"Rikkad ja ilusad" – eliitklubi, mille liikmelisus eeldab taset

13.12.2005

Eesti ühinemise eelselt Euroopa Liiduga oli palju juttu Eesti teest Euroopasse ja sellest, kuidas väike aga tubli suurtega võrdselt tegijaks saab. Üheks põhiliseks tegemiseks on senini olnud EL ühtse Vene suunalise poliitika kujundamine, mille Toomas Hendrik Ilves Europarlamendi väliskomisjoni aseesimehena oma südameasjaks võttis ja Tunne Kelam paremkonservatiivse Euroopa Rahvapartei Brüsseli saadikugrupi tegusa liikmena kunagist Nõukogude Liitu hukka mõistvaks resolutsiooniks rüütas. “Eesti tee Euroopas” on aga ridamisi tagasilööke saanud – EL ühtne vene poliitika ei taha kuidagi Venemaale vastanduda, Venemaa territoriaalset terviklikust ohustava Tšetšeenia terrorismi vabadusvõitluseks tunnustamine ei edene, Jukose naftafirma enamusaktsiate jänkidele sokutamise katse eest trellide taha pandud Hodorovski inimõiguste kaitsele EL ei asunud. Ei hakanud Brüssel Eestist ja Lätist Balti tiigrite prokuristiks ka piirilepingutega Venemaa mineviku tänapäevastamisel. Kõige lõpuks kippus Saksamaa gaasitoru merealust nabavääti pidi Venemaad XXI sajandi Euraasia rahvaste ühtsesse perre tarima, selleks Eestilt ja tema Ida-Euroopa saatusekaaslastelt luba küsimata.

Suuri lootusi pandi Saksamaal uue, Ida-Euroopast pärit kantsleriproua, võimule tõusmisele. Meie peaminister oli esimeste hulgas, kes Berliini õnnitlema tõttas ja ka paljulubava avaliku “jah” sõna sai, et Saksamaa uued ja väikesed EL liikmesmaad oma eestkostele võtab.

Asi ei taha aga ikka “balti mudeli” kohaselt edeneda. Äsja pöördus tollesama Angela Merkeli juhitud Saksamaa valitsuskabineti majandusminister Wolfgang Clement Eesti-Läti ja Leedu ärilehtede kaudu regiooni avalikkuse poole heasoovliku selgitusega, kuidas asjad “rikaste ja ilusate klubis“ käivad. Vaatamata meie Äripäeva vahendatud president Rüütli kurtmisele Venemaa väikeriike eirava läänesuunalise pokkeriparti ebaeetilisust ja Eesti rahvusluse kaitsele tõusva Rahvaliidu liidri Villu Reiljani jõulisele avaldusele sellest, kuidas kaks suurt riiki Eestist lihtsalt üle sõidavad – soovitas Saksamaa minister unustada kolklus ja teatas, et “ Läänemere gaasijuhtme ehitus ei ole majandusstrateegilise tähtsusega mingil juhul ainult Venemaa ja Saksamaa, vaid kogu Euroopa Liidu jaoks”. Ka oli viidatud artikkel, “Läänemere gaasijuhtme kõiki fakte tuleb kainelt hinnata”, paremal juhul ehk kantsleriproua Ansipile antud lubaduse korrektne täitmine liiduriigi väikeste partnerriikide “parema informeerituse” tagamisel. Sest informeeritus on ju üks EL alustala.

