Kas mind solvab särk sildiga: „Kommarid ahju”

05.10.2005

Kui ma ausalt vastan ja ainult endast lähtun, siis mind isiklikult ei solva. Ma olen harjunud, et mind kommunistiks kutsutakse. Seda on teinud nii Juku-Kalle kui Urmas Ott, see meeldib ajakirjanikele, siin on intriigi. Ajakirjanik on kellegi palgal ja kui ta igav on, teda ei osteta. Kui Juku-Kalle ei oleks labane, oleks ta mõttetu ajakirjanik. Labasus müüb ja labasusega saab müüa. Isegi poliitilist parteid saab labasusega müüa. Mäletate veel eelmisi kohalikke ja neile kohe järgnenud Riigikogu valimisi? Seal tegi tähelennu Res Publica, kes esimest korda tõi Eesti poliitilisse reklaami labasuse, kujutades roosades värvides kahe erakonna armastuslugu. Nad üritasid nõmedaiks teha teisi, et ise teiste alandamise arvel ülendatud saada. Nende valimistulemus üllatas kõiki, ka neid ennast. Kaua valetada ja kedagi teist mängida ei suuda keegi. 2004 aasta suvel sai Res Publicast bez puublika ja mõne aja pärast kaotas ta koha valitsuses.

Kunsti tase sõltub kunstnikust
Res Publical on veel mida kaotada, linnapea koht. Kas Res Publica loodab neil valimistel mängida samale kaardile kui kolm aastat tagasi – teiste mõnitamisele? Res Publica teadis väga hästi, mille peale ta mängis, kui oma nimekirja KesKuse poisid meelitas. Inimlikkuse piiri peal mängimisel on nad osavad! Vabas riigis on tunne, et kõik on lubatud. Sõnavabadus on vabadus kõike rääkida, mis meelde tuleb, aga kas ka poliitikul? Halb mälu pole alati hea vabandus. Internetis on igaühel õigus anonüümselt sülge pritsida või mõistlikku juttu rääkida, igaüks ikka vastavalt omale tasemele. Mäletate veel kui Eesti kõige kuumem kommentaar oli – pane ennast põlema? Pärast seda kui inimesed seda üleskutset sõnasõnalt täitma hakkasid, seda lauset enam nii palju ei kasutata. Loodame, et särgi välja mõtlejatel nii halvasti ei lähe või ehk nad siis taluvad kuuma paremini?!

Riigi tuleviku kujundavad valijad ja süüdistada saab vaid ennast
Meie riigi minevik on selline nagu ta on, seda muuta ei õnnestu. Ainuke, mida kujundada saab, on tulevik. Meie riigis on alati keegi olnud, kes on teistest võrdsem. Oli see nõukogude aeg nii ja nüüd on see lausa ametlik poliitika. Õiged mehed leiavad alati enda jaoks sobiva partei, kus oma materiaalset laadi ambitsioone rahuldada. Nõukogude ajal ei olnud Kommunistlikus parteis ainult kommunistid, kes kõigi heaolust oleksid hoolinud. Maailmavaateta inimesed varasid siis rahva tagant ja teevad seda ka praegu. Selliste ideaalide teostamiseks on sobiv ükskõik milline partei, milline valimisvõitluses on nõus valetama ja teisi mustama. Eriti kurb on see, et selline labasus kerkib esile just ennem valimisi. Labane käitumine peletab vaid valijaid, aga demokraatlik riik ei saa eksisteerida kui inimesed valima ei tule. Või ongi valitsevate parteide eesmärk vaid oma liikmed valima saada ning kõhklejad eemale peletada? Milleks muidu see jutt parteide arvu vähendamisest ja mõnede ahju ajamisest. Oma riigi tulevikust hooliv inimene peab aga kedagi ju valima. Soovitaks seekord teha seksistik valik ja valida rohkem naisi. Naised ei ole nii haaratud poisikeselikest mängudest ja hoolivad rohkem inimlikest väärtustest. Naised oskavad ka ilma lapsiku mudamaadluseta poliitikat teha.

Sirje Kingsepp
Eesti Vasakpartei esimees

PS! Allan Alaküla tellis minult selle artikli. Helistas mitu korda ja selgitas veelkord ja veelkord. Millegipärast ei avaldanud.