Pole erakonda, kes oma valimiskampaanias poleks öelnud, et nad mõtlevad eelkõige inimesele, kas siis rikkale või vaesele, aga inimesele. Samas kui vaadata Eesti Ametiühingute Keskliidu viimaseid pressiteateid seoses usaldusisiku seaduse eelnõuga, valitsuse poliitikat ning statistikat tööjõuturu andmete osas, julgen väita, et tööinimesele ei mõtle peale ametiühingute Eesti Vabariigis küll keegi.

Eesti tööturul toimuvad mitmesuunalised arengud. Ühelt poolt väheneb tööjõupuudus ning suureneb keskmine palk. Teisalt suureneb elanikkonna kihistumine, tööturu sooline segeratsioon ning töötajate väljaränne. Eesti ei ole siin mingi erand - paljudes uutes ja vanades Euroopa riikides toimuvad arengud on sarnased kuid probleemide lahendamise teed sõltuvad siiski iga riigi omapärast. Meie riigi töösuhete arengu on tinginud eelkõige tööõigusalane poliitika ja tööandja ning töövõtja vaheliste suhete reguleerimine. Riigil on tulnud täita töötingimuste garanteerimisel oluline roll, kusjuures ametiühingud sotsiaalpartnerina on olnud peamiseks kanaliks töötajate huvide jõudmisel avalikkuseni. Ametiühingute oluline roll tuleneb just sellest, et nemad asuvad oma liikmete kaudu kõige lähemal töökohtadel tekkivatele probleemidele.

Ametiühingud ei ole Eesti eripära, nad eksisteerivad kõigis Euroopa uutes ja vanades liikmesriikides. Eesti eripära on selles, et meie ametiühingutel on võrreldes teiste riikidega vähem õigusi, neil tuleb võidelda diskrimineerimisega töösuhetes. Olles üks vähestest tugevatest vasakpoolsetest Eestis, tuleb neil silmitsi seista ajalooliste stereotüüpide ja valitseva enamuse parempoolse poliitika ja äärmuslikult liberaalse turumajandusega. Me tahame olla Põhja-Eurooplased, kuid oma poliitikaga ametiühingute suhtes sobime nende arengumaade hulka, kus töötajate häält on võrreldav hüüdja häälega kõrbes.

Ametiühingute õigused ei ole vaid valitsuse ega ka Riigikogu kujundada vaid need tulenevad rahvusvahelise tööorganisatsiooni konventsioonidest ning ametiühingute moodustamist ja tegevust garanteerib ka meie enda Põhiseadus.
Võib ju arutleda teemal, kas Eesti ametiühingud, kuhu kuulub 15 protsenti Eesti töötajaskonnast, on ikka esinduslikud? Võrreldes seda arvu mittetulunduslike organisatsioonide ja parteide liikmeskonnaga saab öelda „jah“. Vaadeldes üheksakümnendate alguses valitsenud parempoolset poliitikat ja enamuse suhtumist ametiühingusse, siis võime öelda „jah“ ning kui me lähtume rahvusvahelisest õigusest töösuhtes, siis jääb ainult nõustuda – Ametühingud on olulised ja esindavad Eesti töövõtjaid.

Arvestades kõike eelnevat on oluline, et Sotsiaalministeerium eesotsas ministriga, peab kaaluma oma otsust kärpida ametiühingu õigusi ning mõtleks korraks sellele, et ühel hetkel, võib ka see ministeeriumi ametnik, kes täna võrreldes õmbleja või bussijuhiga kõrgemat palka saab, olla olukorras, kus ta vajab, et keegi tema õiguste eest seisaks.

Sirje Kingsepp
Eesti Vasakpartei esimees

Poolenisti avaldatud 03.03.2006 Postimehes

Kirjutatud 13.02.2006