IGA AVALIK TEENUS OLGU VÕIMALIKULT PALJUDE HEAKS!

Sissejuhatavaid märkusi omavalitsuste rahakotist kinnimakstavate avalike teenuste väljapakkumislausetest

Paljude poliitikute ja ka ajakirjanike keelekasutuses on lähenevate kohalike omavalitsuste valimiste eel maad võtnud täpsemalt raamistamata, sisuliselt eksitavad väljaütlemised ja praalivad lubadused. Heaks näiteks sellisest poliitilis-ajakirjanduslikust nurisümbioosist on hiljaaegu Eesti Päevalehes avaldatud ülevaade parteide lubadustest.

Reformierakond "ehitab 2005. aastaks valmis Põhjaväila", "rajab rattateid piki mereäärt", "paneb pinnase- või kruusakattega tänavatele tolmuvaba katte", "ei tõsta maamaksu", "arendab välja Katariina sadama", "valgustab kõik tänavad", "rajab talu- ja kalaturu", "maksab perekonna ranitsarahakontole sünnitoetust 5000 krooni" jne.

Keskerakond "ei tõsta ühistranspordi piletihindu", "ehitab välja teedevõrgu", toob tarbijakaitse Tallinnasse tagasi", "ehitab juba sel aastal 800 munitsipaalkorterit", "ehitab Nõmme, Pirita, Kristiine ja Kakumäe kanalisatsioonitrassid", "jätab Niguliste kiriku Kunstimuuseumile", "teeb korda koolide spordiväljakud" jne.

Isamaliit "säilitab Läänemere suurima sadamalinna tiitli" (?!) jne.

Res Publica "ehitab välja jalgrattateed", "suurendab ühissõidukite arvu", "kaotab mootorsõidukimaksu", "korraldab regulaarseid politseireide narkopesadele", "paigaldab "lamavaid politseinikke" kõikide lasteasutuste lähedusse", "teeb aastas korda 10 koolimaja", "kahekordistab heade õpetajate palga" jne.

Kes paneb, rajab ja ehitab ning kelle kulul?

Kõik muidugi sümpaatsed kavatsused ja üdini positiivsed plaanid. Kuid teisest küljest ei jäta sedalaadi sõnaseaded mingit kahtlust selles, et kõiki nimetatud ja veel paljusid nimetamata töid, ehitamisi, rajamisi, remontimisi, kehtestamisi, loomisi ja lõpetamisi teevad erakonnad oma rahade eest ja oma töökätega või siis äärmisel juhul ühe või teise erakonna linnavolikogusse kandideerivate liikmete kulul ja jõul. Selles lubamis- ja kohustumistuhinas on hoopiski tahaplaanile jäänud tõsiasi, et jutt käib sisuliselt demokraatliku ja turumajandusliku riigi avaliku sektori poolt teenuste vahendamise ja korraldamisega linnakodanike heaks ja nendelt (maksumaksjatelt) kogutud raha eest ning ainult selle raha ulatuses.

Ühis- ehk avalike asjade ajamiseks ja avalike kaupade ning teenuste pakkumiseks on kujunenud avalik sektor.

Mis see avalik sektor, avalik kaup ning avalik teenus siis on, miks neist nii vähe räägitakse, miks neist nii vähe teada tahetakse? (Ka Eesti Entsüklopeedia ja uus Õigekeelsussõnaraamat ei meenuta neid mõisteid!) Miks isegi parteide programmikoostajad ja omavalitsuse juhi või linnapeakandidaadid ei nimeta asju nende õigete nimedega?

Avalik sektor, s.t. riigi ja omavalitsuse asutused vahendavad, osutavad ja pakuvad kodanikele avalikke kaupu ja avalikke teenuseid. Avalike kaupade ja teenuste eristamise põhilised tunnused on välistamatus ja konkurentsitus. Välistamatuse all mõeldakse seda, et kui kaup või teenus on olemas või osutatud, siis ei ole võimalik takistada valikuliselt selle tarbimist nagu see on võimalik erakaupade puhul (kui ei maksa, siis ei saa!). Tarbimise välistamatuse headeks näideteks meie kontekstis on tänavavalgustus, jalgrattateed, kaunid rannapromenaadid, hingamiseks puhas õhk linnas - kui need on kord tagatud või olemas ning vastavad süsteemid töötavad, saavad kõik linnakodanikud neist/ sellest osa. Konkurentsituse tunnus tähendab aga seda, et tarbijate mõõdukas lisandumine ei too kauba või teenuse puhul kaasa üldse või siis mitte vähemalt proportsionaalseid täiendavaid kulutusi. Selliste tunnusega avalikke kaupu ja teenuseid peetakse "puhasteks avalikeks kaupadeks ja teenusteks". Nende kaupade ja teenustega tegelemiseks ei ole erasektoril harilikult majanduslikke võimalusi ega ka huvi. Linnaelu kaasaegses praktikas on oluliste puhaste avalike kaupade loetelu suhteliselt lühike: seaduslikkus ja turvalisus; arhitektuurne üldmiljöö; üldine heakord; linnale kuuluvate teede, tänavate, viaduktide korrashoid; liikluskorraldus; keskonnakaitse. Puhaste avalike kaupade kõrval tegeleb aga avalik sektor ka nende valdkondade teenuste ja kaupadega, kus esineb nn. turutõrkeid s.t. nii positiivseid kui ka negatiivseid jõulisi välismõjusid ja kõrvalekaldeid, mida turg adekvaatselt ei kajasta ega hõlma. (Tervishoid, haridus, loomulikud monopolid - elekrtivarustus, veevärk jne.) Maksupoliitika abinõud ja avaliku sektori muu toime peaks püüdma neid turutõrkeid tasandada. Loomulike monopolide poolt hindade üleskruvimise tagasihoidmidmiseks, teenuse või kauba kättesaadavuse kindlustamiseks linnakodanikele rakendatakse nende elukondlikes huvides mitmesuguseid hindade ja kulutuste regulatsioone ning hoitakse käigus koguni avalikke ettevõtteid.

