• Kas ökoloogiline katastroof või uus elamise ja mõtlemise paradigma?
  Kasiinokapitalismilt postkapitalismi.
  
• Inimkond on jõudnud postmateriaalse ühiskonna künnisele. Eneseteostus kui põhieesmärk. Selleks on võrdselt vaja materiaalset kindlustatust, sotsiaalset kindlustunnet ja kultuurilist arengut.
  
• Omalaadne lähenemine nõukogude perioodi viimaste aastakümnetele.
  
• Turu ja riigi ülesanded on võrdselt tähtsad, kuid erinevad.
  
• Loogiline mõtlemine ja närvekõditavad elamused.
  

 New York 1995

Viinis 1909 sündinud P. Drucker on peaaegu kogu elu töötanud Inglismaal ja Ameerika Ühendriikides õppejõu ja ajakirjanikuna, teinud kaastööd paljude rahvusvaheliste korporatsioonide ja USA ministeeriumidega. Teda loetakse nüüdisaegse mänedžmendi patriarhiks.

Tema raamat “Postkapitalistlik ühiskond” on paljuski kokkuvõte autori varem ilmunud teostest. Ta väidab, et oleme jõudmas ühiskonnaelu uude staadiumisse, mille iseloomulikud jooned on teaduse osakaalu kasv tootmises, uus juhtimissüsteem, inimeste väärtushinnangute muutumine ja globaliseerumine. Praegused muutused on tema arvates võrreldavad renessansi ja tööstusrevolutsiooni omadega.


Kapitalismilt teadmiste ühiskonnale

Aiunuüksi poolteise sajandi jooksul, 1750. aastast 1900. aastani on kapitalism ja tehniline progress vallutanud kogu maailma ja soodustanud gloobaalse tsivilisatsiooni teket. Ei kapitalism ega tehnilised uuendused ole mingi uudsus. Nad on esinenud teatud perioodilisusega paljude sajandite jooksul nii Läänes kui ka Idas. Täiesti uueks ilminguks on saanud nende levimise tempo ning kultuurilistest, klassilistest ja geograafilistest tõketest läbimurdmise üleüldine iseloom. Selline tempo ja levimise mastaapsus on muutnud kapitalismi Kapitalismiks suure algustähega.

See muutus on toimunud radikaalsete nihete mõjul teadmise enda kontseptsioonis. Nii Läänes kui ka Idas on teadmisi ikka seostatud olemise, eksisteerimise sfääriga. Ja äkki, peaaegu silmapilkselt lülitati teadmised tegemise sfääri. Nad said üheks ressursi vormiks, üheks tarbimisteenuseks, muutusid ühiskonna kaubaks.

Ühe sajandi, selle ümberkujunduse esimese etapi jooksul kasutati teadmisi tootmisvahendite, tootmistehnoloogia ja valmistoodete liikide väljatöötamiseks. See oli tööstusrevolutsiooni algstaadium. Teisel etapil, mis algas umbes 1880. aastast ja jõudis kulminatsioonini Teise maailma sõja lõpuks, hakati teadmisi uues tõlgenduses (Taylori süsteemi järgi) kasutama töös. Selle tulemuseks oli revolutsioon töö tootlikkuses, mis 75 aasta jooksul on muutnud proletaarlase keskmiseks kodanlaseks.

Viimane etapp algas pärast Teist maailmasõda. Praegu kasutatakse teadmist juba teadmise enda sfääris ja seda võib nimetada revolutsiooniks juhtimissfääris. Teadmine muutub kiiresti tootmise määravaks teguriks, nihutades tagaplaanile kapitali ja tööjõu. On veel enneaegne nimetada praegust ühiskonda teadmise ühiskonnaks, praegu me võime rääkida vaid teadmisel põhineva majandussüsteemi loomisest. Kuid ühiskonda, milles me elame, tuleks iseloomustada kui postkapitalistlikku.


John Galbraith.

The Good Society. The Human Agenda. Boston, New Jork, 1996

1908. a. sündinud J. Galbraith on kahtlemata Ameerika majandusteadlaste patriarh. Seejuures pöörab ta suurt tähelepanu teistele ühiskonnaelu aspektidele. Oma tegevust alustas ta juba Teise maailmasõja aastatel hindade reguleerimise komitee esimehena. Oli president Kennedy nõunik. Üle 60 aasta töötas Harvardi ülikooli professorina. On olnud nii Ameerika Majandusliku Assotsiatsiooni president kui ka Ameerika Teaduste ja Kunstide Akadeemia Nõukogu esimees. Tema paljude teoste pealkirjadest on “Uus industriaalne ühiskond” saanud laialt levinud sõnaühendiks. Oma viimases, 90. eluaasta künnisel avaldatud teoses esitab ta oma seisukoha õiglase ühiskonna majanduslikust, poliitilisest ja sotsiaalsest struktuurist, k.a turu ja riigi vahekorrast.


