Artikkel, mida "Postimees" ei soovinud mitme kuu
vältel avaldada.
Jälgides täies purjes tuuritavat
eurokampaaniat paneb muigama selle orienteeritus käibestampidele ja
igapäevaelu rüsinast tülpinud kodaniku tundeelule. Mõned neist korduvad
päevast päeva: väide heaolu tormilisest kasvust ühises europeres, väikese ja
väeti Eesti võimetusest üksinda hakkama saada, rahvusriigi iseolemise aate
kohast ajaloo kolikambris, isikuvabaduse ülimuslikkusest rahvusriigi ja
rahva vabaduse ees, ambitsioonika vene karu-kolla lõplikust pagendusest
Peipsi taha. Tõsi küll, aus olles, lisab “euro-jaa” ka häbelikud reveransid.
heaolu kasv sõltub meie endi töökusest, üksinda läheks pension ja palk kah
tõusujoones, suveräänsust ehk maakeeli iseolemist loovutame samajagu mis
sakslasedki, isikuvabadus olevat midagi lennupileti-õiguse taolist
Stockholmi. Vene karuga polevat häda. viie aasta pärast võtvat venelasi
viisavabalt vastu peale meie ja soomlaste ka inglased ja prantslased. Kogu
see tohuvabohu uinutab segaduses valija teadvust põhiküsimuste suhtes,
milleks neilt “jaa” sõna tahetakse. Selleks on nõusolek seni ülimusliku
Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmiseks EL provintsiaalseks allaktiks ning
Eesti tervikstaatuse asenduseks föderaalriigi osa staatusega. Tõsi,
vabatahtlikult ja rahva häält kuulda võttes. Kas ei tule tuttav ette
põlvkonnale, kel meeles eelmine viiskümmend? Kas iga uus ongi ammu unustatud
vana?
Kui korrastaks taustsüsteemi. Ei
poolt ega vastu agiteerijad vaidlusta tõdemust iseotsustusõiguse kaotusest
EL-i minnes. Eurorüütlid lisavad, et suveräänne iseolemine uuel ajal polegi
võimalik ja riigi iseolemine ei kannata. Rahvusriigi järjekestvust ihkavad
eurovastased löövad ketsereid risti meenutades, et vaid 12 aastat tagasi
tehti Eesti riigist kõrgeim otsustaja. Mis asi on Eesti riik ja riik üldse
ja mis valikud siit tulenevad?
Riigiõiguse alustõeks on, et riiki
iseloomustab valitsemise vorm, riikliku korralduse vorm ja poliitiline
režiim. Esimene Eestile probleemiks pole. Silmas peeti vabariiklikku või
monarhistlikku elukorraldust. Tõsi, eelmisel kümnendil pakkusid Kulboki
rojalistid välja idee Eestist kuningriik teha Heast naljast kaugemale asi ei
idanenud. Tõsisem on riikliku korralduse vormi muutus. Jaotus unitaarseiks
ja föderaalseiks. Sõltuvalt sellest, olid nad siseehituselt ühtse
võimukeskusega tervikud või jagunesid piiratult suveräänseteks osadeks,
jagades liiduriigi keskvõimuga otsusõigust. Ameerika Ühendriikide 51
osariiki jagavad võimutäiust föderaalvõimuga. Nõukogude Liidu 15
liiduvabariiki olid põhiseaduse kohaselt suveräänsed oma territooriumil
ulatuses, mis liidulepinguga Moskva jagu polnud. Õigusi jaguski põhiliselt
keskusse. Euroopa Liidus selle tänasel kujul kamandab Brüsseli keskvõim ligi
80% 15 liiduriigi siseelust. Poliitiline režiim riiki iseloomustava
näitajana tähistas isikuvabaduse ulatust, ühiskonna liikmete võimalust
poliitiliselt organiseerudes kaasa rääkida elu korraldusel. Liigitus
progressiivseiks ja reaktsioonilisteks. Tšiili valitud president Alliende
kunagist vasakrežiimi peeti progressiivseks ja selle režiimi verre uputanud
kindral Pinoceti režiimi reaktsiooniliseks. Unitaarne vabariik oli Tšiili
mõlemail juhul.
Kust me tuleme, kuhu läheme?
Sõjaeelne Eesti Vabariik oli ühtne
ja jagamatu unitaarriik. Poliitilise režiimiga oli keerulisem. Aastad 1918 -
1934 oli näiteks progressiivsest ja demokraatlikust režiimist erakondade
paljususe ja parlamentaarse demokraatiaga. 1934 - 1940 valitses
Pätsi-Laidoneri ühepartei diktatuur. Teised erakonnad aeti põranda alla. Mis
ei tähenda, et režiimi ka mokkamööda olla võis.
Okupatsiooniperioodi Eesti
sotsialistliku vabariigina oli aastail 1940 - 1991 riiklikult korralduselt
Nõukogude Liidu kui föderaalriigi osa, jagades võimutäiust keskvõimuga.
Valitses poliitiliselt ebademokraatlik ja siit tulenevalt ka reaktsiooniline
ühepartei süsteem. Mis ei tähenda, et režiim reakodaniku hüveks midagi ära
ei teinud.
Taasiseseisvumise järgselt on Eesti
toiminud riiklikult korralduselt unitaarriigina ja poliitiliselt režiimilt
mitmeparteilise parlamentaarse demokraatiana sarnanedes kahekümnendate
aastate Eesti mudeliga. Mis ei tähenda, et see ühiskonda ühendanud oleks.
Eelseisev rahvahääletus teeb Eestist
vormiliselt föderaliseeruva Euroopa liidu liiduriigi, sarnastudes riiklikult
korralduselt Nõukogude Liiduga. Vahe vaid poliitilise režiimi erisuses,
võimaldades Nõukogude Liidu ühepartei süsteemi asemel poliitilist
pluralismi. Mis ei tähenda, et kapaga jõukust igamehe õue tuleb.
Mida pakutakse vene “karu-kolla”
hirmu sündroomi õhutades? Täna toimiva mitmeparteilise poliitilise süsteemi
jätkuvust unitaarriigist loobumise hinnaga föderaalse Euroopa Liidu osariigi
staatuses. Mida võidame, mida kaotame? Kaotame iseotsustuse õiguse uue
keskuse kasuks. Võidame tänase mitmeparteilise poliitilise demokraatia
jätkukestvuse E-Liidus. Vastupidi N-Liidule. Seniks, kui Eestis endas uus
Pätsu ajastu koidab või Brüsseli võimukoridorides uued tuuled puhuma
hakkavad.
Sinu valida, hea kaaskodanik antakse
iseotsustusõigus parteipoliitilise kukepoksi tuleviku nimel.
Tiit Toomsalu
Riigikogu IX koosseisu liige,
Tööpartei esimees
