KELLE PÄRALT ON HOMNE PÄEV?

Mõtlen aina sagedamini õudusega, kuidas küll õnnestub meie lastel inimeseks kasvada. Pole tarvis kuigi suurt kujutlusvõimet (aga riiki juhtivatel meestel näib see üldse puuduvat), et näha, kui raske on väikesel inimesel vältida talle laviinina pealevajuvaid ohte, olgu füüsilisi või vaimseid. Keegi ei ütle talle, mis õige, mis vale, või kui ütlebki, siis näitab vastupidist eeskuju, olgu kodus või koolis, televiisorist ja arvutimängudest rääkimata.

Praegu on muretsemiseks põhjust enam kui küllalt. ÜRO on Eesti nimetanud riigiks, kus alla 10-aastaste laste suhtarv on maailma väikseim ja aidsi nakatumine suurim. Rahvaloenduse andmed (II k. lk. 294) näitavad, et rahvaarvu vähenemine on toimunud järelkasvu arvel, ja eesti lapsi vanuses 0-9 aastat on meil igas vastavas aastakäigus 60-70% 1989. aasta tasemest ehk kokku 35 804 alla 10-aastase lapse võrra vähem. Seega ületab laste arvu vähenemine rahvastiku üldkao ja kuna rahvastikuteadlased rõõmustavad sündimuse (negatiivsel tasemel!) stabiliseerumise üle, siis moodustavad 10 aasta pärast kuni 20-aastased alla 20% kogurahvastikust. Siinsete venelaste hulgas on "stabiliseerumine" toimunud koguni tasemel 35% (kadu 51 701 last), samas kui nende koguarv on tasemel 74% 1989. aasta omast.

Mis kasu on sellest, et pensioniealiste arvulised näitajad kohati ületavad kümne aasta tagust taset poolteisekordselt? Kuigi riiklik "hoolitsus" on neile peale pannud kasinad ja tervislikud eluviisid, on nende kadu lähiaastatel paratamatu, aga enne lendab uppi kogu majandus, kuna rahvastikupüramiidi järjest kõhetuv alus ei suuda kanda temal lasuvat koormust. Iseloomulik on ka sisselõige rahvastikupüramiidi pensionieelikute vanusegrupis, kus praegu kõige sagedamini jäädakse n.-ö. elu hammasrataste vahele, lihtsamalt öeldes eriti mehed surevad veidi enne pensioniikka jõudmist.

Olukorra tõsidust pole taibanud enamik poliitikuid ja rahvastikuteadlasi, kes ei näe vajadust tõsta lastetoetusi - ühed põhjendusega, et raha ei pane kedagi sünnitama, teised hirmust, et sünnitama hakkavad vaesemad inimesed, mis tähendavat asotsiaalide paljunemist. Hoidku meid taevas nii asotsiaalsete mõtlejate paljunemise eest, aga vastsündinud laste saatus ja tulevik sõltub ikka riigi/ ühiskonna suhtumisest oma tuleviku kujundajatesse. See, et järelkasvuta ei saa olla tulevikku, on kõigile selge, aga keegi ei viitsi seda tõde teadvustada.

Eestis ei suudeta kuidagi taibata, et tähtis on olemasolevad lapsed täisväärtuslikeks kodanikeks kasvatada ja kui riik selleks vanematele võimalusi pole loonud, tuleb loobuda jahumisest, et vajame selleks täisväärtuslikke perekondi, ja päästa seegi, mis praegu olemas.

A propos - perekond! Praegu on see lapsele tunduvalt suurem loteriivõit kui ellujäämine saja või kahesaja aasta eest, mil pooled vastsündinud surid enne viiendat eluaastat. See-eest aga kui suri üks vanematest, abielluti reeglina uuesti ja lastel oli võimalus sotsialiseeruda suures ja täielikus õdede-vendadega peres, õppida vanemate ja vanavanemate tarkusi ja oskusi ning omandada lihtne moraalikoodeks. Tänapäeval minnakse kokku ja lahku lastega arvestamata. Nende peaaegu ainsaks enesekaitse vormiks on olla "paha laps", sest siis pannakse neid vähemalt tähele. Kui aga tähelepanu seisneb vaid keelamises, noomimises ja karistamises, jääb hing nälga, selles areneb kurjus ja ükskõiksus, mida meil ongi juba ehmatavalt palju.

Mis lastekaitsest saame praegu rääkida olukorras, kus 2/3 lastest elab allpool ametlikku vaesuspiiri, aga see piir ise (ca 1800 krooni) jääb normaalsest äraelamisest väga kaugele. Veel kurvem, et süvavaesuses elab rohkem kui iga neljas laps ja keegi ei oska nimetada kodutute tänavalaste arvu isegi tuhandelise täpsusega.