Õiglane ühiskond

Sotsialismi ei saa enam tunnistada mitte ainult õiglase, vaid ka meeldiva ühiskonna mudeliks. Kuid selline pole ka kapitalism klassikalises vormis. Esmajoones on tähtis see fakt, et nüüdisaegse majanduse arenguga seoses langeb riigile vastutus üha suurema hulga funktsioonide ja kohustuste täitmise eest. Kõigepealt on olemas terve rida teenuseid, mida eramajandus lihtsalt ei saa pakkuda ja mis seoses majandusliku progressiga viib pidevalt kasvava ja üha värdjalikuma disproportsioonini elu kvaliteedi standardite vahel era- ja ühiskondlikus sektoris. Telesaadetele kulutatakse hiiglaslikud eravahendid, aga neid vaatavad halbades riiklikes koolides õppivad lapsed. Linna esinduslikes piirkondades võib näha heas korras ilusaid maju, aga nende vahel on räpased kõnniteed. Kaupluses müüakse hiiglaslikul hulgal raamatuid, aga avalikes raamatukogudes on riiulid tühjad.

Tähtsad on riigi funktsioonid infrastruktuuri ja teaduse arendamisel jne.

Tuleb lisada, et ilma riikliku sekkumiseta ei saa nüüdisaegne majandus funktsioneerida normaalselt ja stabiilselt. Talle on hukatuslikud nii ülearune spekulatiivne aktiivsus kui ka pikad kriisid ja depressioonid. Selle üle, mida nimelt tuleb teha, vaieldakse ägedalt, kuid vähesed kahtlevad selles, et see on riigi ülesanne.

Pärast seda kui kõikehaarava sotsialismi idee on kaotanud oma tähtsuse vastuvõetava ja tegusa ideoloogilise õpetusena, tekkis vastupidine tendents. Jutt on privatiseerimisest – riiklike ettevõtete ja funktsioonide eraomanike ja ettevõtjate valdusse tagasiminekust. Kuid üldkehtiva reeglina on lausprivatiseerimine niisama vastuvõetamatu kui sotsialism. On suur majandusliku tegevuse valdkond, kus turumehhanismide rollis pole alust kahelda, kuid on samuti mitte vähem laialdane, seoses majandusliku heaolu tõusuga üha laienev valdkond, kus riiklikud teenused on selgelt hädavajalikud või sotsiaalsest vaatepunktist väga otstarbekad. Seepärast pole privatiseerimine riigi poliitika peasunana sugugi parem sotsialismist. Mõlemal juhtumil on ideoloogia põhisuund mõtlemisest loobumise võimaluse loomine.

Õiglases ühiskonnas kehtib selliste küsimuste lahendamise üks põhireegel: igal konkreetsel juhtumil peab otsustama konkreetseid sotsiaalseid ja majanduslikke tingimusi arvestades. Me ei ela doktriinide, vaid praktiliste otsuste ajastul.

Kõik need kaalutlused on viimastel aastatel saanud eriti aktuaalseteks. Vabariiklaste enamus, mis tuli USA kongressis võimule 1994. a. valimiste tulemusel, pooldas täielikult jäika doktriini nime all “kokkulepe Ameerikaga”, mis kujunes “Kommunistliku partei manifesti” nüüdisaegseks ekvivalendiks – kui mitte sisu, siis igal juhul vaimu poolest. Ülekaalu sai riigi vastu suunatud ideoloogia. Kuid peagi tuli kätte aeg mõelda mõnest üksikasjast, sellest, et mitmed riigi poolt kindlustatavad teenused ja funktsioonid, mida taheti likvideerida või vähendada, on hädavajalikud. Peatselt hakati sellest doktriinist loobuma.


Charles Handy.

The Hungry Spirit. Beyond Capitalism – A Spirit for Purpose in the Modern World I.

London, 1997

Charles Handy sündis 1932. a. Iirimaal Dublinis. Majandusalase hariduse sai ta Inglismaa ja USA parimates ülikoolides. On töötanud nii Shelli kui teiste majandusettevõtete juhtkonnas ja ka professorina Inglismaa kõrgkoolides. Paljude raamatute autor, millest eesti keelde on tõlgitud “Tühi vihmavari. Tuleviku paradoksid” (1994, e.k. 1996). On ka BBC televisioonikanali saatejuht sarjale “Nüüdisaegne mõte”.

Käesolev teos, millest avaldame mõned katkendid, sai Inglismaal üheks levinumaks sotsioloogiaalaseks raamatuks.


Turgude piirid

Aafrikas räägitakse, et on olemas suur ja väike nälg. Väikesest näljast vaevatud inimene püüab saada eluks vajalikke kaupu ja teenuseid, samuti vajalikku raha nende eest maksmiseks. Suur nälg sunnib inimest otsima vastust küsimusele: “Milleks me elame, mis on elu mõte?”

Siiani on kapitalistlikus ühiskonnas olnud levinud arusaamine, et parim vahend inimeste vaimse nälja ületamiseks on nende eluoluliste vajaduste rahuldamine. On ju mugav mõelda, et kui inimesed saavad pisut rohkem leiba ja võid, on nad kõik õnnelikud. Raha pole mitte ainult meie materiaalsete vajaduste rahuldamise teenistuses, vaid enamike juhtimitel ka meie sotsiaalse edukuse indikaator.

