MÕTTEID EESTI VASAKPOOLSETE EESMÄRKIDEST

I

Inglastel on tore vanasõna "The first things first", mida võiks tõlkida "Peamine kõigepealt." Ning peamine meie kõikide jaoks on hamletlik küsimus: "Olla või mitte olla."

Nüüd oleme jõudnud ajastusse, kus see probleem seisab kogu inimkonna ees -- globaalprobleemide ajastusse. Kuigi teadlaste arvestuste kohaselt võimaldab Päike elu meie planeedil veel miljoneid aastaid, võib inimkonna apluse ja rumaluse tõttu lõpp saabuda tunduvalt varem - tuumasõja, keskkonna jätkuva reostamise, taastamatute loodusressursside ammendumise või millegi selletaolise tagajärjel. Nende probleemide lahendamiseks kavandatavad abinõud on poolikud ja riskialtid.

Küsimuste tõstatus üleüldise külluse taotlemisega inimeste poolt tarbitavate esemete ja teenuste hulga järsu suurendamise kaudu. See on iseloomustanud kõiki viimaste aastasadade valdavaid ideoloogiaid. Sotsialistlikule maailmavaatele pole see aga eesmärk iseeneses, vaid vahend suuremate eesmärkide saavutamiseks: õiglus, isiksuse igakülgne arendamine jne, s.o. eetilised ja vaimsed väärtused. Nüüd on kätte jõudnud aeg sotsialistlike ideede täpsustamiseks uutes globaalprobleemide ajastu tingimustes. Mida varem, seda parem. Mõne aja pärast võib olla hilja.

II

On üldiselt teada, et kõik ideoloogiad muutuvad äärmuseni väljaarendatult absurdseteks. Tarkus seisneb vastandite ühitamises. Ja niisugusel moel, mis on antud ajaloohetkele kohane. Peatuksin siin vaid ühel vastandite paaril: individualism ja kollektivism.

Kapitalism on seadnud esiplaanile individualismi. Ning tal on õigus selles mõttes, et individualism on etendanud olulist osa majanduse kiires arengus. Kuid praeguste gloobalprobleemide lahendamiseks on vaja rohkem kollektivismi, samuti kõigi inimeste potentsiaalsete võimete avamiseks. Ning see on vasakpoolse maailmasuhtumise tunnusjoon.

III

Selle loo pealkirjas on sõna "Eesti". Ma pole seda unustanud. Eelnev jutt suurtest küsimustest oli mõeldud lõpupoole öeldava paremaks mõistmiseks n-ö laiemas perspektiivist.

Meil tavatsetakse palju rääkida Eesti väiksusest, tema asendist Lääne ja Ida piiril ning sellest tulenenud keerukast, ebastabiilsest arengust kui millestki negatiivsest. Minevikust lähtuvalt mõeldes on see kahtlemata õige.

Aga kui vaadata asjadele tulevikku suunduva pilguga, on olukord minu arvates otse vastupidine.
Lääne ja Ida tuumariikide vahel olnud pinge pole täielikult kadunud praegusekski. Meil on oma asukoha tõttu õnn tunda mõlema poole meelelaadi ja seetõttu head eeldused olla vahendajaks. Või nagu ütles Soome president Tarja Halonen veel välisminister olles naisterahvalikus kõnepruugis: Lääne- ja Ida-Euroopa kokkuõmblemiseks.

Lääs on tarbimisideoloogiast läbi imbunud. Võiks öelda, et see on sealt kivistunud, raske on alustada radikaalseid samme rohelise elulaadi ühitamiseks kõrgtehnoloogiaga. Meie oleme Eestis veel labiilses olekus, meil on säilinud looduslähedust. Ja meie väiksus on meie trump - eksperimendi toetamine siin ei läheks teistele riikidele palju maksma, isegi kui see ebaõnnestuks. Pealegi eks või panna kümneaastane mitte just eriti õnnestunud Ida-Euroopa transformeerimine Lääne ühiskonda sealseid inimesi mõtlema, et midagi oleks sobiv teha teisiti - näiteks viia ellu see ühitamise ettepanek, mis ei kuulu ju mulle, vaid mille tegi omal ajal Edgar Savisaar I Eesti Tuleviku kongressil ja mis siis vajus unustusse.

