|
Ütled eestlasele „vasakpoolne“ – tema mõtleb kommunist. Ütled eestlasele
„sotsialist“ – tema mõtleb jälle „kommunist“. Ütled „Eesti
Sotsiaaldemokraatlik Tööpartei“ jälle sama reaktsioon. Mis imelik
fenomen see on, et eestlane kipub kõike vasakpoolset kommunismiks pidama
ja seda kindlasti halvustavas tähenduses? Tegelikult me ju kõik teame,
et Eestis ei ole ühtegi erakonda, kus ei oleks endiseid kompartei
liikmeid. Eestlastele ei saa sellist mõtlemise krampi ka kuidagi ette
heita. Eesti pole ainuke maa, kus inimesed sõna kommunism ainult
Nõukogude Liidu stalinismi vägivallaga seondavad, sama on ka teistes
Balti riikides ja Skandinaavias. Kuna aga kohe on Europarlamendi
valimised, siis oleks viimane aeg selgeks teha, mida kujutab endast
vasakpoolsus 21. sajandil ja mis vahe on parempoolsetel ja
vasakpoolsetel sotsialistidel.
Mis on uusvasakpoolsus
ESDTP on juba alates 1995 aastast teinud koostööd Euroopa
uusvasakpoolsetega NELF (New European Left Forum) raames. Nii on meie
erakonnal, võrreldes teiste Eesti erakondadega, ühed kõige
pikaajalisemad ideoloogia tasandil olevad välissuhted. Nüüdseks kuuluvad
pea kõik NELFi parteid Europarlamendi Vasakrohelisse fraktsiooni GUE/NGL
ning mõned ka Roheliste fraktsiooni.
Selle pea kümne aasta jooksul on
Tööparteil kujunenud päris head suhted Euroopa vasakpoolsete parteidega
ning samuti aktsepteerivad nad meid kui võrdset. Võrdsus kui mõiste, on
küll järjekordselt nõuka ajal ära lörtsitud sõna, kuid kohe seletan,
milles võrdsus vasakpoolsete meelest seisneb.
9. mail 2004 asutasid 15
erinevat erakonda Roomas Euroopa Vasakpartei. Vasakpartei juhatusse
kuulub igast asutaja parteist kaks liiget – mees ja naine ning neil
kõigil on võrdne sõnaõigus, kuigi mõnedel parteidel on kümneid tuhandeid
liikmeid ning ESDTP ainult pisut üle tuhande. Samas on näiteks Eesti
Valitsus selle poolt, et Euroopa Liidus on piisav kui hääletatakse
sellel alusel kui palju kuskil riigis rahvast elab. Nad nimetavad seda
55-55 mudeliks ja lasevad rõõmsalt suurtel ja tugevatel riikidel meist
üle sõita.
Sama on näiteks ka igasuguste
kummaliste piirangutega smslaen Euroopa Liidus. Kui näiteks meie värsked
sotsdemokraadid, ehk siis vana nimega Mõõdukad, leiavad, et see on
täiesti normaalne kui paljud riigid on piiranud eestlaste ja teiste uute
liitujate tööjõu liikumist EL siseselt, siis uusvasakpoolsete meelest on
see puhas inimõiguste ahistamine.
Samasugune eriarvamus on ka meil
näiteks Euroopa Liidu föderaliseerumise koha pealt. Uusvasakpoolsete
meelest ei saa liikmesriikidele kõike Brüsselist ette dikteerida –
paremsotsid samas arvavad, et kui „kõikide maade proletaarlased
ühinevad“ – siis parim selleks on Superriik Euroopa Liit.
Kui föderaliseerumise koha pealt
võib mõnedel vasakpoolsetel indiviidide tasandil olla eriarvamusi, siis
on alati üks põhimõte, millega on kõik uusvasakpoolsed alati ühel nõul –
vägivald ei ole kunagi lahendus ja relvadega inimelusid ei hoita.
Kes siis ikkagi valivad
uusvasakpoolseid? Statistika järgi on nendeks tavaliselt
humanitaarkallakuga ning keskmisest kõrgema haridusega inimesed või siis
lihtsalt ka inimesed, kel on arenenud õiglustunne ja huvi mitte ainult
enda vaid ka teiste inimeste heaolu eest.
Sirje Kingsepp
Avaldatud Delfis 26.05.2004
Loe kommentaare ->
| 
