Vali Vasakpartei või vali vähemalt naine!

Laupäeval oli hea päev, meie linnapea oli mulle postkasti laskunud pastapliiatsi, kuhu ta oli peale kirjutanud, et ta on parim mees. Ma läksin tuppa ja vaatasin harilikku pliiatsit, mille olin kaubanduskeskuses saanud ühe teise mehe nimega ja püüdsin mõelda, kumba eelistada. Samas teise mehe kahjuks mängis see, et tema erakonda reklaamivaid piimatooteid ei ole üheski toidupoes, kus ma käin. See on juba valija petmine!

Demokraatia on meeletult riukalik ja keeruline elukorraldus ja eriti põnev on selle turumajanduslik rakendus, kus poliitikud ja parteid muutuvad kaubaks. Kuid kuidas öeldakse inimese kohta, keda on võimalik osta – prostituut, kas pole? Reakodanik tavaliselt suhtubki poliitikusse kui prostituuti – mina andsin sulle hääle, sina pead nüüd minu soove täitma. Poliitik samas on nõus müümise ajal, ehk siis valimiskampaanias, kõike lubama, et vaid tema valituks osutuks. Vaadake neid poliitikute näopilte, mis televiisoris ja ajalehtede reklaamidel meid läbitungival pilgul seiravad. Vaadake nende paksult värvitud nägusid: vali mind, vali mind, võta mind - mul on kõige ilusam pliiats! Tekib isegi eufooriline tunne – keda valitakse kõige rohkem. Isegi kaklust ei peljata selleks, et näidata, mina olen kõige tugevam, mida surun kõik teised mudasse! Vaadake minu mudapritsmetega ülikonnastatud keha. Oi vabandust, mõni erakond ei põlga ka paljast keha näidata.

Ma olen proovinud sellises karusellis osaleda. Mul on olnud oma näopildiga plakat ajaleheputka katusel. Pisut piinlik oli. Fotograaf tegi minust sellise kurja näoga pildi. Samas oli see täitsa hea plakat, see on mul siiani kasutuses – vakstuna lapsele joonistamise aluseks. Vasakpartei seekord ei tee mitte ühtegi plakatit – ei tee neid ajalehtede tarbeks ega linnapilti risustama. Vasakpartei reklaamieelarve on nendel valimistel null krooni, sest meil lihtsalt ei ole raha. Riik toetab meil ju ainult parempoolseid ja tsentristlikke populiste. Samas klassikaline vasakpoolsus, kelle valija on tavaliselt ühiskondlikult tundlik ning loov natuur, ning kelle toetamine pole huvitav ei piima- ega kinnisvara ärimeestele, vajab samuti esindamist.

Ma tean küll, et paljud inimesed isegi ei tea, et Vasakpartei eksisteerib ja seepärast peaksime me samuti oma liha letti lööma ja rahvale pudrumägesid lubama, nii et nägu meelde jääks. Samas nagu ei tahaks eriti. Tahaks, et meilgi oleks Eestis juba see aeg käes, kus labaste turundustrikkide asemel kasutataks rohkem sisulist aruelu, kuid selleks peab meie poliitiline maastik olema pisut teistsugune. Parempoolsus omavahel saab väidelda vaid teemadel kellel on suurem pliiats. Sisulist aruelu saaks pidada erinevate maailmavaadete vahel.

Ning veel üks pisiasi – meie maskuliinsed parteiesimehed peaksid rohkem selle peale mõtlema, kuidas linnapeadeks rohkem naisi esitleda. Meeste seltskond kipub tihtipeale valimisvõitluses ära unustama, et valija ei soovi sellist labast kemplemist näha. Naised on üldjuhul rohkem tulemustele orienteeritud kui mehed, kes näevad võimus vaid edvistamise abivahendit. Vasakpartei nimekirjades Tallinnas ja Tartus on ülekaalus naised ja tõsised naised, kes teavad, et allpool miljonäride taset on ka hulk inimesi, kes oma linnas hästi elada tahavad. Eesti, mida me tahtsime, on võimalik!

Sirje Kingsepp
Eesti Vasakpartei esimees

Artikkel avaldatud SLÕhtulehes 13.10.2005