Äripäeva tabelis pealkirjaga "Ehmatav statistika" (ÄP, 19.03.02) esitletakse leibkondade väljaminekute struktuuri leibkonnaliikme kohta: keskmine väljaminek, I detsiili ja X detsiili kulutused (detsiil on üks kümnendik ehk ca 60 tuhat leibkonda, kusjuures vaesemad detsiilid on lasterohkemad ja hõlmavad rohkem isikuid). I detsiili netosissetulek kuus on ligi 750 kr, millest pool kulub toidule ja viiendik eluasemele ning transpordile. Kõigeks muuks (riided, majapidamine, tervishoid, haridus jne) jääb ca 230 kr inimese kohta, kusjuures toimetulekutoetused on juba kogusumma sees. V detsiil saab kulutada kõigest 1830 kr (3/4 keskmisest), mis vaid minimaalselt ületab ametliku vaesuspiiri ja ka IX detsiilil pole millegagi hõisata - sissetulek ühe inimese kohta jääb oluliselt alla keskmisele palganumbrile. Alles viimane kümnendik teeb järsu hüppe ülespoole: keskmiselt 7300 kr näo peale, vahe vaestega kümnekordne, nagu ühes korralikus banaanivabariigis olema peabki, kusjuures seda ei teenita mitte 60 tuhandes peres, vaid keskmist kergitavad mõni tuhat ülirikast. Kõigist palgasaajatest teenib vaid üks protsent 20000 krooni ja enam.

Kui esimese ja viimase kümnendiku toidukulude erinevus on kõigest kolmekordne, sest sööma peavad kõik, aga füsioloogia seab oma piirangud, siis hariduses on 146-kordne vahe vaeste ja rikaste koolitusvõimaluste vahel: alumine detsiil kulutab haridusele keskmiselt 2 krooni kuus inimese kohta, viimane kümnendik 291 krooni. Kuigi konkurentsivõime sõltub kõigepealt haridusest. jääb meil iga viies laps ehk 20% põhihariduseta.

Ühiskonna juhtijatele, arvamust kujundavale meediale ja teistele elu peremeestele need arvud peale ei lähe ja kui mõnele õnnestubki selgeks teha, mida tähendavad sissetuleku detsiilid ehk kümnendikud, siis seda, et tegelikult Eesti keskmist või sellest kõrgemat palka saab ainult 1/5 ehk 20%, ülejäänud 80% palgasaajaid peab leppima keskmisest väiksema sissetulekuga, nad lihtsalt ei usu. Mitte keegi ei suuda kujutleda, et unelmate palgad, millest ajalehed iga päev kirjutavad, on vaevalt 5% maksumaksjate ehk ca 30 tuhande pere pärisosa. Ja neil inimestel on reeglina vähe lapsi.

Ei uskunud ka laste tantsupeo piletihinna määrajad, et tantsulaste sugulased-sõbrad ja muud rahvakunsti austajad ei olnud võimelised ostma 120-kroonist piletit (veel tulnuks ju kulutada ühistranspordile, sest autoomanikke on selles kategoorias samuti vähe), aga 30- ja 50-kroonised oleksid toonud kokku suurema kassa, rääkimata laste rõõmust täis tribüünide üle.

Just rõõmust jääb meie lastel kõige enam vajaka. On tõsi, et paljude unistuseks on kõht kord ometi täis süüa, teised unistavad maiustustest, mida nad kunagi endale lubada ei saa, või uutest riietest armetu second-handi asemel. Aga kõige rohkem tuntakse puudust armastusest, kiitusest ja turvatundest. Siin on vaesed ja rikkad võrdselt ohustatud ning õnnetud.

Õnne mudeliks on hoopis rahvast peibutavad jutud Euroopa Liidu pudrumägedest ja NATO vihmavarjust (mida hakkab meie kohal hoidma Venemaa!). Peaasi on varjata tegelikku olukorda ja püüda igas asjas, olgu kellakeeramine, astmeline tulumaks või ajalugu (mida maksab hiljutine lapsik katse taaselustada Hitleri Euroopa vabastamise ideoloogiat, näeme võibolla varsti) käia oma, muust Euroopast erinevat jalga, Kas kõige selle sees jääb lastele võimalus inimeseks saada?

Samal ajal kui perede väljaminekud esmavajadustele (toit, eluase, transport) on suurenenud ainuüksi viimasel aastal kolmandiku võrra, on lastetoetused keskmise pensioni omaaegsest kolmandikumäärast jõudnud tänase üheteistkümnendikuni, mis kõige paremini ilmestab riigi/parteidepoolset suhtumist mittehääletavatesse lastesse ja nende valimistel väheaktiivsetesse noortesse vanematesse.

Antud olukorras on 1000-kroonine lastetoetus ainus väljapääs, vähemalt neile, kes elavad allpool keskmist sissetulekut. Nii endised kui praegused valitsusparteid on eesotsas presidendiga teatanud oma toetusest professor Aino Järvesoo kolm aastat isikliku energia ja rahaga ülalhoitud kampaaniale "1000 krooni kuus igale lapsele", millele vanaproua on kogunud ca 200 tuhat üldrahvalikku toetushäält. Kas see pole küllaldane alus, et kuulutada see teema riigi esimeseks prioriteediks ja juba järgmise aasta eelarve orienteerida laste olukorra komplekssele parandamisele? Kesksel kohal peale lastetoetuste peab olema sisuline kasvatustöö, mis hõlmab ka narko- ja aidsiennetust. Muidu muutuvad mõttetuks kõik auahned plaanid ja perspektiivid.

tel 07/ 339 594 Malle Salupere, Tartu, juuli 2002