldud, et sotsdemokraatia ja kristluse põhimõtted omakorda kattuvad.

Samas püüab eesti rikkurite eest võitlev parempoolsus ja selle ajakirjandus rahvast ikka veel hirmutada kommunismitondiga, justnagu tahaks ESDTP eraomandit likvideerida ning teisitimõtlejad seina äärde panna. Selle tõttu on Mõõdukad järjekindlalt ignoreerinud kõiki ESDTP koostöö- ja lähenemiskatseid viimase seitsme aasta jooksul, kuigi Lätis ja Leedus on samade parteide ühinemine muutnud nad riigi mõjukamateks parteideks.

Kui nüüd Ilves kutsub vasakpoolsust kapi tagant välja võtma ja nimetab end kogu aeg sotsiaaldemokraadiks, ei tea tavainimene enam, kes on kes, või missugune partei on nime muutnud või jälle omavahel ühinenud (Mõõdukate ühinemisi ei jõua keegi meeles pidada).

Enda rehabiliteerimiseks on kõigi vasakpoolsete ainus võimalus teha tõelist ja sisulist koostööd ja lõpetada üks Eesti põhihädasid, kambakraatia ehk oma poiste vahel kaklemine. Tuleb endale teadvustada, et põhimõttelised ja koostööd välistavad erinevused on siiski juuksekarva lõhkiajamine ja toovad üleilmastumisega silmitsi seistes samapalju kahju kui rahvajuhtide konflikt sajanditagusel venestamise künnisel.

Vt. Toomas Hendrik Ilves: «Käes on aeg vasakpoolsus kapi tagant välja võtta», SL Õhtuleht 22.10.2003.