Mittesaksad, kadakasaksad, baltisakslased ja eestlased

Kui segatud on eesti veri?

Mõne aja eest kirjutas üks Saksamaa päevaleht, et vaid 5% sakslastest võib end puhtaverelisteks pidada. Vaevalt küll see eestlastega teisiti on. Meile meeldib end indoeurooplastest germaanlaste lähisugulasteks mõelda, eitada soomeugrilaste uurali-altai päritolu ning ignoreerida keele ühisjooni turgi keeltega (grammatilise soo puudumine, sufiksid, vokaalharmoonia jm).

Hiljuti anti teada, et eestlastele geneetiliselt kõige lähemal on venelased. Mõned olid vapustatud, aga geneetikud kinnitasid vaid seda, mis toponüümika kaudu oli teada mitmest XIX sajandi uurimusest, neist tuntuim sajandi lõpus ilmunud Vassili Kljutðevski Venemaa ajalugu.

"Estonial" hukkunud andeka noorajaloolase Priit Ligi arvates moodustasid vene rahva keelt vahetanud tðuudid ja muud soomeugrilased, sulandudes sisserännanud slaavlastega. Nestori-nimelisele mungale omistatavast Vene leetopissist "Jutustus möödunud aegadest" saame teada, et varjaagide kutsujateks ehk Vene riigi rajajateks aastal 862 olid kolm slaavi ja kaks soome-ugri hõimu: venelased, tðuudid, sloveenid, krivitðid ja vadjalased, kes ühiselt kurtsid: "Meie maa on suur ja rikas, aga seadusi ei peeta. Tulge ja valitsege meid!" Kaassüüdlased-tðuudid on eestlased, nende järgi on ka Peipsi (Tðuudi) järv oma nime saanud. Oleme sugulased nii ida- kui läänepoolsete anastajatega, aga salgame üht ja ihaleme teist.

700 aasta jooksul, ükskõik, kas riigivõim Eesti- ja Liivimaal kuulus taanlastele, rootslastele, poolakatele või venelastele - isandad ehk saksad-seaduseandjad olid rüütelkondadesse koondunud saksasoost mõisnikud, nende keel ja meel koos usuga, olgugi et kogu saksa elanikkond kunagi ei ületanud viit protsenti. Baltisakslaste perekonnalegendide uurimisel purunevad need pahatihti põlisrahvast pärinevate esivanemate otsa. Mõned aadlisuguvõsad on seda tunnistanud, nagu Li(e)venid, kes loevad oma esiisaks vanem Kaupot, aga mida uuem aadlitiitel, seda enam püütakse matsipäritolu eitada (von Baerid). Aadlike puhul on jutt mõnesajast perekonnast, tavakodanikest literaatide, ärimeeste, käsitööliste ja muude sakste hulgas on kohalik päritolu sagedasem, ainult kumbki pool ei taha erinevatel põhjustel seda uskuda.

Tartus kahe sõja vahel tegutsenud Saksa Perekonnaajaloo Seltsi aruandest 1941 meie Ajalooarhiivis nähtub, et Baltikumis ümberrahvustumist uurides koorus välja ootustele vastupidine pilt. Osutus, et saksa rahva kaotusi lätlaste ja eestlaste hulka oli mitmekordselt üle hinnatud, seevastu aga on sajandite jooksul saksa rahvusse imbunud võõrrahvuslikke elemente. Nii olevat eestlaste ja lätlaste karjäär olnud alati seotud saksa rahvusse sulandumisega, millega need rahvad pidevalt olulise osa oma parimast verest kaotasid.

Meenuvad vaidlused Balthasar Russowi päritolu kohta, kui Jaan Krossi ründavatele ajaloomuusadele ei mahtunud pähe, et eesti poisist võinuks XVI sajandil saada kirikuõpetaja, kuigi neid andekate poiste näiteid on teisigi.

