Ärge unustage matemaatikat!

"Õppige kauplema ja arvutama," soovitas Lenin oma kaasvõitlejatele. Et meil tehakse kõike vastupidi kommunistidele, ongi rehkendamine nii koolis kui elus põlu alla pandud. Matemaatikat tundvat inimest on raske lollitada luuludega suurepärasest majandusedust või muinaslugudega Eesti viimisest tosina aastaga viie rikkaima riigi hulka. Kui inimesed teaksid protsentidest rohkem kui Kitzbergi loteriimiljonär rätsep Õhk, siis nad SMS- ja teiste röövlaenude õnge ei läheks. "Eesti Päevalehes" joonistati eelmise aasta lõpul Tallinna 150-protsendiline maamaksu tõus 150-kordseks. Tegelikult, kui üks asi maksab 2 krooni ning hinnale lisatakse 150%, siis hakkab see maksma 5, mitte 300 krooni, nagu lehes oli maalitud.

Just eestlaste matemaatiline kirjaoskamatus kukutas läbi astmelise tulumaksu propaganda valimiskampaanias. Reformierakonna loogika järgi ja riigiettevõtte Eesti Post näitel peab valitsus ka lastesse investeerimist kahjumlikkuse tõttu ilmselt ülearuseks. Propageeritakse äraelamist 5000 krooniga.

5000 krooniga neto võiks üks inimene toimegi tulla, aga 2006. aastal oli ühe Eesti elaniku ehk statistilise leibkonnaliikme keskmine netosissetulek (liites palgatöö ja kõik muud, ka isiklikust majapidamisest saadavad tulud, pensionid ja toetused) kõigest 4343 krooni, ületades 5000 piiri ainult kolmes kõrgemas leibkondade kümnendikus (detsiilis). 2006. aastal oli see VIII detsiilis 5384 krooni, X aga 12017. I–III detsiili kuuluvad suuremad leibkonnad ja ligi 40% Eesti lastest. Esimeses detsiilis tuli läbi ajada 1319, teises 2229 krooniga isiku kohta. Esimeses moodustasid pensionid ja lastetoetused (siirded) üle poole, teises pisut alla poole kogusissetulekust. Kui meenutada, et detsiilis on ca 58 000 leibkonda, siis tähendab see, et alatoidetud on Eestis kaugelt enam kui 100 000 inimest, mida väitis eurobaromeeter ja mille meie täissöönud kutsutud ja seatud nii enesekindlalt ümber lükkasid. Samas, 2006. aasta arvestuslik elatusmiinimum oli 2081 ja minimaalse toidukorvi maksumus 888 krooni. Niipalju või enam saavad toidule kulutada leibkonnad alates V sissetulekudetsiilist, esimeses detsiilis aga jäävad toidukulud alla poole vajalikust miinimumist, tervislikust toitumisest ei saa rääkidagi. Kõik arvandmed on Eesti Statistika kodulehelt.

Nii selgubki, et ka majanduslikult pole keskmisel Eesti inimesel millegagi uhkustada. Lausa masendav on aga sotsiaalne olukord, nagu tõdeti hiljutises Eurobaromeetri monitooringus. Sama kinnitab vastavaldatud Eesti inimarengu aruanne.

Meie hädad algavad sellest, et Euroopa sotsiaalharta ratifitseerimisel 2000. aastal jäeti toonase sotsiaalministri Eiki Nestori heakskiidul kinnitamata artiklid 23 (eakate kaitse), 30 (kaitse vaesuse ning sotsiaalse tõrjutuse puhul), 31 (õigus eluasemele). Artiklist 4 - õigus õiglasele töötasule - on kinnitamata esimene punkt, mis garanteerib õiguse inimväärsele töötasule (selle all mõistetakse palka, mis võimaldab ennast ja peret normaalselt ülal pidada). See ületab mitmekordselt "arvestusliku elatusmiinimumi".

Kära Riigikogu megapalkade ümber näib olevat üles võetud järjekordse pettemanöövrina. Libakeskmise indeksist ei sõltu ju ainult 101, vaid tuhandete rahva teenrite palgad, kes pole enam võimelised mõistma ega märkama vaeseid ja viletsaid. Kogu riiklik palgakorraldus vajab ammu muutmist, lähtuvalt euroopalikest eeskujudest ning suhtarvudest ja inimeste õiglustundest. Sõjaeelses Eestis oli riigikogulase palk madalam professori omast. Statistilise keskmise palga korrutise asemel oleks õiglane lähtuda mediaanpalgast.

Mis on mediaan? Kui üks inimene teenib 1000, kaheksa 10 000 ja üks 100 000 krooni kuus, siis kümne inimese keskmine palk on 18 100 krooni, mediaan ehk palk, mida teenivad rea keskel olevad inimesed aga sama kümne inimese puhul 10 000 krooni.

Eesti oludes mahub haljale oksale kõige enam 4% palgasaajaid ehk iga 25., alla keskmise teenib neli inimest viiest ja miinimumpalka saab kolmandik. Rikkad nimetavad neid põlglikult lumpeniks ning nad isegi on hakanud end äpudeks pidama ja uskuma, et sullerdavad ärimehed või libapoliitikud teevad paremat või ausamat tööd kui muuhulgas ka nende tervise eest hoolitsevad arstid või nende lapsi kasvatavad õpetajad, rääkimata hädavajalike tööde tegemisest miinimumpalga eest.

Meil on neoliberaalid osavalt suutnud rumala rahva eest varjata, et kogu maailmas kehtib astmeline tulumaks (erandiks on Venemaa ja mõned tema endised satelliidid). Seadustest möödahiilijaid on kõikjal, aga enamus rikkaid seda siiski röövimiseks ei pea, teades, et nad ostavad solidaarsusmaksudega omaenda julgeolekut. Sama osavalt on jäetud mulje, nagu tähendaks 10 krooni palka üle teatud protsenditaseme automaatselt kogu palga pealt võetava tulumaksumäära tõusmist. NSV Liidus nii oligi, mistõttu maksuvaba miinimumpalga saajad sageli loobusid paarikümnerublasest preemiast. Astmeline tulumaks tähendab seda, et isegi miljonär ei maksa maksuvaba osa (tavaliselt on selleks miinimumpalk) eest, ka järgmiste astmete maksumäärad on kõigil võrdsed. Antud näites võetakse kõrgeim tulumaks 10 krooni pealt. Arvutage ise, mida tähendaks mõnesajale tulumiljonärile 35–45% tulumaksumäär miljonit ületavalt aastatulult.

Teaduse, hariduse ja sotsiaalsfääri arendamiseks (aastaid muutmatuna püsinud puuetega inimeste ja lastetoetused, toitjakaotuspensionid, koondatav arstiabi jm sotsiaalsfääri "teenused") ei jätku meil kunagi raha, küll aga sammastele ning "juubeldamistele".

Vahel vaevab mind kahtlus, et kusagil tegutseb ajude reprogrammimise ja südametunnistuse elimineerimise sihtasutus, mis mõistusega olenditest Toompea jaoks mankurte (süsteemi zombistatud valvurid Ajtmatovi romaanis) toodab.

Malle Salupere, Eesti Vasakpartei

Ilmunud onlises "Eesti Päevalehes" 13. märtsil 2008.

Esileht Põhikiri Programm Kongressid Pressiteated Materjalid Ajaleht Keskjuhatus Piirkonnad Noortesektsioon Naljanurk Valimised Aruanded Liikmeks astumine Välispoliitika