KA EESTLASE MÕÕT VÕIB TÄIS SAADA

Tartu volikogu tegi linnarahva vaesemale osale maipühadeks "kingituse" üüri piirmäära kaotamisega opositsiooni vastuseisu arvestamata. Volikogu kõik liikmed ei saanud arugi, mille poolt nad hääletasid, sest küsimus serveeriti kui õiguskantsleri soovitus 1995. aastast pärineva määruse kooskõlla viimiseks põhiseaduse ja elamuseadusega.

Otsus puudutab eeskätt sundüürnikke tagastatud majades, keda linnasekretäri hinnangul (vt. intervjuu 3. mai "Postimehes") olevat umbes 1000 keskmiselt 2,4-liikmelist leibkonda, neist veerand pensionärid. See teeb ligi 2,5% linnaelanikest, seega rohkem kui küüditati 1949. aastal Tartust külmale maale. Löögi alla ei satu ainult nemad, vaid kõik erastamata korterites elavad või pindu rentivad isikud.

Sümptomaatiline on, et linnasekretär ei tea, kui palju on sundüürnike hulgas toimetulekutoetuse saajaid, mööndes, et nende "hulk kindlasti suureneb, mida ei saa aga vaadelda sotsiaalse plahvatusena". Linnavalitsus ei kavatse omanike tegevuse õiguspärasust kontrollima hakata: seda pidavat tegema üürnik ise, samuti ise ajama asju tarbijakaitse, kohtu ja sotsiaalabiga. See tähendab, et kõige abitumad jäävad abita.

Sotsiaaldemokraatliku Tööpartei Tartumaa piirkonnaorganisatsioon leiab, et antud juhul on tegemist rahauskse võimu järjekordse inimlikkusevastase sammuga, mis on järjekordselt ette võetud hetkeolukorda ja tagajärgi analüüsimata. Toimetulekutoetused tulevad riigilt. Nende kasv pole eelarvesse planeeritud, aga juba ainult kütte käibemaksustamine tekitab abivajajate plahvatusliku kasvu.

Demagoogiline lalin poolte vabast kokkuleppest meenutab mõisnike mesijutte pärisorjuse kaotamise ajal, mille tulemuseks oli lindprii talupoeg. Tingimused dikteerib omanik ja rentnikul jääb vaid alla anda, jäädes nii või teisiti ilma oma senisest kodust ja elutööst.

Olukorras, kus üks kolmandik ühiskondlikust rikkusest on ühe sajandiku inimeste käsutuses ja kolmveerandi osaks jääb samuti üks kolmandik, näib hästi kaevunud tippklass katsetavat alamrahva taluvuspiire, mõistmata, et ka kuitahes kannatliku eestlase mõõt võib täis saada.

Et seda ei juhtuks, tuleb mõelda eelkõige inimestest ja alles siis rahast. Selmet jahuda varatute üürnike eluasemelaenudest, võiks ju majaomanikele anda sooduslaenu kinnisvara tagatisel nagu sõjaeelses kapitalistlikus Eestis anti nendesamade üürimajade ehitamiseks tingimusel, et üür hoitakse vaestele kättesaadaval tasemel.

Mida viletsam elamu, seda rohkem raha tema renoveerimine neelab. On rumal ja ebainimlik tahta, et selle peaks kinni maksma üürnike praegune põlvkond. Mõtlematu ja ettearvamatute tagajärgedega määrus tuleb kiiresti heastada.

Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööpartei Tartumaa organisatsiooni juhatus

ESDTP Keskjuhatus arutas oma 11.05.2000. a. korralisel koosolekul Tartumaa piirkonnaorganisatsiooni poliitilist avaldust seoses üüri piirmäärade kaotamisega Tartu volikogu poolt ja avaldas Tartumaa organisatsiooni seisukohtadele toetust.