Mõisteid 'deutsch-undeutsch' tuleks tõlkida saksad-mittesaksad, mis märgib mitte rahvust, vaid ühiskondlikku staatust. Mittesaksa sünonüümiks oli pärisorjuse ajal mittevaba. Vahe saksa ja sakslase vahele tekitas Jannsen, teadvustades maarahvale, et nad on eestlased, kelle hulgas võib ka saksu olla.. Tegelik sunnismaine pärisorjus kinnistus Rootsi aja lõpupoole ja samad seadused kehtisid Balti erikorra näol kuni XIX sajandi reformideni. Eelnevatel sajanditel oli rahvas küllalt liikuv; linnaõhk tegi vabaks, st kui pärisori oli linnas elanud aasta ja ühe päeva, ilma et mõisnik oleks teda tagasi nõudnud, jäi ta linna kaitse alla. Rahuaegadel oli see kõigile soodus, kuna maal suitsuga desinfitseeritud taredes jäi lapsi ellu rohkem kui vajati tööjõudu, linnas oli vastupidi. Konfliktid tekkisid töökäte puuduse ajal, nagu massilised nn vindikatsiooniprotsessid pärast Põhjasõda, mille näiteks on Forseliuse õpilase Ignatsi Jaagu mõisapoolne tagasinõudmine. Suurest Ignatiuste suguvõsast pärinevad pastorid, kunstnikud, kindralid jne ei ole aga kunagi oma eesti juuri tunnistanud, nagu eitavad seda tänaseni paljud Masingud.

Lihtrahvas imbus linna maalt ja saksastus kolme-nelja põlvkonna jooksul. Algul asuti eeslinnadesse, kus linlastel olid aiamaad ja neil viletsad hütid (Katen), kuna seadus keelas sõjaohu korral hävitamisele kuuluvasse eeslinna midagi kapitaalset ehitada. Aiamaa hooldamise eest renditi hütte välja, nende elanikke nimetati "Katensassen", eesti keeles "katakad". Hiljem unustati algne tähendus, sõna omandas vormi kadakas(aks) ja tähendas saksastunud linnaelanikku, hiljem peenutsevaid poolkeelseid.

Juba Poola-aegses Tartus oli eestlastest kodanikke nii palju, et kui neil 1583 keelati luteri jutluste kuulamine, esitasid nad kuningale palvekirja, viidates kuningas Stefan Bathory privileegile, kus on kirjas, et linnainimesed võivad oma usu säilitada: "kuna ka eestlased on inimesed ning mitte haned, siis peaks ka neil olema õigus palvetada oma isade usus". Alla kirjutanud olid enamasti linakangrumeistrid, sh raeprotokollides tihti esinev Tõnis Morsa, hilisem suurkaupmees Hans Bull ja Hans Pick, relvameister, kelle teeneid poolakad hindasid maja kinkimisega. Mõne aasta pärast sama maja müües on omaniku nimi juba Hans Lang. Nimede tõlkimine oli tavaline, näiteks on Kristjan-Jaak Petersoni ladinakeelsel gümnaasiumitunnistusel tema nimi Christianus Jacobus Petri filius. Eestikeelsetes tekstides mugandati jälle saksa nimed eestlastele suupäraseks. Seepärast on lootusetu jõuda eestlastest linnakodanike või üliõpilaste jälile nimeanalüüsi abil. Eesti nimesid säilitati harva; Kurwitz Peep kõlas niigi saksapäraselt.

Eesti perelegendid räägivad enamasti võõramaistest esivanematest, kusjuures kõige "nõutavamad" on rootslased, harvem sakslased või taanlased, pea üldse mitte soomlased või venelased. Tegelikkus on täpselt vastupidine. Rootsi armees oli palju eestlasi, keda Karl XII sõduritena väga hindas, aga tolleaegsed karistustega hirmutavad plakatid kinnitavad, et nad ka sageli deserteerusid. Hiljem jäid nad mällu "Rootsi ohvitserina". Rootsi kuninga siinviibimine on üks pärimusterikkamaid episoode eesti ajaloos. Tema põhitegevuseks näikse olnud puude istutamine ja tüdrukutele laste tegemine. Siinkohal tuleb kurvastada kõiki, kes arvavad endas olevat kuninglikku verd. Vallaslapsed pole sõjaväe peatuspaikades haruldus, aga kindlasti ei tundnud noor kuningas talutüdrukute vastu huvi. Ilmselt surigi ta suguliselt karskena.

Rootsi ajal elas maal suhteliselt palju vabatalupoegi, kes poegi käsitööd õppima panid, ka mõisnikud lasksid pärisorjadel ametit õppida, et saada endale tasuta kärnereid, kingseppi ja rätseppi,. Mõnikord ostsid need end vabaks või jooksid ära, täiendades linnades pööningujäneste (tsunftimeistrite konkurendid) ridu.