Loomulikult on selles positiivne moment. Kõik meie,. ühiskonna vaeseimad liikmed, elame oma eelkäijatest materiaalselt tunduvalt paremini. Samal ajal aga ei ole rahal, välja arvatud inimkonna see osa, kellel seda lihtsalt pole, otsustavat rolli.Õpetaja ei lähe lapsi õpetama selleks, et saada kullahunnikuid... Kui oluline neile ka raha ei oleks, pole see neile edu mõõdupuu.

Kord tuli mul tegelda segakoosseisuga grupiga, kuhu kuulusid ärimehed, riigiteenistujad, õpetajad ja medõed. Kõik nad tahtsid tutvuda olgugi kahtlaste, kuid moodsate juhtimisteooriatega. Ma andsin neile ülesande veeta mõned päevad organisatsioonides, kus töötasid nende grupikaaslased. Ärimehed naasid imestunult. “Sellise töömotivatsiooniga pole me oma kompaniides kunagi kokku puutunud. Saada vaid paar penni,” rääkisid nad. Imelik, kas tõesti polnud neil inimestel kunagi tegemist olnud näitlejate, kunstnike, õpetajate ja medõdedega? Nähtavasti mitte.

Arvan, et paljud meist teavad rahast tähtsamate asjade olemasolu. Juba õige ammu märkis Aristoteles: “Rikkus pole hüve, mida me otsime, vaid ainult vahend millegi muu saavutamiseks.”

Raha on jäänud ainsaks kriteeriumiks sisemajanduse koguprodukti arvestamisel. Kui mingil produktil või tegevuse liigil puudub rahaline väljendus, siis selles neid ei arvestata. Läänemaailmas tunneme üha tugevamini, et selline ettekujutus ei vasta tegelikkusele. Me oleme muutunud oma retoorika, omaloodud rahamüüdi ohvriks.

Kuid pole välistatud, et suur nälg pole üldsegi seotud väikese näljaga,vaid on sellest täiesti erinev. Raha on pigem vajalik, kuid mitte piisav õnne tingimus. Kui teie majas on niigi soe, ei muutu see temperatuuri tõusust mugavamaks.

Turgude probleemid

Ei Adam Smith ega (haruldaste eranditega) tema järelkäijad mõelnud, et riigi ülesanded tuleb täielikult üle anda turule. Keegi ju näiteks ei arva tõsiselt, et politseid ja kohtuid peaksid juhtima erafirmad. Sellele vaatamata eeldab privatiseerimise mood, et turufilosoofiat tuleb juurutada kõigis eluvaldkondades. Sellises lähenemises peitub meie eesmärkide moonutamise oht.

Koole, haiglaid ja sotsiaalasutusi ei saa sulgeda, isegi kui nad töötavad ebaefektiivselt, sest neid pole millegagi asendada. Erinevalt töötavatest kompaniidest ei või parimad koolid laieneda lõpmatuseni, kuna siis langeb neis kindla peale õpetamise tase. Järelikult niisuguste organisatsioonide viimisel turutingimustesse muutuvad parimad neist keskpärasteks, aga halvemad veel halvemateks. Seal, kus osutuvad liiga suurteks alternatiivsed sotsiaalsed kaod, ei tööta turu põhimõtted.

Ma ei eita kaubandussuhete tähtsust igas arenenud ühiskonnas. Kuid me ei tohi olla ebajumalakummardajad. Turul on oma piirid. Ta on vaid mehhanism, aga mitte filosoofia.

Mõni asi pole tasuta, ent kuna nende igapäevase kasutamise eest pole hinda määratud, näivad nad olevat tasuta. Heaks näiteks on kodused tööd: kuna nende eest pole ette nähtud rahalist tasu, elavad vanemad kiusatuses pakkuda oma teenuseid tööturul ja palgata teenija selle töö tegemiseks, mida neil tuleks teha tasuta. Ma kahtlustan, et kui leitaks viis vanematele kodutöö eest maksmiseks, pühendaksid paljud neist sellele rohkem aega.


Kui effektiivsusel pole tulemust

Majanduslik efektiivsus ja selle tulemused on kapitalismi, konkurentsi ja turu ilmsed väärtused. Kuid on reaalne oht, et see sünnitab liialdusi. Rentaablus pole alati arukuse sünonüüm.

Elektrooniline ja hääleline post on ärimehe suurepärased abilised. Nad on sedavõrd efektiivsed, et suure konsultatsioonifirma juht kaebas kunagi: tema kaas-töölised kulutavad nii palju aega saabuvate teadete kuulamisele, lugemisele ja neile vastamisele, et nad on lakanud mõtlemast. On see efektiivne? Jah. Aga mõistlik? Kahtlen.

Inglise majandusteadlane Fred Hirsch arvas, et majanduslikul kasvul on lõppkokkuvõttes enesepiirangud, kuna see kindlustatakse üha suuremal määral prestiižsete kaupade arvelt, mis eraldavad meid naabritest – suvilad maalilistes paikades, osalemine elitaarsetes klubides, haruldased antiikvariaatsed esemed. Ühiskond, mille peamine liikumapanev jõud on kadedus naabrite suhtes, pole ilmselt see ühiskond, mida tuleks taotleda.

