Eestis on viimasel ajal palju poliitikuid ilmunud, kes ennast vasakpoolseteks peavad. Keskerakond teeb seda raudse järjekindlusega, mõõdukad vahetasid lausa nime sotsiaaldemokraatideks ning aegajalt väljendab ennast vasakpoolsena ka Rahvaliit.

Viimane kord kui meil valitsus vahetus, hõiskas ajakirjandus, et Eesti sai vasakpoolse valitsuse. Kuna seal on Keskerakond ja Rahvaliit? Hästi, jätame kahe silma vahele, et valitsuses on ka Reformierakond, kelle taktikepi järgi kõik viimased aastad meie riik on toiminud. Koalitsiooniläbirääkimistel oli Keskerakonnal väljapressimiseks trumbid tagataskus – kui me seda või teist kohta ei saa, siis tuleb astmeline tulumaks. Ei ole vaja olla hiromant, et aru saada poliitilisest mängust terminitega, vaid selleks, et oma tahtmist saada. Pea keegi ei uskunud, et astmeline tulumaks ka tegelikult oleks sellises ärakasutatud vormis realiseerunud. Reformierakond see-eest ei mänginud maksude alandamisega, ta tõesti mõtles nii ja ennast vasakpoolseteks nimetavad Rahvaliit ja Keskerakond jäid nõusse – tulumaks langeb, kiirus pole oluline. Teadmiseks humanitaaridele - ka maksuvaba miinimumi tõstmine on maksude langetamine, see on otsene preemia tööandjale, kes tänu riigile, ei pea palka tõstma, vaid saab seda teha maksukärbete arvel. Võidavad töötaja ja tööandja, kaotab riik ehk me kõik. Vasakpoolne erakond ei langeta makse olukorras kus riigikassa kajab kui tühi tünn ja valitsus ei suuda garanteerida kõige elementaarsemat riigi kohustust rahva eest – haigete inimeste ravi.

Otseste maksude asendamine kaudsetega ehk tulumaksu asendamine aktsiisidega, on antud tingimustes proportsionaalse asendamine regressiivsega ehk – mida väiksem on su palk, seda raskem on sulle maksutõus. Kõlab vasakpoolselt, kas pole? Ei kõla! Populism on selle täpseim nimetus. Kuid ka seda ei saa ette heita – tsentristlikud parteid sellepärast populaarsed ongi, et nad alati pisut vassivad, eesmärgiga võimalikult paljudele meeldida. Kuid neile saab ette heita, et nad üritavad oma mustasid tegusid vasakpoolseteks tembeldada. Meie ajaloos on liigagi paljud ennast õigustamatult vasakpoolseteks nimetanud.

Antud enesekaitsekõnes jäi mängust välja SDE, sest pärast nädalavahetusel toimunud kihlumiseüritust ei suuda ma otsustada, kas nutta või naerda. Mõõdukad koosnesid suuremalt hulgalt konservatiivsetest maameestest. Siis mingil hetkel jäi peale idee sotsdemokraatiast ja nüüd siis selline prohmakas. Kas tõesti on võimule ligipääsemise magus aimdus nii võimas, et deklareerida oma sarnasust Rahvaliiduga, kes kunagi pole väitnudki, et nad ei ole konservatiivid ja tegudega on tõestanud, et paremtsenter on nende kõige vasakpoolsem positsioon, mis võimalik? Jah, ma tean seisukohta, et Eesti Vasakpartei on liiga väike, et meiega üldse rääkida, aga meid pole kunagi parempoolseteks peetud – selle koha pealt vähemalt on südametunnistus puhas. Kurb on aga see, et vasakpoolsus ei saa iial nii tugevaks, et Eestis tõesti vasakpoolset valitsust tuleks. Eriti nüüd, kus SDE ahvatlusele järgi on andnud.

Sirje Kingsepp

26.06.2005

 

PS! Antud arvamusloo saatsin 27. juunil 2005 ajalehele Postimees. Postimees lugu ei avaldanud. 29. juunil avaldas Postimees oma kaastöötaja R. Veidemanni arvamusloo samal teemal - Koondumine vasaktiival