Arvamus: Ringmäng – vihkame poliitikat!

Juba kevade lõpust algas ajakirjanduslik boikott. Boikott poliitikute positiivsemate mõtteavaldustega seotud artiklite vastu. Ajakirjanikel hakkas hirm, et neid võidakse ära kasutada – ei ole ebainimlikumat pilti, kui poliitik silitamas lapse pead. Poliitik pole ju inimene, poliitik kõlbab leheveergudele siis kui ta purjus peaga vahele jääb või mingit muud moodi rumal välja paistab.

Ei ole olemas üdini head või täiesti halba inimest. Seda lihtsal põhjusel – hea ja halb on suhtelised. Samas on olemas inimesed, kel on näitlejaannet ja need kel pole. Põhimõtteliselt peaksid nood viimased poliitikast kaugele-kaugele hoidma, sest muidu võib juhtuda, et soovitakse parimat, aga ajaleheveerul või telekaekraanil paistab vaid karikatuur. Ajakirjandusel on selline lihtlabane võim. Lihtne näide – suurt inimest pildistatakse alt ülesse, mis jätab mõjuvõimsa inimese mulje. Naljanumbrist tehakse ülevalt pilt ja tulebki välja vesipea. Muidugi on see mäng on kahepoolne. Poliitik teeb kõik, et pildile pääseda. Ajakirjanik proovib kuidas müüvat lugu kirjutada ja lõpptulemuseks on see, et rahvas vihkab poliitikuid ja poliitikud ei tea ise ka, mis teha, et rahvale kuidagigi meeldida.

Mis kasu on meie riigil sellest, et rahvas ei käi enam valimas ja vihkab neid, keda kunagi valis? Inimene tahab, et poliitik, kelle ta ennast esindama valib, oleks temast parem, targem, ilusam. Ajakirjandus teeb kõik, et selliseid iidoleid juurde ei tekiks ja vanad kaoks. Nii hoiabki normaalne inimene poliitikast nii kaugele kui võimalik, isegi valima ei lähe. Kogu mängu tulemusena jäävad riiki valitsema vaid tugevamad ja karastatumad, samas aga ka süüdimatult ära ostetavad. Sest suur osa rahvast ei hooli poliitikast, poliitikutest ja riigi valitsemisest. Ainuke ohe, mis kostab, on: „Kas sellist Eestit me tahtsimegi!”

Kirjutas - Sirje Kingsepp