Ei efektiivsus ega majanduslik mudel, mille juurde ta kuulub, suuda rahuldada inimkonna vaimset nälga,vastata küsimusele elu mõttest. Võimalik, et meil tuleb rohkem tähelepanu pühendada tegevusele väljaspool majandussfääri, mitte efektiivsuse taotlemisele, vaid seesmise rahulduse ja väärikuse saavutamise soovist motiveeritud aktiivsusele. Selles väärtussüsteemis taganevad raha ja turg teisele plaanile.


Kolm inimtüüpi

Francis Kinsman kirjutas oma materialistlike 80-ndate aastate lõpul ilmunud ja tol ajal peaaegu tähelepanuta jäänud raamatus “Aastatuhat: vastu homse päeva ühis-konnale” Stanfordi uurimisinstituudi poolt väljatöötatud kolmest maailmanägemise psüholoogilisest tüüpist:

“Elatusvahendite otsingust ajendatud”

“Välismaailmale orienteeritud”

“Sisemaailmale orienteeritud”

Ma mõistsin algul valesti neid küllaltki kohmakalt väljendatud sõnu. Minu arusaamises tähendas “Orienteeritud välismaailmale” teiste eest hoolitsejaid. Tegelikult tähendas see indiviide, kes on huvitatud sellest, mida mõtlevad ja teevad teised inimesed. Ma andsin Stanfordi kategooriatele oma nimetused: “Elamajäämine”, “Saavutus” ja “Eneseväljendus”, kuid leidsin siis, et Stanfordi kategooriad on täpsemad.


Elatusvahendite otsingust ajendatud

Mõned neist on vaesed ja/ või töötud, teised elavad jõukalt, kuid peatähelepanu on pööratud omast kinnihoidmisele. Neil on kalduvus klanlikkusele, alalhoidlikkusele, neile on vastumeelsed muutused. Nad on agraarfilosoofia jääkprodukt – feodaalpüramidi tipp, keskosa ja põhi.



Välismaailmale orienteeritud

janunevad austuse ja sotsiaalse staatuse järele oma edu välissümbolitena. Seepärast on neile vaja kõike parimat või vähemalt, et kõik oleks “nagu peab”. Nad on materiaalsete huvidega,. ringkonnad, kus on moodne mitte olla materialist. Nad on majanduslikult eduka ühiskonna liikumapanev jõud.



Sisemaailmale orienteeritud

taotlevad oma annete ja veendumuste rakendamist. See ei tähenda, et nad on suletud ja võõrandunud või et nad pole auahned. Kuid neid köidavad rohkem eetilised probleemid, ühiskonna juhtimise mehhanism. Nende väärtussüsteemi kuuluvad isiksuse arendamine, eneserealiseerimine, teravdatud taju ning nende endi ja teiste inimeste kvaliteet. Mõned nimetavad neid veidrikeks, teised peavad ohtlikeks. “Kuidas õppida niisuguseid inimesi tundma ja kuidas seda ussisugu välja juurida?’’ küsis üks autoritaarsete meetoditega mänedžer.

Kinsman kasutab neid kategooriaid järgmisel aastatuhandel tekkida võiva ühiskonnapildi väljajoonistamiseks. Rahvusvaheliste uuringute tulemuste alusel täheldab ta pidevat üleminekut esimeselt kategoorialt teisele ja seejärel kolmandale. Euroopa riikidest on selles osas kõige kaugemale jõudnud tema arvates Suurbritannia.

Kuid neid kategooriaid võib kasutada ka isiksuse arengu mõõdupuuna. Ameerika psühholoog Maslow võrdleb seda matrjoŝkaga. Meie ei kuulu kunagi ainult ühte neist, vaid oleme segu, mille koosseis muutub elu jooksul. Ma mäletan suurepäraselt aegu, kui minus oli peamine elatusvahendite otsing. Oma karjääri algul ma lihtsalt võitlesin elamajäämise eest. Seejärel oli mu peatähelepanu pööratud eneseteostamisele. Ma taban end mõnikord kadetsevaid pilke heitmas ilusatele majadele, mille müümisest teatavad klantspaberil ajakirjad. Mul pole immuunsust välismaailmale orienteerituse vastu. Kuid tahaksin uskuda, et nüüd, üpris eaka inimesena ,kuulun ma siiski sisemaailmale orienteeritud inimeste gruppi, otsin teid oma tõelise olemuse väljendamiseks ja oma elust jälje jätmiseks.

Ronald Ingelhart. Culture Shift in Advanced Industrial Society. Princeton, 1990; Modernization and Postmodernization. Priceton, 1997

R. Ingelhart on tänapäeva Ameerika juhtiv sotsioloog. Oma kahes viimases teoses propageerib ta eriti teesi, et jõukuse ja sotsiaalse kindlustatuse kasvades toimub inimeste üleminek materiaalsetelt postmateriaalsetele väärtustele. See on seotud ka põlvkondadevaheliste vastuolude teravnemisega.

Selle seisukoha valgusel paistavad üpris negatiivsetena postsotsialistlikes riikides toimunud üleminekud ülimateriaalsetele hoiakutele ja standarditele.



