President Rüütli läkituses Eesti rahvale 31. detsembril 2002. aastal oli läbiv teema optimismi andmine seoses Euroopa Liitu astumisega. See andvat esmakordselt Eesti ajaloos rahvale kindlustunde tuleviku ees. Ta märkis, et varem ajaloos kaotasime iseseisvuse, kuna meil ei olnud teiste riikidega kaitse- ega koostööleppeid. President arvab, et referendumi tulemus Euroopa Liitu astumiseks tuleb jaatav. Ta märkis, et peab vajalikuks ühiskondliku kokkuleppe sõlmimist ja avalikku selgust tuleviku suhtes – nii isiklikku, perekondlikku kui ka ühiskondlikku selgust. Ta kinnitas, et võime uhked olla möödunud tosinale iseseisvusaastale.

President Rüütli läkituse Eesti rahvale 31. detsembril 2003. a. esimene kolmandik oli optimistlik. Ta märkis, et rahvas hääletas Euroliitu astumise poolt, samuti astusime NATO-sse. Majandusreformid on olnud edukad, meie rahvuskultuur on avanenud maailma. Nüüd tuleb viia meie rahvuskultuur Euroopasse, olla valmis uuteks kohustusteks ja vastutuseks, ületada erimeelsused ja loobuda enesekesksusest. Rohkem teadvustunud on osalusdemokraatia vajadus, selle tulemuseks oli ühiskondliku leppe allakirjutamine, mis lõpptulemusena viib kodanikuühiskonna ja solidaarsuse poole.

Kriitilises osas märkis president, et meie majandus on liiga turukeskne ning vajab sotsiaalset tasakaalustatust, õiglust ja võrdsust: “Eesti vajab käiguvahetust.” Ta muretses, et inimarengu statistika on Eesti suhtes karm. Ebavõrdsuse tase on kõrge ja vaesus ei vähene. Toimuvad sotsiaalsed konfliktid. Halveneb üldine rahva tervis, sündimus langeb, suremus kasvab,. tuhanded lapsed langevad välja koolidest. Pooltel sündivatest lastest ei ole turvalist kodu. Uue valitsuse tööaja jooksul ei ole veel märgata, et riigi võim oleks rahvale lähenenud.

Riigikogu esimees Ene Ergma märkis oma lühikese läkituses Eesti rahvale 31. detsembril 2003: Olulisim möödunud aastal oli suundumine Euroopa Liitu, kus Eesti saab areneda vaba Euroopa väärtushinnangutega. Senine iseseisvusaegne areng on üle kiidetud: Eestis on palju inimesi, kes ei saa olla õnnelikud. Liigselt pühendutakse tööle, ei mõelda inimestele ega inimestevahelistele suhetele. Ta töstis esile eestlast Sikku, kes vallutas Džomolungma, ja soovis sama edukat esinemist sportlastele Ateena olümpial. Ergma märkis, et tema soov on teha Eestist hoolivam ja tervem riik. Tema südant soojendas see, kuidas lapsed müüsid oma taieseid, et toetada laste turvakeskust.

Peaminister Parts märkis oma läkituses Eesti rahvale 31. detsembril 2003, et 2004. aasta kujuneb rahvusliku uhkuse aastaks. Rahvuslik uhkus tagab meie rahva püsimajäämise, mis algab ligimesearmastusest ja armastusest oma maa vastu. Ta märkis Eesti ajaloo etappe 120 aasta jooksul. Eestlaste nõudlikkus iseenda ja oma riigi suhtes peavad kasvama. Uhkust tunda peaksid andma ka valitsuse 2004. aasta ülesanded. Parts väitis, et rahvuse püsimajäämise ideest on kantud lapse- ja peretoetused. Riigi tähelepanu lastele ja haridusele tuleb suurendada. Tähtis on kodanikuväärikuse kasvatamine. Uhkuseks on põhjust, kui riigis valitseb kord. Avaliku teenistuse palgapoliitikaga tuleb tagada säästlik riigivalitsemine. 2004. aastal saame NATO liikmeks, mis tagab meie riigi julgeoleku. Meie abi Iraagis ja Afganistanis täidab seda eesmärki. Euroopa Liit ja NATO seavad senisest kõrgemad nõudmised meile kõigile!

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Jaan Kiivit märkis läkituses Eesti rahvale 31. detsembril 2003: Meie ühiskond on muutunud hoolivamaks ja annab tunda ligimesearmastuse kasv. On vaja tasakaalu inimeste kohustuste ja vastutuse ees. Ta kutsus üles annetama ligimestele ja puudustkannatavatele ning arvestama üksteisega.

Kommentaarid

President Rüütel oli viimases läkituses vägagi kriitiline. Ta ütles välja peaaegu kõik meie riigi ja rahva raskused, puudused ja vajakajäämised, ei rääkinud aga raviteenuste raskest kättesaadavusest, koolireformi puudulikkusest ega suurest väliskaubanduse puudujäägist. Majanduse arengus sotsiaalse aspekti arvestamise vajaduse väide näitab, et president toetab sotsiaaldemokraatlike vaateid. Ebamäärane on tema väide: “Eesti peab vahetama käiku!” Presidendi väide, et Eestil ei olnud varem kaitse- ja ja koostöölepinguid, ei ole päris õige. Oli ju 1939. aastal leping NSVL-ga, kust võimsalt idanaabrilt võis loota tuge Eesti iseseisvuse kaitseks. Kahjuks ei teatud siis Molotov-Rippendropi paktist midagi. Kas nüüd võib väita, et ajalugu ei kordu? Me ei tea, kuidas kujunevad suhted suurriikide vahel, kas arvestatakse väikeriike?

Peaministri sõnavõtt tugines sõnadele: võime tunda uhkust ja tunneme uhkust. Mille üle, need väited ei ole veenvad. Ta ei maininud sõnagi rahvuslikust kokkuleppest, sotsiaalsete probleemide kasvust, kuritegevuse kasvust, haridusprobleemidest, väliskaubanduse puudujäägist. Miks valitsus ei ole rahvale lähenenud? Miks saatsime oma södureid Iraaki ja Afganistani? Peaminister väidab, et see teenib NATO eesmärke. USA sõdib ju seal ilma ÜRO vastava loata. Miks peab vaene Eesti riik miljoneid kulutama sõjale, kui omal maal vaesus ja viletsus kasvab? Kas oleme siis nii sõjakad: vähem võid, rohkem kahureid? Ostame kokku teiste vana sõjatehnikat kümnete ja sadade miljonite eest, aga seda varjatakse rahva eest.

Riigikogu esimehe Ergma läkitus oli küllaltki pealiskaudne, tõstatas liigse töötamise probleemi ja selle, et ei arvestata üksteist. Naiivne oli tema meeldiv nägemus, et lapsed oma taieste müügist toetavad laste turvakodusid. Riigimehele (naisele) see ei sobi: miks siis kõrgem riigivõim olemas on?

Koostas ESDTP Keskbüroo liige

Paul Pärn

jaanuar 2004