AINULT HARIDUS TEEB VAIMULT SUUREKS

Eesti riigil on pikka aega puudunud hariduskontseptsioon. Samal ajal püütakse ühiskonnas tekkivate ebakõlade lahendamise põhiraskust lükata koolidele. Haridussüsteem oma praegusel kujul aga ei suuda kaugeltki lahendada ühiskonnas kuhjuvaid sotsiaalseid probleeme.

Eesti rahva kultuurrahvaks saamise ja püsimajäämise aluseks on olnud inimeste püüd hariduse poole. Nüüd on hariduse reformimine (praegu on käsil kolmas haridusreform uuel iseseisvusajal) ja alafinantseerimine muutmas küsitavaks mitte ainult hariduse üldkättesaadavust, vaid pikemas perspektiivis ka üldist kirjaoskust. Keegi ei tea, kui palju lapsi jääb üldse hariduseta, puudub ka ülevaade põhikoolist väljalangenute saatusest, enne kui nad kerkivad taas silmapiirile ringihulkuvate huligaanidena. Koolivälises huvitegevuses osalemine käib juba praegu paljudele peredele majanduslikult üle jõu. Töötuse ja lootusetuse kasv noorte hulgas on ületanud kõik arukad piirid. Kui küsida noortelt süstijatelt või Tallinnas tüli norivatelt noortekampadelt, miks nad seda teevad, kuuleme vaid ühte vastust: „Pole ju midagi teha!“

Eksamisüsteem on orienteeritud eelkõige punktiteadmistele, seetõttu on isiksuse kasvatamine ja väärtushinnangute suunamine koolides peale väikeste inimkesksete koolide unustusehõlma vajumas, kuigi see on ainus, pealegi odav võimalus vähendada hiigelkulutusi praeguse minnalaskmise tagajärgedega võitlemiseks.

President Rüütel on nimetanud Eesti tähtsaimateks prioriteediks rahva edasikestmist, s.o. iivet ja haridust. Viimase alahindamist praeguses valitsuses iseloomustab peaministri vastus rektorite nõudmisele suurendada kõrgkooli õppekoha riiklikku finantseerimist, mida on viimastel aastatel tugevasti vähendatud. Peaminister pakkus võimalust vähendada riiklikku tellimust, et allesjäänud õppekohti paremini rahastada. Sama skeem on juba toonud kaasa krahhi politseis ja lähiaegadel toob kaasa ilmselt alusharidussüsteemis, kus kolme aastaga on kadunud iga neljas töökoht ja viimse võimaluseni redutseeritud humanitaarained, sealhulgas eesti keel ja kirjandus. Need aga kannavad põhiraskust isiksuse kujundamisel ja tundekasvatuses.

Praegu on üha enam maad võtmas hariduslik kihistumine eliitkoolide ja tavakoolide näol. Silmakirjaliku võrdsustamise nimel finantseeritakse kõiki koole võrdsetel alustel ja see on raskendanud andekate vaestest kihtidest noorte pääsu eliitkoolidesse. Tavakoolidest on üha raskem kõrgkooli pääseda.. Kutseharidussüsteemi püütakse ikka ja jälle reformida, aga seni sisuliste tulemusteta.

Õpetaja on jätkuvalt haridusprotsessi keskne figuur. Senine palgapoliitika ei stimuleeri vähimalgi määral kõrgkoolilõpetanute tööleasumist pedagoogidena. Õpetaja sotsiaalne maine ja tema konkurentsivõime tööturul pole Eestis viimase sajandi jooksul veel kunagi olnud nii madal kui nüüd. Viimasel ajal produtseerivad haridusametnikud koos sotsiaalministeeriumiga pidevalt üha uusi elu- ja koolikaugeid euromäärusi, mis oma enamuses õppeprotsessi soodustamise asemel töötavad pigem sellele vastu, vähendades veelgi koolilaste õppimissoovi ja alandades õpetajaid.

Me ei pea õigeks koolide finantseerimise üleandmist omavalitsustele ega ka praegust pearahasüsteemi, mis muudab vaesemad lapsed sunnismaiseks või jätab nad ilma vähesestki ettenähtud toetustest (tasuta koolitoit ja sõidusoodustused). Pealegi suletakse maakoole ainuüksi majanduslikke põhjendusi esitades, sotsiaalseid vajadusi arvestamata.

ESDTP peab ülatoodud arengusuundi eesti rahva tulevikule ja tema säilimisele rahvusena ülimalt ohtlikuks. Leiame, et ühiskonna normaalseks arenguks ei tohi tasemel hariduse saamist piirata noore ja tema vanemate rahvus, sotsiaalne seisund, majanduslik olukord või elukoht.

Milles näeb ESDTP lahendusi?

Kõige olulisem on Eesti riigieelarve prioriteedid Suurbritannia Tööerakonna eeskujul ümber orienteerida Inglismaa eeskujul, kus kolm esimest on haridus, haridus ja haridus. Mistahes muud eelistused kiirendavad riigi vaesumist ja selle läbi ka rahvusvahelist tõrjutust. Haridusele raha leidmiseks tuleb otsustavalt vähendada valitsemiskulutusi (ministeeriumid, arvukad haldusnõukogud) ja loobuda riigi surnuksrelvastamisest.

Keskhariduse kohustuslikkuse ja paindliku kutseharidussüsteemi kaudu tuleb tagada, et noored ei satuks tööjõuturule liiga noorelt ja ilma hariduseta. Paraku on piisava tähelepanuta jäänud tavakoolides toimuv. Olukorras, kus vähemalt pooled lapsed elavad ainelises kitsikuses ja paljudel pole normaalset perekonda ega eluaset, on hädavajalik taasluua riiklikud tavaõppega internaatkoolid ning suurendada eriinternaatkoolide arvu. See on esmatähtis kuritegevuse ja narkomaaniaga ning nendega seotud hiigelkulutuste kasvu vähendamiseks.

Noorte vaba aja sisustamiseks ja huvitegevuse organiseerimiseks tehtud kulutused tasuvad end tulevikus mitmekordselt, sellest osavõtt peab olema majanduslikult jõukohane kõigile noortele.

Maksupoliitika muutmise teel tuleb luua majandustingimused, milles ettevõtetel on kasulik ja auasjaks toetada õppivaid noori. Peab säilima võimalus kõrghariduse omandamiseks töö kõrvalt kvalifitseeritud praktikuile, kellelt järsku hakati diplomit nõudma, kuid kellel pole majanduslikel põhjustel võimalik päevases õppevormis õppida.

Mittepõhirahvusest noorte integreerumise kergendamiseks ja vastasseisude vähendamiseks tuleb loobuda ideest lõpetada 2007. aastast gümnaasiumiastmel venekeelse hariduse andmine. Venekeelse haridusega seonduv vajab ühiskonnas laiapõhjalist selgeksrääkimist ja poliitilist kokkulepet.

Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööpartei leiab, et see, kas Eesti on tulevikus Euroopa mahajäänud ääremaa, kaasotsustaja või koguni teenäitja, sõltub paljuski sellest, kui haritud on noored põlvkonnad. Ainsaks teeks rahva piisava haridustasemeni jõudmiseks peame riigi tegeliku vastustuse suurendamist selle eest, et igale noorele Eestimaal oleks tagatud võimetekohase hariduse kättesaadavus.

Tiit Toomsalu

ESDTP esimees

20. oktoober 2001