Kultuuriline nihe postmaterialismile

Erinevate ühiskondade liikmed esindavad erinevaid kultuure, nad erinevad üksteisest oma maailmavaate, väärtushinnangute, harjumuste ja eelistuste poolest. Viimastel aastakümnetel majanduslikus, tehnilises ja sotsiaalpoliitilises elus toimunud muutused on tinginud tõsiseid nihkeid nüüdisaegse industriaalühiskonna kultuurilistes alustes.

Tõsised muutused kultuurisfääris soodustasid tööstuslikku revolutsiooni Läänes, aga see omakorda sünnitas radikaalseid nihkeid läänelikus kultuuris. Kultuurilised liikumised muudavad ka tänapäeval ühiskonna arengu jõesängi, mistõttu majanduslik kasv lakkab olemast domineerivaks sotsiaalseks orientiiriks. Läänemaade kodanikel muutuvad väärtusorientatsioonid – valdav tähelepanu materiaalsele heaolule ja füüsilisele julgeolekule on loovutanud koha hoolitsusele elu kvaliteedi eest. Niisuguse kultuurilise nihke põhjustel ja järelmitel on keeruline iseloom, kuid põhiprintsiipi võib esitada üpris kergestimõistetavalt: inimestele on iseloomulik väljendada oma rahulolematust seoses otseste vajaduste ja ähvardavate ohtudega, aga mitte sellega, mis tundub olevat kauge ja millega neil pole otsest suhet. Näiteks on püüd ilu poole enam-vähem üldine, kuid nälgiv inimene on pigem ametis toidu kui esteetilise naudingu otsimisega. Pretsenditult suur osa läänemaade elanikest on nüüd üles kasvanud erakordse majandusliku julgeoleku tingimustes; nii käsitatakse seda endiselt kui postiivse iseloomuga väärtust, ent selle suhteline tähendus pole praegu nii suur kui varem.

Põlvkonadevaheline väärtuste muutumise protsess on toonud kaasa nüüdisaegse industriaalühiskonna poliitiliste ja kultuuriliste normide modifitseerimise. Niisugune üleminek matriaalsetelt väärtuseelistustelt postmateriaalsetele on tõstnud esiplaanile uusi poliitilisi probleeme.


Kuidas see toimub eri maades?

Ma pole nõus nende etnotsentristlike seisukohtadega, mis samastavad moderniseerimise “vesterniseerimisega”. Teatud ajaloolisel momendil oli moderniserimine tõepoolest puhtläänelik nähtus, kuid tänapäeval on see protsess ilmselt omandanud globaalse iseloomu ja teatud mõttes on selle eesotsas praegu Ida-Aasia riigid.

Esmapilgul on vähetõenäoline, et väärtussüsteemi muutumine ühelt põlvkonnalt teisele toimus Ida-Euroopa maades, kuna seal on heaolu tase tunduvalt madalam Lääne-Euroopa või USA omast ja praegu elavad nad veel üle majanduslangust. Kuid heaolu absoluutsel tasemel pole otsustavat tähtsust; esiteks peavad väärtuste muutumise teooria kohaselt kõrge heaolu taseme maadel olema suhteliselt kõrgemad väärtuste tasemed ja teiseks peab majandusliku kasvu kõrgete tempode maades olema suured erinevused noorema ja vanema põlvkonna vahel, kuna nende kujunemise tingimused on märkimisväärselt erinevad.

Nii pole Venemaal ja teistes Ida-Euroopa riikides oodata postmaterialismi kõrget absoluutset taset. Kuid nad peaksid sellele vaatamata demonstreerima suuri põlvkondadevahelisi muutusi väärtussüsteemides, mis peegeldavad mastaapseid erinevusi ühelt poolt I Maailmasõja, suure majandusdepressiooni ja II Maailmasõja ning teiselt poolt järgmiste põlvkondade formeerumise tingimuste vahel. Postmaterialistlike väärtuste tekkimise tähtsaimaks teguriks on majandusliku ja füüsilise julgeoleku olemasolu või puudumise tunnetamine isiksuse formeerumise ajal. Järelikult on põhjust arvata, et viimased 50 aastat Ida-Euroopas ja endises Nõukogude Liidus seostusid postmaterialistlike väärtuste arenemisega. Vaatamata sellele et rahvuslik koguprodukt ühe elaniku kohta jääb nendes maades maha läänemaade analoogsetes näitajatest, ületab see tunduvalt elamajäämiseks vajaliku taseme (sh. mitmekordselt Hiina, Nigeeria, India ja nende taoliste maade taseme). Kogu endises sotsialistlikus maailmas tundsid noorema põlvkonna esindajad oma formeerumise aastatel üldreeglina suuremat julgeolekut kui vanem põlvkond.

1945.-st 1980. aastani olid enamikele Ida-Euroopa maadele iseloomulikud kõrged majandusliku kasvu näitajad; esimestel aastakümnetel näis koguni, et nad võivad Läänele järele jõuda ja temast mööda minna. Alates 1980. aastast algas nende majanduses langus, kuid pole kahtlust, et Poola ja Venemaa keskmine elanik tundis end aastail 1950-1980 suuremas majanduslikus ja füüsilises julgeolekus kui aastatel 1915-1945.