Linnavalitsus vahendab avalike kaupu ja teenuseid üha kallimalt

Avalike kaupade ja teenuste osutamise ja vahendamise eest kasseeritakse maksumaksjailt avaliku sektori ja selle töötajate ülalpidamiseks sisse kõva raha. Elu näitab, et need nn. vahenduskulud kasvavad väga kiiresti.

Nii kulutati linnakassast investeeringuteks (maksumaksjate ja laenuraha kokku) 1999. aastal 627 mln, 2000. aastal 575 mln, 2001. aastal 911 mln krooni ja 2002. aasta eelarve järgi on kavas kulutada juba 1162,16 mln krooni. Samas maksab ka avalike teenuste osutamise koordineerimine ehk siis juhtimisteenus või eelarve kirjete keeles kõigepealt üldvalitsemine ise "tegijate" erakondade poolt väljapakutuna vägagi palju ja kallineb iga aastaga kiires tempos. Näiteks kulus üldvalitsemiseks Tallinna linnas eelarve täitmise aruande järgi 1999. aastal 167,704 mln krooni, 2000. aastal - 246,314 mln krooni! 2001. aasta kinnitatud eelarve nägi ette kulutada üldvalitsemiseks 268,727 mln krooni. 2002. aasta kinnitatud eelarve järgi on üldvalitsemise kuludeks ette nähtud aga juba 286,303 mln krooni! (Üldvalitsemise kuludeks arvatakse linnakantselei, linnavolikogu kantselei, 8 linnaosavalitsuse, linnaarhiivi ja 8 üldiseloomuga linnavalitsuse ameti ülalpidamise kulud koos väikeste investeeringutega.) Näeme, et need Tallinna üldvalitsemise kulud on kasvanud kolme viimase aastaga peaaegu 60% ehk siis ümmarguselt 20% aastas! Juhtimis- ja valitsemiskulud on suured ka teiste, spetsiifilisemate ametite lõikes, neid aga arvestatakse majandus- ja kultuurivaldkondade lõikes eraldi. Kui me ka kõik need kantseleide, valitsuste ja ametite ülalpidamise kulud kokku rehkendaksime, näeksime, mis see üldvalitsemise avalik teenus Tallinna maksumaksjaile kokkuvõttes maksma läheb ja mida siis linnakodanikud oma 4,5 miljardi krooni eest tegelikult saavad.

Milliseid avalikke kaupu ja teenuseid inimesed kõigepealt vajaksid?

Meie arvates peaks kõikide avalike kaupade ja teenuste soetamisel seatama esiplaanile nende sotsiaalne sisu, jälgitama, et need oleksid oma loomult ja korralduselt ka sisuliselt demokraatlikud ning suurendaksid ühiskonnaliikmete ühtekuuluvustunnet ja sidusust. Need peaksid olema vajalikud ja vastuvõetavad võimalikult paljudele inimestele, need peaksid olema suunatud ühtaegu ka ühe või teise omavalitsuse elanike oluliste arenguvajaduste toetamisele. Need peaksid olema mõistliku, üldsusele vastuvõetava hinnaga jne.

Tallinna puhul on meie arvates olulisemad ning tähtsamad avalikud kaubad ja teenused, millele vaja esmajärjekorras praegu tähelepanu pöörata ja linnakodanike ühisnõul ühist raha kulutada, järgmised:

• Haridus. (Koolide kordaseadmine, koolide kaasaegsete õppevahenditega varustamine, õpetamise parandamine, heade õpetajate töötasu oluline suurendamine.)
• Tervishoid. (Linna toetusel kvaliteetse ja kiire arstiabi kättesaadavuse laiendamine. Linna osalusel spordi- ja puhkebaaside arendamine ja rajamine Tallinna lähiümbruses, suurendades neis kohtade arvu 2 järgneva aasta jooksul pragusega võrreldes 5 korda.)
• Turvalisus. (Suurendada oluliselt linna ressursside kasutamist korrakaitses, eraldada vahendid Tallinna munitsipaalpolitsei loomiseks.)
• Noorsoo küsimused. (Suurendada linnakassast eraldisi laste töö- ja puhkelaagrite korraldamiseks praegusega võrreldes 5 korda.)
• Rahvusmonument Harjumäele. (Eraldada Tallinna linna poolt kiiresti vajalikud vahendid rahvusvahelise konkursi korraldamiseks Vabaduse platsi detailplaneeringu ja Harjumäele püstitatava rahvusmonumendi kavandi saamiseks. Kaasata rahva ajaloo tähtsündmusi eksponeeriva rahvusmonumendi rajamisele ka riigi ressurssid ning kindlustada rahvusmonumendi valminine kahe aasta jooksul. Rahvusmonument Tallinnas peaks kujunema eesti rahva paljusid olulisi ajaloosündmusi siduvaks ja esitavaks rajatiseks, mis ühendab eestlasi ja eestimaalasi ning mis taandaks ka viimase maailmasõja päevilt püsivad paljude eestlaste omavahelised vastuseisud. Seda avalikku teenust või avalikku kaupa ootavad tallinlased, eestimaalased ja eestlased üle maailma.)

Jaan Laas

Eesti Demokraatliku Partei esimees
VL Sotsiaalne ja Demokraatlik Tallinn kandidaat nr. 1034 Tallinna kesklinnas