Tsirkustes ei tohiks loomi näidata

Inglise sõdur Hugh Lofting nägi rindel Esimese Maailmasõja koledusi. Ent veelgi halvemini kui inimestel läks rindele sattunud loomadel, näiteks hobustel. Seal tekkis tal soov kirjutada vastukaaluks kellestki ülimalt heatahtlikust, vastutulelikust ja vägivallatust. Niimoodi sündis kirjandusmaailma doktor John Dolittle, kes ei tarvita iialgi vägivalda ja mõistab loomade keelt.

Eesti keeleski on ilmunud romaan "Doktor Dolittle'i tsirkus", kus Hea Doktor ühines rändtsirkusega ja sai lõpuks selle direktoriks. Tema kõige suurem probleem oli see, et loomad ei tunne end vangistuses hästi. Hüljes kurtis selle üle, et tema veepaak oli liiga väike ja seal ei vahetata piisavalt sageli vett, mistõttu see on must ja rokane. Lõvi ja leopard tahtsid ringi joosta, aga neil polnud selleks ruumi. Maod kaebasid, et neid kloroformiga uimastati. Samuti polnud loomade meele järele trikid, mida neid tegema sunniti.

Hea doktor Dolittle paigutati elama XIX sajandi esimesse poolde. XX sajandi Hea Doktor oli Gerald Durrell, kes oma elu viimased mõnikümmend aastat oli samuti loomaaia direktor.

Durrell pidas väga oluliseks ohustatud liikide päästmist. Ta muretses selle pärast, et vahel püütakse loomaaedade jaoks haruldasi loomi, kes loomaaedades aga ei paljune, nii et loomaaedade tegevus ei abista, vaid hoopistükkis kurnab looduslikku asurkonda. Haruldaste loomade pidamine loomaaias on tema meelest õigustatud üksnes siis, kui nad seal paljunevad. Eesmärgiks on haruldaste liikide paljundamine, et neid seejärel vabasse loodusesse lasta.

Selleks tuleb loomadele luua sobivad tingimused. Näiteks looma pidamine ilma vastassoost kaaslaseta on suur patt. Ja loomad peavad ennast hästi tundma, nad peavad tundma end kodus olevat.

Muidugi on see mõnele liigile lihtsam kui teisele. Mõnele eriti raske. Inimahvide, kotkaste ja suurte kaslaste paljundamist tehistingimustes peeti veel saja aasta eest, Loftingi ajal, võimatuks. Selle kohta ütles doktor Dolittle, et suuri kiskjaid ei tohiks vangistuses pidada, sest nad ei harju sellega iialgi. Hüljese laskiski ta merre vabaks, et see saaks koju ujuda.

Tänapäevaks on olukord muutunud. Inimahve ja suurkiskjaid osatakse pidada loomaväärsetes tingimustes. Lisaks õigele toidule on vaja, et loom saaks piisavalt liikuda, sealhulgas ronida, ja tuleb vältida loomade stressi.

Doktor Dolittle laskis lõvi ja leopardi ausõna peale õue jooksma ja nad tulid ise õigeks ajaks tagasi. Tänapäeva loomaaedades on suured puurid, kus loomad ronida ja isegi linnud lennata saavad. Tsirkustes selliseid tingimusi pole ja neid ei saa ka ausõna peale jooksma lasta.

Oluline stressi allikas on loomade transport. See käib isegi niivõrd inimesega harjunud loomade kohta nagu hobune, nagu ratsasportlastele teada. Loomaaias harilikult (oleneb liigist) uinutatakse loom nii-öelda peale- ja mahalaadimise ajaks. Rändtsirkustes on palju transportimist, millega ei kaasne mingit uinutamist.

Lugesin kord ühest Eesti kooliteatrist, mille etenduse kavva kuulus tsirkusetrikk: jänese väljatõmbamine torukübarast. Õpilane jutustas, et see trikk tekitas jäneses niisugust stressi, et ainuüksi tsirkusetriki muusika kuulmine põhjustas temas alati hirmuhoo. Sellest numbrist tuli loobuda.

Lõppkokkuvõttes võib loomapidamise tingimuste headuse rusikareegliks pidada seda, kas loomad tehistingimustes paljunevad. Kui kõik tingimused on nagu korras, aga järglasi ei tule, siis on järelikult pidamistingimustes ikkagi midagi valesti. Kas Tsirkuse Tuuri loomad saavad järeltulijaid? Üldiselt tsirkuseloomadel neid ei ole.

Tsirkustes tohib pidada selliseid loomi, kes on inimestega harjunud, nagu koeri, või neid, kellele on lihtne korraldada sobivaid pidamistingimusi, näiteks hiired ja rotid. Teisest küljest, kui välja kuulutada - meie tsirkuses on dresseeritud rotid - pole nagu eriline tõmbenumber. Ja kui selline rott areenile viia, kui kaugele ta paistab? Tagumised külastajad ei näegi teda!

Kurb tõsiasi on see, et mida suurem ja atraktiivsem on loom, seda rohkem meenutab selle looma olemasolu tsirkuses loomapiinamist. Sellepärast ongi mitte ainult loomaõiguslased, vaid ka paljud muud inimesed, mina sealhulgas, loomade pidamise vastu tsirkustes. Me ei pea õigeks käia tsirkustes, kus esinevad loomad.

Aga mis saab siis, kui keegi tahab tõesti näha dresseeritud tiigrit või elevanti? Minge Tallinna Loomaaeda. Kõik suured loomad on seal mingil määral dresseeritud, muidu ei laseks nad talitajat ligi.

Taivo Rist,
Eestimaa Ühendatud Vasakpartei

Artikkel kajastab autori isiklikku arvamust.

Esileht Põhikiri Programm Kongressid Pressiteated Materjalid Ajaleht Keskjuhatus Piirkonnad Noortesektsioon Naljanurk Valimised Aruanded Liikmeks astumine Välispoliitika