Postmateriaalsete väärtuste tekkimist Ida-Euroopas võis soodustada ka asjaolu, et sotsialistlike riikide sotsiaalkindlustuse süsteem kompenseeris osalt elanikkonna madalat elatustaset. Ida-Euroopa maade kommunistlikud režiimid kindlustasid suhteliselt ohutu eksisteerimise sõjajärgse perioodi põhiosas: praktiliselt oli garanteeritud töö, korteriüür oli madal, subsideeriti peamiste toiduainete tootmist, meditsiiniline teenindamine ja haridus olid tasuta. See oli, tõsi küll, madalakvaliteediline, kuid haaras kogu elanikkonna.


Meadows D.H., Meadows D.L., Randers J.

Beyond the Limits: Global Collapse or Sustainible Future. New York, 1992.

Samade professorite (tihtipeale tuuakse ära ainult üks autor, tegelikult on Meadowse kaks - Donella ja Dennis) 1972 .a ilmunud teos”The Limits of Growth” (Kasvu piirid) sai ilmumisel suure tähelepanu osaliseks. Selles oli esmakordselt üpris teravas vormis püstitatud probleem loodusressurside ammendumisest kui inimarengu ühest tähtsamast küsimusest. 20 aastat hiljem pöördusid nad sama probleemi juurde tagasi. Nende põhihoiak on säilinud, kuid nad märgivad ka mõningaid muutusi. Viimased vastuolulised sündmused (jätkuv teaduslik-tehniline progress, kosmoseaukude vähenemine Antarktikas, üheaegselt tootmise kasvu ning arenenud riikide ja arengumaade vastuolude jätkumisega, USA presidendi Bushi hiljutine otsus mitte vähendada Ameerika Ühendriikides süsihappegaasi väljalaset jne.) näitavad kogu probleemistiku endiselt päevakorra püsimist.



20 aastat hiljem

1991. a viisid statistiliste andmete ja kompuutrimudelite võrdlev analüüs ja isiklikud tähelepanekud planeedi mitmes piirkonnas meid järeldusele, et vaatamata tööstuslike seadmete täiustamisele, kasvavale arusaamisele keskkonnakaitsmise vajadusest ning üha resoluutsematele abinõudele selles osas on looduslike ressursside ammendumise tempo ja looduskeskkonna reostamise tase ületanud lubatud piirid.

Õnneks on 20 aasta jooksul koos mõne võimaluse ahenemisega säästlikuks arenguks avanenud teised. Viimaste aastate tehnilised uuendused loovad reaalseid võimalusi ressurside kasutamise ja keskkonna reostamise kärpimiseks. Säilinud on võimalused vähendada viletsust. Kuid need eesmärgid on endiselt raskesti saavutatavad.


Kuidas edasi?

On olemas kolm varianti

Esimene: signaale maskeeritakse, ignoreeritakse või moonutatakse (ehitatakse kõrgemad korstnad, mürgiseid kemikaale veetakse välja ja heidetakse salaja ja ebaseaduslikult aherainepuistanguisse võõrastel territooriumidel, intensiivselt ekspluateeritakse kala- ja metsavarusid töökohtade säilitamise või võlgade maksmise vajaduse ettekäändel). Olemasolevate ressursside röövekspluateerimise kõrval otsitakse uusi: tehakse katseid kunstlikult stabiliseerida hindu, mis tõusevad kaupade kasvava piiratuse tingimustes, kulu kantakse teises maailmaotsas elavate inimeste või koguni tulevaste põlvkondade arvele. See viib probleemide teravnemisele.

Teine variant – pinget peidetakse tehniliste ja majanduslike trikkidega selle esmapõhjuseid kõrvaldamata; väheneb atmosfääri reostamise tase autode läbisõidu miilide või kilovati elektrienergia tootmise kohta..., tõuseb olemasoleva toorme kasutamise efektiivsus, sekundaarne toore utiliseeritakse, ressursse asendatakse; inimene võtab enda kanda looduse funktsiooni reovete puhastamise jne osas, töötatakse välja tõhusamad eostusvastased pillid. Kõik need abinõud on oluliselt vajalikud. Enamik neist vähendab ajutiselt pinget. Kuid selle põhjused säilivad.

Kolmas variant – selle tunnistamine, et praegune sotsiaal-majanduslik süsteem on juhtimatu, et ta ületab ökoloogilise taluvuse lubatud piirid, et ähvardab katastroof ja järelikult on vaja struktuuri muutmist.

Tavalises kõnes on väljendil “struktuuri muutmine” mitu laialivalguvat, isegi kurjakuulutavat varjundit. Revolutsionääri jaoks tähendab see olemasoleva võimu kukutamist, millega tavaliselt kaasneb verevalamine. Teised mõistavad seda füüsilise struktuuri muutusena, vana maailma hävitamise ja uue loomisena. Kardetakse, et see on ohtlik. Süsteemses keeles on väljendusel “struktuuri muutmine” täpne sisu, millel pole selliste tõlgendustega midagi ühist... See tähendab süsteemis informatsiooniliste sidemete muutmist... Ajapikku võib uue informatsioonilise struktuuriga süsteem sotsiaalselt ja füüsiliselt muutuda, luua uued institutsioonid, reeglid jne.Inimkonna ajaloos on olnud palju struktuurseid ümberkujundusi, tähtsamaid neist agraarne ja tööstuslik revolutsioon. Nende ümberkujunduste edu on viinud maailma järgmise astme vajalikkuse mõistmisele...