Seadused ei muutunud, aga Vene võimu ajal XVIII saj. suurenes mõisnike omavoli ja karistamatus. Sajandi keskel asuti kontrollima end vabaks nimetavate peamaksukohuslaste staatust. Küsimustikes on haaramata mõisavalitsejad, köstrid ja kooliõpetajad, kes olid põhiliselt eestlased ja kellest on võrsunud enamus meie varaseid haritlasi. Ajalooarhiivis säilinud küsitluslehtedel leiame palju tänaseni hästi tuntud baltisaksa perekonnanimesid (Falck, Lutter, Nieländer jt), kes enamasti pärinevad Soomest. Leiame ka tuntud nimesid, nagu Menðikovi kaaskonnast Virumaal Aa mõisasse jäänud poolakas Mikifer, Keilas elav Suursaarel sündinud. sepp Kuhlbars jmt. Virumaal on peale soomlaste palju Venemaalt tulnuid, kõik juba aastakümneid siin elanud. Selle "korrastamise" käigus kadus enamus vabatalupoegi, sest kuna maa kuulus mõisnikule, oli neil valida, kas hakata linnasaksaks, vabakutseliseks (mölder, kõrtsmik, käsitööline) või lasta end "vabatahtlikult" pärisorjana kirja panna, nagu seisab mitmes protokollis.

Ärkamisajal hakkas toimima vastupidine protsess: saksastumisele lükkas riivi ette nii venestamine (mille vastu eestlastel oli loomulik immuunsus) kui rahvuslaste üleskutsed, mille tulemusel eestlased enam oma rahvust ei häbenenud: Tartu 1876. ning 1881. aastate linnarahva loenduste järgi oli sakslaste arv ja osakaal ilma olulise migratsioonita samavõrd vähenenud kui eestlaste oma tõusnud. Rahvuslaste kodudes räägiti küll saksa keelt, näiteks Kreutzwaldi naine ja lapsed ei osanudki maakeelt. Koidula ema seevastu ei omandanud korralikku saksa keelt, lapsed kasvatas eestlasteks.

Meie kõige suurema rahatähe ikooni ja suurima rahvuslase Carl Robert Jakobsoni ema oli venelanna. samuti Konstantin Pätsi ema, kes kasvatas pojad tublideks õigeusklikeks. Mõlemad käisid Riia vaimulikus seminaris ja ühest sai õigeusu preester, teisest president.

Küsimus suurele ringile: kes on Ilvese vanaisa ehk tema ema Iraida Ts^istoganova isa? President ise on öelnud, et ema toodi väikelapsena nälgivast Piiterist Eestisse oma õe juurde ning lapsendati selle abikaasa poolt, kelle suguvõsale kuulus Ärma talu. Eesti Ekspress avaldas omal ajal Ilvese sugupuuna lapsendaja oma. Et Iraida ema Jelizaveta polnud abielus, on isaks möödaminnes nimetatud Peeter Siitam, aga mujal on pakutud ka Eesti Kommuuni tegelasi. Passi järgi venelasest vanaemal on oletatud karaiimi juuri. See pole õieti juudi, vaid turgi rahvakild, kes tunnistas kristluselähedast judaismi haru ja kelle mõnisada perekonda Leedu suurvürst Vytautas XIV saj. tagakiusamise eest Leedusse tõi, kus neid praegugi Trakai ümbruses leidub, enamasti kristianiseerunult.

Rassipuhtuse tagaajamise asemel võiksime iseendalegi teadvustada, et Eesti on saareriik Islandit arvestamata maailma väikseim rahvusriik. Eesti keel aga, mis tuhandete maailmas räägitavate keelte hulgas omakeelse teaduskeele ja kõrgharidusega esindab üht sadakonnast kultuurkeelest, peaks kuuluma suisa maailmaimede klassi. Aafrikas, Aasias, Ameerikas ja Austraalias räägitakse tuhandeid keeli, aga riigi- ja hariduskeelteks on reeglina uusaja maadeavastajate-orjastajate keeled. Seitsmesaja aasta jooksul pole võõrkeelne haridus ja asjaajamine eestlasi takistanud jõudmast omakeelse riigini ning seda 90 aastat arendamast ja hoidmast. Kas suudame ka edasi hoida?

Malle Salupere, kultuuriloolane

Ilmunud "Eesti Ekspressis" 21. veebruaril 2008.

Esileht Põhikiri Programm Kongressid Pressiteated Materjalid Ajaleht Keskjuhatus Piirkonnad Noortesektsioon Naljanurk Valimised Aruanded Liikmeks astumine Välispoliitika