Gaasitoru asjas Eesti huvidest rääkides tahab selgust, mis selles Saksa-Vene sajandi tehingus Eestile kõige enam muret teeb – kas selle poliitiline või majanduslik aspekt. Kas EL ühtse Vene poliitika olematus ja siit Eestil võimaluse puudumine sellele oma “rahvusliku näo” andmine. Või siis majandus- ka sellega seotud keskkonnapoliitilised kaalutlused. Äripäeva toimetusartikkel loetleb paketi tõsiseid teemasid: EL ühtse energeetikapoliitika perspektiiv, Läänemere keskkonnaseisund ja uputatud surmagaasi võimalik riive, Estlinki ehk Soome-Eesti merealuse elektrikaabli ehitus-tehnilised lahendid gaasitrassiga ristumisel – lõpuks Eesti kui Vene transiidi väljundsadama unikaalse rolli nõrgenemine, mis on reaalne oht Eesti rahvusliku koguprodukti jätkuvale tormilisele kasvule. Kui ka selle näitaja osas EL pingerea sabasse jääme – siis jääb üle esikohti vaid arvrea pöördfunktsioonist otsida.
Mida proua Angela Merkelil Eestile majandusministri kaudu öelda oli. Esiteks, et Vene gaasi ja muu energeetilise ressurssi kasutusele võtt on Euroopa tulevikule ekstentsiaalne ja sellega tuleb hakkama saada enne kui konkurentidest ameerika ja hiina kolleegid “käe valgeks saavad”. Teiseks see, et EL ühisele sõbralikule perele võivad stabiilsusohtu kujutada hoopis vaesed nn “vaheriigid” – olgu selleks Sorose ameerika rahadega demokraatiale pürgiv Ukraina või ajaloojäänukist riigisotsialistlik Lukašenko Valgevene. Väide on tähelepanuväärne. Härra Clement rõhutab, et Venemaa, keerates lääne korrektse partnerina vinte peale Ukrainale (muide ka Eestile) müüdava gaasi hinnale, “täidab oma rahvusvahelisi kohustusi, mis ei luba kehtestada üksikutele riikidele eelishindu”. Isegi mitte Venemaa nn “lähisvälismaale. Ja kuna Ukraina ähvardab uue gaasihinna mittetunnustamisega, mis omakorda võib viia gaasikraanide kinnikeeramiseni – tähendab see võimalust gaasitarnete peatumiseks läbi Ukraina – Valgevene, selle vähearenenud piirkonna süül energianäljas elitaarsele Euroopale. Klubile, mille liikmeks teadupärast ka Eesti on.

Majanduspoliitilises keeles tuletab härra Wolfrang Clement oma turumajandusega nõrgalt kursis kolleegidele meelde, et eduka majanduse aluseks on “varustuskindlus”. Sellele ohuks on märkimisväärne globaliseeruva maailma globaalsete konkurentide globaalne nõudlus maailmaturul, samuti EL eliitklubisse pürgiva, kuid esialgu mitte kuuluva madala maksevõimega konkurendi ebameeldivad turumoonutused lähisturgudel. Kõige selle ühiseks nimetajaks on Euroopa Liidu üks alustalasid – vaba ja aus konkurents - eelkõige siseturul “tegijaile”, dotatsioonideta turg “klubivälisele” lähisvälismaale.

Milles põhjus, et Eesti ja tema lähinaabritest EL “arenguvedurid” oma suurt sõpra ei mõista? EL liikmelisuse üks eeltingimusi – toimiv turumajandus – peaks juba saavutatud olema. Kopenhaageni kriteeriumitest konkurentsireeglid nii majandus- kui muu elu aluseks tehtud. Saksa – Vene gaasijuhe kogu oma “varustuskindlusega” tagab konkurentsile soodsa keskkonna. Kas Eestil “rikaste ja ilusate” eliitklubi liikmelisusest ja selle ühishuvidest isu juba täis saamas ? Või ei ole me kujuneva superriigi prioriteetidest aru saanud. Pakkudes tuleviku asemele kolklusest kantud minevikunostalgiat - russofoobiat? Lootusetu. Ajalooline vastasseis lääne ja ida vahel ei olnud kunagi lääne ja vene vastasseis. See oli sotsialismi ja kapitalismi vastasseis. See vastasseis ise koos oma antagonistliku majandusliku konkurentsiga on minevik. Venemaa on naasnud eraomanduslikule, kapitalistlikule, seega turumajanduslikule arenguteele. Taastunud on seitsmeteistkümnenda aasta eelne, konkurentsil tuginev, partnerlus. See liidab – kuni terenduva Euraasia ühtse majandusruumini Briti saartest Vladivostokini - mitte ei lahuta.

Kas ei oleks aeg uuteks arenguvisioonideks – mis arvestaks globaalseid ja eurokontinentaalseid arenguid, püüda saada lõpuks ka eurooplasteks. Vabaneda moesõnaks saanud “rehepaplusest” mille on elegantselt lahti jutustanud Kivirähk oma dramatiseeringus nimega “Eesti matus”. Ja pööraks oma tähelepanu majandusliberalistlikult amerikanismilt Euroopa traditsionaalse heaoluühiskonna integreerimisele Eestisse. Nii ehk jõuame klubisse “Rikkad ja ilusad” ka tegelikkuses.

Tiit Toomsalu
Vasakpartei juhatuse liige

Esileht Põhikiri Programm Kongressid Pressiteated Materjalid Ajaleht Keskjuhatus Piirkonnad Noortesektsioon Naljanurk Valimised Aruanded Liikmeks astumine Välispoliitika