Materiaalse ja energia tootmise füüsilise säästlikkuse huvides peab majandusteadlase Herman Dahli sõnul olema rahuldatud kolm põhitingimust:

1. taastuvate ressurside kasutamise koefitsient ei tohi ületada nende regenereerimise koefitsienti.
   
   
2. taastumatute ressurside kasutamise koefitsient ei tohi ületada nende uudsete asendajate tootmise tempot.
   
   
3. reostusainete keskkonda heitmise intensiivsuse koefitsient ei tohi ületada nende assimileerimise koefitsienti.

Säästliku kasvu ühiskond peab olema huvitatud kvalitatiivsest, aga mitte kvantitatiivsest kasvust. Materiaalse tootmise laienemine on tema jaoks vahend, aga mitte eesmärk. Ta ei ole ei kasvu poolt ega vastu. Pigem diferentseerib ta kasvu ja selle eesmärgid kategooriate kaupa... Lähtudes oma väärtustest ja looduskeskkonna mõjutamise objektiivsete piiride hindamisest lubab ühiskond ainult niisuguseid kasvu vorme, mis teenivad sotsiaalseid eesmärke ja soodustavad selle stabiilset kvalitatiivset arengut. Füüsilise kasvu eesmärkide saavutamisel see peatatakse.

Vajadus industriaalse maailma ülemineku järele kvantitatiivse kasvu staadiumist oma uuele staadiumile ei ole katastroof, vaid võimalus uue kvaliteedi omandamiseks...Nagu ka eelmised revolutsioonid, võib ta oma lõppemiseni kesta ja areneda aastasadade jooksul, kuigi me arvame, et ta juba käib ja järgmisele etapile tuleb jõuda võimalikult kiiresti. Vastasel juhul saame me revolutsiooni asemel globaalse katastroofi.


Lester Thurow. The Future of Capitalism. How Today`s Economic Forces

Skope Tomorrow`s World. London, 1996.

1938.a Ameerika Ühendriikides sündinud L.Thurow õppis majandusteadust USAs ja Inglismaal. Sai doktorikraadi 1964.a Harvardis. Töötanud seejärel seal ja Massachusettsi Tehnoloogilises Ülikoolis professorina. Ta on valitud Ameerika Teaduste ja Kunstride Akadeemia täisliikmeks, oli 1995.a Ameerika Majandusliku Assotsiatsioon asepresident.

Avaldanud 10 majandusteadusliku raamatut, millest 1996.a ilmunud “Kapitalismi tulevik” tõi talle suurima tuntuse ning on tõlgitud mitmetesse keeltesse. Raamat paistab silma paljude teiste ühiskonnateaduslike materjalide kasutamise poolest ning on ümbertöötatud variant loengutsüklist eetika, poliitika ja majanduse seoste kohta.



Demokraatia ja turg


Demokraatia ja kapitalism mõistavad erinevalt, kuidas peab jagunema võim. Demokraatia näeb ette poliitiliste õiguste absoluutset võrdsust – “üks inimene – üks hääl”, kuna kapitalism lähtub sellest, et poliitiliselt tugev peab välja tõrjuma nõrga ja viima ta majandusliku krahhini...

Demokraatlikus kapitalistlikus ühiskonnas on kaks võimu allikat: rikkus ja asend poliitilises hierarhias.Kahe viimase aastasaja vältel on need kaks tegurit lubanud kooseksisteerida nendel kahel süsteemil, mis rajanevad vastuolulistel võimu jagunemisel põhimõtetel. Esiteks on alati võimalik muuta majanduslikku võimu poliitiliseks ja vastupidi. Ühe valdajad omandavad tihtipeale ka teise. Samuti on valitsust aktiivselt kasutatud turu tegevuse reguleerimiseks ning turgude võrdsemaks jaotamiseks... Ilma nende kahe teguri koostegevuseta oleks juba ammu moodustunud haigutav kuristik võimu jaotamise demokraatliku ja kapitalistliku printsiibi vahel...

Turumajandus viib turgude jaotamise tunduvalt laiemale spektrile, kui on hinnanguliselt erinevus inimeste võimete ja talentide vahel. 40 % jõukust valdavale ühele protsendile elanikkonnast ei kuulu 40 % inimeste vaimse arengu

koefitsiendist...

Mittelineaarne suhe talendi ja tasu vahel ilmneb selgelt ka spordis. Professionaalide NBAsse mittekuuluva inimese sissetulek spordist võrdub nulliga. Teatud võimete miinimum annab minimaalseks tuluks 150000 dollarit. Kui mõõta erinevust tähtede talendi ja reamängijate võimete vahel (kiirus, hüppekõrgus, täpsete tabamuste protsent), on see väike...

