Vaja on kõigest head tahet

Abiks riigikogule

Mõne aja eest kuulsime, et ühe väikelinna juhid ei oska oma palgatõusu pidurdada, sest aastaid tagasi määratud kümnekordne miinimumpalk kipub pealinna meerile kannule, aga Püha Bürokraatia ei luba seadust muuta. Nüüd on samas hädas Riigikogu, kelle järjekordne palgatõus on rahva vihale ning allkirju koguma ajanud. Asjaosalised laiutavad käsi ja kurdavad, et on küll nagu piinlik, aga Põhiseadus lubab ainult järgmise koosseisu palku reguleerida. Kreitzberg oligi juba valmis ühest keskmisest palgast loobuma, teades, et see niipea ei juhtu. Tuleme appi.

Kui riigikogulased väidetavalt ei tohi põhiseadust rikkuda, ei keela neil ju keegi loomast Riigikogu nimelist heategevusfondi. Ei kutsu üles ajama läbi 5000 krooniga kuus, aga ühe statistilise keskmise palga võiks sinna annetada iga saadik. Rahvale annaks see positiivse signaali ja tõstaks ka andjate toonust (õndsam on anda kui võtta!) Aastaga koguneks ligi 15 miljonit krooni, mille saaks investeerida inimkapitali, näiteks suurperedesse. Kümne ja enama lapsega peresid on alla kahekümne. Mõni on aastaid elektrita, mõni vajaks väikebussi, millega pääseks liikuma, mitte ei peaks vanaemale külla või emadepäeva vastuvõtule sõitmiseks kulutama tuhandeid. Mõni vajab abi eluaseme laiendamisel või remontimisel jne.

Muidugi, vohava riikliku raiskamise foonil oleks need summad tühised, aga tähtis on algatus ja hea tahe. Vahest hakataks ka rohkem mõtlema, kas iga tulevärk või kogu riigi reklaamipindade katmine juubelisümboolikaga (iga plakat maksab tuhandeid) on ikka ilmtingimata vajalik, kui meie tulevik - lapsed - on jäetud hooletusse või nälga.

Seaduseandjad taipasid endale liikuva sissetuleku määrata, märkamata sama teha pensionide ja lastetoetustega. Äsja selgunud 12 000-kroonise keskmise palga valguses on Eestil Euroopa suhteliselt madalaimad pensionimäärad isegi pärast 1. aprilliks lubatud tõusu. 2,5% lapsetoetus on aga ülemaailmne nalja- ning häbinumber.

Ja ammu on aeg koostada uus Riigikogu palgaseadus, lähtuvalt euroopalikest eeskujudest ning suhtarvudest. Sõjaeelset Eestit eeskujuks soovitada oleks liiga karm - seal oli riigikogulase palk madalam professori omast. Kindlasti tuleb loobuda statistilise keskmise palga korrutisest, sest Eesti tingimustes arvutatuna põhjustab see ainult stressi: niipalju või enam teenib vaevalt kaks inimest kümnest palgasaajast. Kas võtta koefitsiendi aluseks maksuameti sotsiaalmaksu järgi arvutatud keskmine, miinimumpalk või keskmine pedagoogipalk - võimalusi jagub. Võib ka palgamäära fikseerida kümneks aastaks, nagu lastetoetuse (jkethestamise ajal oli see kolmandik riiklikust pensionist).

Minu arust oleks õige võtta aluseks sotsiaalmaksu laekumise alusel arvutatud ning pooleldi salastatud tegelik keskmine palganumber (mis ilmselt on kuskil seitsme ja kaheksa tuhande krooni vahel), kuna see kajastab kõigi väljamakstud palkade keskmist palju adekvaatsemalt kui rahvusvahelise valemi järgi arvutatud statistiline keskmine, mis peegeldab Eesti oludes ca 3% töövõtjate palganumbreid. Kõik, kes vähegi arvutada oskavad, teavad, et see "keskmine" on õhku täis ja kui riigikogulased oma südametunnistuse riismed kokku koguksid, võiksid nad kohe hakata oma neljakordset palka arvutama tegelikust keskmisest ning polekski uut seadust vaja. Pensioniarvestuses nemad ei kaotaks, kuna endiselt läheks iga riigikogus välja istutud aasta neile kirja nelja aastana. Samas tähendaks see olulist võitu tavainimestele, kellest kolmel neljandikul läheb praegu iga töötatud aasta arvesse vähem kui aastana, kusjuures alampalgalistel tuleks 15-aastase miinimumstaaþi kättesaamiseks rügada üle 40 aasta. Mõistetavalt pole neil millestki ka sambaid kasvatada. Lapsi kasvatavate emade tööd ei hinda pensioniseadus aga üldse.

Niisuguse seaduse vastuvõtmine sotsiaalminister Nestori ajal tuleks tõepoolest liigitada inimsusevastaste kuritegude hulka, nagu ka Euroopa sotsiaalharta ratifitseerimisel 2000. aastal teatud nõuete väljajätmine. Ratifitseerimata on muuhulgas artiklid 23 (eakate kaitse), 30 (kaitse vaesuse ning sotsiaalse tõrjutuse puhul), 31 (õigus eluasemele). Artiklist 4 - õigus õiglasele töötasule - on kinnitamata punkt 1, mis garanteerib õiguse inimväärsele töötasule (selle all mõistetakse palka, mis võimaldab ennast ja peret normaalselt ära elatada) ning p. 3 - meeste ja naiste võrdne tasustamine võrdse töö eest. Toona õigustas Nestor end Riigikogu ees sellega, et riik on vaene, aga kui need nõuded ratifitseeritakse, võib Euroliit, kui meid sinna võetakse, hakata nende täitmist kontrollima.

Nüüd, mil Eesti on väidetavalt enneolematult rikas, peaks olema võimalik mõelda ka sotsiaalharta täies mahus ratifitseerimisele, enne kui seda Brüsselist nõudma hakatakse. Inimväärset palka ei vääri ju ainult riigikogulased.

Malle Salupere, Vasakpartei

Ilmunud "Kesknädalas" 12. märtsil 2008.

Esileht Põhikiri Programm Kongressid Pressiteated Materjalid Ajaleht Keskjuhatus Piirkonnad Noortesektsioon Naljanurk Valimised Aruanded Liikmeks astumine Välispoliitika