Räägitakse, et kus on kolm eestlast, seal vähemalt viis arvamust, et meid on raske ühe mütsi alla saada. Aga ometi oleme me juba üle saja aasta ühiselt pidanud laulupidusid ning oma vaimse alge rõhutamisega on see kooskõlas nii sellise eksperimendi ideega kui ka vasakpoolse maailmavaate alustega.

Oleme praegu tõrjutud olekus. Aga selle asemel, et lasta Aronsonil endaga eksperimenteerida, võiksime ise teha üleskutse eksperimendiks.

Tean, et selles jutus jäid kõrvale konkreetsed ettepanekud Eesti praeguste põletavate päevaprobleemide lahendamiseks. Arutagem neid koos. Lööksin ka ise oma kompentsuse piires kaasa. Aga oleks kena, kui seda tehtaks antud kirjatüki tagapõhjaga.

IV

Lugesin hiljuti läbi oma mõned pähh-pähh ajal ilmunud kirjutised ja leidsin, et ka neile võiks panna motoks veidi modifitseeritud tolleaegse hümnisõnad:

"Maailma rahvaste riike seas
Sa, Eesti, sammu esimeste kindlas reas"!

Võib olla olen parandamatu ja seejuures kangekaelne idealist. Kui mulle tehti ettepanek kirjutada midagi meie partei infolehe jaoks, ajan ikka vana joru edasi.

Aga kui mind süüdistatakse seejuures agressiiv-kahmava inimloomuse mittearvestamises, siis vastan: see pole tõsi. Antropoloogid on kindlaks teinud, et ürgühiskonna kooslused olid väga erinevad: ühtedele oli prestiiz^i tundemärgiks tapetud teiste suguharude liikmete arv, nagu tänapäeva Läänes kogutud nodi hulk, teised olid väga rahumeelsed, ka praegu pügmeed Aafrikas.

Soomeugrilased olnud just viimaste hulgas: agressiivsemate rahvaste eest pagenud nad tihnikusse või rännanud kaugele. Nii jõudsime meiegi siia Soome lahe rannikule ja tegime selle põhjamaise maa elamiskõlblikuks. Miks me ei võiks nüüd olla eestvõitlejateks selle eest, et planeet Maa jääb kindlasti elamiskõlblikuks, kuni seda lubab Päike?

Oleks paganama kahju, kui me jääksimegi kraaklema selle üle, kuidas kõige kiiremini ehitada üles ühiskond, mida meie ajakirjandus reklaamib pai-paiks, aga mida Lääne mõtlevamad pead nimetavad defektseks. Selle asemel et teha midagi enneolematut, ajude pingutamist väärivat ja tujutõstvat, nagu on tänane kaunis kevadine päev sirelite õitsemise aegu. Loodan, et mul on mõttekaaslasi. Esmajoones oma parteis, aga ka mujal, eriti teistes väikeparteides.

Tallinn, 28.05.00
Herbert Vainu

V

Muidugi on olemas ka teine variant: meid ümbritsevas pudrus veeretada päevi surma poole lähtudes S^vejki põhimõttest "Suu pidada ja edasi teenida!" Lähematel aastakümnetel vaevalt juhtub midagi erilist. Paremal juhul jõuame materiaalse jõukuse tasemelt Ameerikale järele ja meie kultuur on nagu New Yorgis Broadwayl. Kuid see on siiski võrdlemisi igav perspektiiv. Selles pole ei originaalsust ega maailmaajaloolist mastaapsust.

30. mai sombusel päeval
Seesama