Poliitilise võimu kasutamine ebavõrdsuse vähendamiseks turumajanduse tingimustes on võrreldav traadil käimisega tsirkuse kupli all. Kui liiga suur tuluosa võetakse maksude näol neilt, kes on selle saanud kapitalistliku majanduse seaduste kohaselt ja antakse teistele,... lakkavad kapitalismi majanduslikud stiimulid

töötamast... Konservatiividel on õigus, kui nad tõestavad, et riiklikud kulutused sotsiaalkindlustusele kujutavad endast kapitalismi põhisüsteemiga vastuolus olevat

süsti. Pole aga imestada, et paremtiiva poliitilised parteid võtavad südant kõvaks tehes

omaks üldise heaolu riigi idee, lähtudes sellest, et sotsialism on veel halvem...Üldise heaolu riik võiks paljudes maades edukalt eksisteerida, kui poleks vana ja keskmise põlvkonna probleeme. Aga need probleemid on muutunud reaalsuseks ja üldise heaolu riiki saab kaotuse osaliseks. Tulevikus ei suuda ta enam olla vahendajaks kapitalismi ja demokraatia vahel.



Keskklass


Lumpenproletariaat ei etenda poliitilises elus mingit rolli. Temalt pole oodata revolutsiooni., kuid keskklassi ootustel on oluline tähtsus... Tal tuleb elada maailmas, kus kasvab ebavõrdsus ja kus enamikul langeb reaalpalk...

Keskklass on ärahirmutatav ja mitte asjatult... Valitsused keelduvad majandusliku stabiilsuse kindlustamise poliitikast ja korporatsioonid suhtuvad temasse kui “palgatöölisse”, kellele on ette nähtud üha vähem...

Rikkad maksavad eraturvameestele, aga keskklassil tuleb elada mitteohututel tänavatel, lasta lapsi õppida halbates koolides ja jälgida ühistranspordi hävimist...

Reaalsus imbub pikkamööda arusaamiste sfääri ja muudab seda. 1964.a rääkis vaid

29 % USA elanikkonnast, et riiki valitsetakse rikkaste huvidest, aga 1992.a oli neid juba 80 %...



Väärtused

Esmakordselt formeerivad kultuuri maksimaalsele kasumile orienteeritud massiinformatsioonivahendid. Kunagi varem pole ühiskond lubanud, et kommertsturg määrab praktiliselt täielikult tema väärtused ja rollimudelid.Üha rohkem ekraani ees viibijate arv suureneb, televisioon kujuneb kõikeläbivaks kultuurijõuks, mida pole olnud kunagi varem.

Televisioon ja kino on asendanud isiksuse formeerimisel perekonna. Ameerika keskmine alaealine vaatab telerit 21 tundi nädalas, veedab 5 minutit nädalas kahekesi koos isaga ja 25 minutit emaga. Selleks ajaks kui laps saab noorukiks, on ta näinud ekraanil juba 18 tuhat tapmist. Keskmine üle 18aastane ameeriklane veedab televiisorit vaadates aega alaealisest mitte palju vähem – 18 tundi nädalas...

Kirjaoskusega tekkinud kirjalike sidevahendite maailm baseerub lineaarsetel loogilistel argumentidel, mis kasvavad üksteisest välja. Kirjaliku sõna emotsionaalne mõju on teleekraani mõju omast tunduvalt nõrgem. Hinnatud on visuaalne mõju emotsioonidele ja hirmule, aga mitte rangelt loogilise mõtte külgetõmbavus.

Ka elektrooniliste massiteabevahendite abil on võimalik loogiline mõjutamine, kuid neid kasutatakse tunduvalt rohkem emotsioonide äratamiseks kui loogilise informatsiooni edasiandmiseks. Lugema peab õppima. See nõuab tööd, aega ja kulutusi. Televiisorit vaatama pole vaja õppida, pingutada. See on suur erinevus. Televiisoris esinejate sõnavara aheneb kogu aeg, samuti vaatajate oma. Kirjalikust sõnast kaugenemine muudab meie mõtteviisi otsuste vastuvõtmisel. Tänapäeval on mõeldamatud Antiik-Kreeka ja -Rooma oraatorid...

Müüb kiirus ja momentaalne rahuldas – teleprogramm tuleb ära mahutada 30 minutisse, kinofilm kahte tundi ning mõlemad peavad olema dünaamilised. Isiklikku tarbimist ülistatakse peamise eesmärgina – Tunne, ära mõtle! Suhtle, kuid ära võta endale kohustusi!... Selles maailmas ei tööta keegi, v.a politseinikud ja narkootikumitega kauplejad... Teravatel aistingutel on edu. Olemasolevatest või uutest sotsiaalsetest normidest kinnipidamine ei kutsu esile teravaid aistinguid – see ei müü. Vastupanu soovile varastada autot ei huvita vaatajat... On raske isegi ette kujutada, et võib teha haarava telefilmi inimesest, kes kannatlikult loobub millestki tuleviku nimel...

Kapitalistlik kultuur ja telekultuur sobivad teineteisega ideaalselt, kuna nii üks kui ka teine on ametis rahategemisega...

Praegune elektrooniline tehnoloogia soodustab radikaalset individualismi ja massikultuur kontrollib rahvuslikke liidreid hoopis suuremal määral kui rahvuslikud liidrid valitsevad seda. Elektroonilised massiteabevahendid muudavad väärtussüsteemi ja nii omakorda meie ühiskonna loomust.