KAS KLASSIÜHISKOND VÕI SOTSIAALNE SOLIDAARSUS?

Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööpartei Keskjuhatuse avaldus

Eestis praegu valitseva koalitsiooni neoliberalistliku ideoloogia kohaselt peetakse klassiühiskonda minevikku vajunuks ning igaüks olevat tänapäeval ise oma õnne sepp. Klass olevat selline mõiste, mis on kuulutatud tabuks, sest seda seostatakse marksismi, sotsialismi ja Nõukogude okupatsiooniga.

Kapitalimaailma ideoloogid teatavasti väidavad, et seoses ühiskondade üleminekuga postindustriaalsesse arengufaasi on varasem klassidel põhinev jagunemine asendunud uue jagunemisega, mis põhineb eelkõige tööalasel ametkondlikul kuuluvusel. Samuti väidetakse, et aina olulisemaks muutuvad kultuurilised erinevused, mitte sotsiaalsed klassivastuolud. Ka väidetakse, et tänapäeva ühiskondades toimub individualiseerumine, mistõttu ei töötavat ka senine sotsiaalse ebavõrdsuse hierarhiline mudel. Esiplaanil olevat hoopis vanuse, rahvuse ja sooga seonduv horisontaalne mõõde.

Mida kujutab siis endast (sotsiaalne) klass?

- Eelkõige on klass sotsiaalse ebavõrdsuse näitaja. Ebavõrdsus on seotud positsiooniga võimuhierarhias, majandusliku kapitali omamisega, kusjuures erinevused ressurssides teevad võimalikuks ekspluateerimise, või siis tulenevad ressurssidest erinevad võimalused;

- klass on ka elustiili, staatuse ning prestiiži peegeldaja;

- klass on tegelik või siis potentsiaalne poliitiline jõud.

Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööpartei on arvamusel, et just selline klassiühiskond on Eestimaal tekkinud ja arenemas.

Juba 1990. aastate esimesel poolel kujunesid Eestis välja eeldused klassiühiskonna tekkeks, sest inimestel oli praktiliselt võimatu oma arengukeskkonnast, seega klassist välja murda.

Inimese elutee määrab ikka see, millisesse elukeskkonda ja perekonda ta kuulub. Just haridussüsteem peaks aitama vähendada päritolust tulenevaid erinevusi. Meie haridusreform, mis seisneb põhiliselt koolide sulgemises, ei ole üldsegi muutunud avatumaks. Väga oluliselt erineb näiteks kutse- ja keskkoolide õpilaste sotsiaalne päritolu. Nn. eliitkoolid on eeskätt orienteeritud teatud kindlatest, loomulikult jõukamatest perekondadest pärit lastele. Nende koolide ja tavakoolide lõpetajate kõrgkooli saamise võimalused ei ole võrreldavadki. Üha suuremaks on muutunud koolidevahelised regionaalsed erinevused. Esile on kerkinud hariduskriisi piirkonnad, eeskätt Kirde-, Kagu ja Lõuna-Eestis.

Üha rohkem diferentseeruvad ka elulised riskid, eelkõige töötuks jäämise risk ning töötusest tööturule tagasi liikumise võimalused. Praegune täiendkoolituse süsteem aga kahjuks soosib ainult seda osa ühiskonnast, kes on noorem, paikneb sotsiaalses hierarhias kõrgemal, on kõrgharidusega ning kelle materiaalne olukord on keskmisest parem.

Varem kehtinud riigipoolse majanduse totaalse kontrolli asemel on meil kehtestatud lausliberaalne turumajandus. Kõrvale on heidetud mitu heaoluriigile omast funktsiooni. Piiramatu turu domineerimine aga tähendab, et majandusliku ja sotsiaalsete ümberkorraldustega kaasnevad kulud on jäetud peamiselt kõige haavatumate sotsiaalsete gruppide - laste, madalama palgaga töötajate, üliõpilaste, vanurite, sageli ka väikeettevõtjate kanda. Valitseb põhimõte: kui inimene pole midagi saavutanud, siis ta on ise selles süüdi, on kas laisk, joodik või narkomaan. Riigi vastutus oma elanikkonna sotsiaalse turvalisuse eest meil praktiliselt puudub. Eesti ühiskonna suurimaks probleemiks on majandusliku eduga kaasneva väärtuste ja tulude koondumine liiga kitsa elanikkonna grupi kätte.

1990. aastatel on toimunud Eesti elanike sissetulekute suur diferentseerumine. Kui näiteks kõrgete ametnike keskmine kuu sissetulek oli möödunud aastal üle 100 tuhande krooni, siis keskmine palk Eestimaal oli vaid 5000 kooni ringis. Alla keskmise jäid aga ligi 70 protsendi töötajate sissetulekud.

Arvestades kõike ülaltoodut on Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööpartei veendunud, et Eestimaal on välja kujunemas tüüpiline klassiühiskond.

ESDTP Keskjuhatus on seisukohal, et praegu valitsev kolmikliit ei taha midagi ette võtta, et ühiskonnasisesed vastuolud ei muutuks hukatuslikuks - ta pole selleks võimelinegi. Oleme praegu kaugemal kui kunagi varem paljulubatud solidaarsusel põhinevast ühiskonnast. ESDTP Keskjuhatus on ka seisukohal, et valitsus eesotsas peaminister Mart Laariga peaks tagasi astuma, kuna ei ole suutnud tagada ühiskonna ühtlast, harmoonilist arengut. Sellest annab tunnistust üha süvenev töötus ja vaesus, ebaloomulik suur varaline kihistumine, korruptsioon ning oskamatus lahendada riigi juhtimisega seoses olevaid küsimusi.

ESDTP on arvamusel, et tootev töö ja uute väärtuste loomine, tööstuse potentsiaali taastamine, uute töökohtade rajamine, tulevad taas ausse. Samuti tuleks kehtestada astmeline tulumaks. NATO-ga liitumiseks planeeritavad vahendid tuleb aga kasutada eestimaalaste sotsiaalsete vajaduste rahuldamiseks. Kõigepealt peab iga eestimaalane vihkamise asemel hakkama armastama oma riiki. Siis ta ka kaitseb teda.

Riigi tulevik sõltub ESDTP Keskjuhatuse arvates eeskätt ühiskonnas valitsevatest meeleoludest, sealhulgas ka valitsevatest väärtushinnangust, ning ka sellest, kui tähtsaks peab valitsus sotsiaalset solidaarsust. Praegusel valitsusel see tunne aga täielikult puudub.

Keskjuhatus kinnitab, et Sotsiaaldemokraatlik Tööpartei on valmis võtma endale koostöös teiste demokraatlike organisatsioonidega vastutuse Eestimaal sotsiaaldemokraatliku - inimkeskse ühiskonnakorralduse kehtestamise eest. Kutsume üles kõiki ausameelseid eestimaalasi, kellele on kallis Eestimaa tulevik, ühinema meiega.

ESDTP aseesimees

Lembit Miil

21. aprillil 2001