|
Ajalooliselt on naisi alati nii füüsiliselt kui psüühiliselt
peetud mehest madalamaks, nii teoloogia kui seadusandlus on
tegelenud naise allutamisega mehele. Naisel ei ole olnud õigust
eraomandile, asutada oma ettevõtlust, saada haridust.
Esimeseks femistlikuks dokumendiks loetakse Mary Wollstonecrafti
raamatut “Vindication of the Rights of Women“ (Naiste õiguste
tsensuurist vabastamine) 1792 aastal, milles ta isiklike
läbielamuste põhjal kirjeldab 18. sajandi lõpul valitsenud rasket
olukorda naiste jaoks, ta ei näe ette hääletamiseõigust, vaid tunneb
muret selle üle, kuidas ühiskond loob feminiinsust ja seda eriti
tüdrukute vääriti suunatud õpetamise kaudu.
Põhja-Ameerikas soovisid Abigail Adams ja Mercy Otis Warren
Warren konstitutsiooni kaasata ka naiste emantsipatsiooni küsimust,
siiski loetakse esimeseks feministliku liikumise aastaks aastat
1848, kui Elizabeth Cady Stanton, Lucretia Coffin Mott ja teised
Seneca Fallis (NY) naiste kokkutuleku organiseerisid ning andsid
välja naiste sõltumatuse deklaratsiooni, kus nad nõudsid täielikku
ja õiguslikku naiste võrdõiguslikkust, täielikke võimalusi
hariduseks ja ärilisteks ettevõtmisteks ning õigust saada palka ning
hääletada. Liikumine levis kiirelt ning varsti jõudis ka Euroopasse.
1850-ndaid aastaid nimetatakse Britannias feminismi aktiivseks
kümnendiks ja selle arengu võtmesündmuseks sai 1851. aasta
rahvaloendus Inglismaal, millest selgus, et 30 protsenti 20-40
aastastest naistest ei olnud abielus ja seeläbi tõenäoselt
majanduslikus kitsikuses. Selle tulemusena tõusid teravalt
päevakorda hariduse omandamine, teenistus ja töö majandusliku
sõltumatuse saavutamiseks ning suguhaiguste ja prostitutsiooni
piiramiseks ametivõimude poolt rakendatud abinõud, millest paistis
selgelt läbi naiste suhtes rakendatav kaksikmoraal - reguleeriti
naiste käitumist, kohustati käima arstlikus kontrollis ja mõisteti
naisi moraalselt hukka, kuid prostituute kasutavatesse meestesse ei
puututud mitte kuidagi.
Naiste nõudmised hariduse, ettevõtlusega tegelemine, abielunaiste
õigused omandile ja hääletamise õigust hakati mõistma alles XX
sajandil. Ameerika Ühendriigid võtsid naiste hääletamisõiguse vastu
1920.
1946 ÜRO Komisjon Naiste seisundi kohta seadustas naistele
võrdsed õigused poliitiliselt, majanduslikult ja haridusvõimaluste
kohta. 1960-del feminism koges taassündi, eriliti Ameerika
Ühendriikides. Naiste Rahvusorganisatsioon (NOW) omas 1966 üle 400
kohalik osakonna. Nemad koos teiste naisorganisatsioonidega nõudsid
abortide tegemise õiguse, riiklikult toetatud laste päevakeskuste
asutamist, võrdse palga seadust naistele.
1960-ndatel moodustus Suurbritannias Equal Rights grupp, kes
võitles töö võrdse tasustamise eest, radikaalne ja poliitiliselt
vasakpoolne British Women's Liberation Movement moodustus
marksistlik-sotsialistlikust suunast. 1970.aastal kõlas Women's
Liberation korraldatud konverentsil üleskutse, et "me tunneme, et
meil on ühine eesmärk ja me oleme ühinenud, meil peaks olema üks
feminism" ning sellel konverentsil formuleeriti neli põhilist nõuet:
võrdne palk, võrdne haridus ja võimalused, 24-tunnine lastehoid ning
vaba kontratseptsioon ja abort nõudmisel.
NSVL-u suhtumine naiste õigustesse sarnanes ja erines ühtlasi
läänemaailma ideoloogiast. Siin sätestati seadustega mitmed
niisugused naiste õigused, mille eest 60ndate lääne feministid
võitlesid ja mis 1970ndail selle võitluse tulemusena ka saavutati.
Näiteks abordiõigus, mis Nõukogude Liidus (ja ka Eestis) kehtib
alates aastast 1955, saavutati lääneriikides alles 70ndail.
XX sajandi lõpu feminismi lähemad eesmärgid on maailma eri
nurkades jäänud samamoodi erinevaks kui see on olnud ajaloo vältel.
Ühelt poolt Põhjamaad, kes on seadustanud naiste õigused ja suutnud
tänu sellele muuta mingil määral ka inimeste maailmavaadet. Teiselt
poolt poliitiline korrektsus kvootide jms näol, mis on osa tänapäeva
Ameerika ühiskonna veidrustest.
| 
