SS KUI EUROOPA VABASTAJA?

Eesti riigi taassünni ajal hoiatas tolerantne ja kompromissitu professor Lotman korduvalt, et ajaloost ei ole võimalik midagi maha tõmmata; see pole restoranimenüü, kus võib roogasid valida oma maitsele vastavalt ja panna minevikutegelastele ja -sündmustele viiepallisüsteemis hindeid tänaste tarkuste valgusel. Eesti ajukääbikutest ajaloolased (mõtlen neid 29 eesotsas Mart Laari ja Lauri Vahtrega, kelle allkirjad ilutsevad protestikirjal, mis nimetas Hillar Palametsa ajaloovõltsijaks) on 10 aastat võltsinud Eesti ajalugu neile ja nende toetajatele meelepärases laadis. Nüüd on jõutud loogilisse ummikusse, ja ülemaailmse negatiivse tähelepanu alla, milles võime süüdistada üksnes omaenese lollust.

Mitte milleski ei saa süüdistada neid naiivseid "vabadusvõitlejaid", kes ihust ja hingest usuvad, et kogu maailm jagab meie ekspeaministri kuulutatavaid tõdesid ja russofoobiat. Kahju, kui need SS-mundris "Euroopa vabastaja ja teise vabadussõja" võitleja mälestussambale oma kirsturahad ohverdanud veteranid nüüd rahvusvaheliselt järada jäetakse, kuna kõik ideoloogid ja ametimehed oma käed puhtaks pesevad.

Kaks skandaali korraga on liig ja mainet parandada on raskem kui kaotada. Esmalt väidab kapo, et meil pole andmeid, nagu oleksid eestlased osalenud juutidevastastes kuritegudes, kuigi nimetus politseipataljon juba ise ütleb, et tegemist polnud rindeväeosaga (enne Stalingradi 1943. aasta veebruaris eestlasi rindele ei lastudki). Vähemalt kapo ja neid konsulteerinud ajaloolased peaksid teadma, et sakslaste autasustamisdokumendi sõnastus ei ole tõestus (mäletan sõjaajast saksa leitnanti, kes sai raudristi "rindevapruse eest", aga kelle tegelikuks teeneks oli, et tema juhitavast vlassovlaste politseipataljonist ei olnud keegi partisanide poole üle läinud).

Eestlaste "vägitegudest" tagalas ei ole kirjutatud mitte ainult pärast sõda ja mitte ainult nõukogude poolel. Näiteks kirjeldas Saksa okupatsiooni aegne Eesti Sõna 12. veebruaril 1943 toimetuseliikme ringsõitu idarindel: "Eesti vabatahtlikel idas on eriti hea nimi bandiitidevastases metsavõitluses. Sakslased peavad neid ületamatuteks ja bandiidid kardavad". Selle kurjakuulutava allteksti on lahti rääkinud sõja ajal Smershis töötanud Gustav Naan ellujäänud külaelanike sõnade alusel.

Tahan öelda, et meil on nii Eesti Leegioni kui hilisemas metsavendade ajaloos palju kriminaalset vahele jäetud, mis ei tähenda, et seda kusagil mujal poleks talletatud. Näiteks eesti väeosa "panuse" kohta Klooga surmalaagri enam kui 2000 vangi hävitamisel on Mart Laar poolõigustavalt öelnud, et paar tapatööst keeldunud eesti ohvitseri olevat maha lastud.

Muide, Tartu vanglas 1941. aastal evakueerimise asemel ligi 200 vangi tapnud polkovnikust vanglaülem degradeeriti ja saadeti eesliinile, kus ta peagi langes. Klooga ja partisanimetsade "kangelastele" jagati raudriste... Meie aga korrutame lõpmatult ühe süsteemi kuritegusid ja pisendame teise omasid kuni selleni välja, et nimetame Hitlerit pisikurjategijaks, võtame Viktor Suvorovi alias Vladimir Rezuni raamatuid lõpliku tõe pähe, kuigi kusagil mujal maailmas pole neid arvestatud. Tõde ja fantaasia on lootusetult segamini ka teise Viktori, nimelt Bunitði raamatutes, kellelt eriti palju on laenanud juutide ja vabamüürlaste "paljastaja" Jüri Lina, kes samuti on ohjeldamatu fantaasiaga. Kahjuks ei ole eesti ajaloolased talle vastulöögi andmist prestiiþseks pidanud (on ilmunud vaid siinkirjutaja "Mida teha skorpionidega?" - PM 1996, 26. 08.).

Meil on ammu aeg mõista, millise mulje jätavad laias maailmas kõik meie endiste natside poolel võidelnute kokkutulekud, autasustamised ja enesekiitmised. Selles suhtes pole tundlikud mitte ainult venelased (nagu meile tundub), vaid veel enam sakslased ise ja muidugi prantslased, inglased ja madalmaalased, kellele me iialgi ei suuda selgeks teha, et meie Relva-SS oli, meie endi arvates, hoopis midagi muud.

Ka on aeg aru saada, et meeleheitlik vastupanu ja rinde hoidmine Narvas ja Sinimägedes muutis meid lääneliitlaste silmis Hitleri kõige andunumateks pooldajateks, pikendas sõjategevust ja põhjustas kümnete Inglise-Ameerika transpordikaravanide täiendava hävitamise külmas Põhja-Jäämeres. Vaevalt see meie väljavaateid Jalta maailmajagamise konverentsil parandas. Kui juba rääkida tingivas kõneviisis, siis leebemat suhtumist oleks võimaldanud ainult kaotajast lahtiütlemine, nagu tegid soomlased septembris 1944. Laias maailmas on Balti riikide taolised väikeriigid alati olnud suurriikide vaheliste tehingute vahetusrahaks. Ei maksa end petta, arvates, nagu oleks miski selles osas muutunud.

Malle Salupere, Tartu
tel 07/ 339 594