Mõnus on elada vabas riigis. Sellises, kus sa ei pea kartma, et väljaöeldud sõna võib sind rootsi kardinate taha saata. 36 aastat tagasi sündinuna ma tean, mida räägin – ma mäletan veel riiki, kus valimata sõnastus võis esile kutsuda vaikse üksinduse. Nüüd on aga teistsugused ajad, kas pole? Täna võid öelda, mis pähe tuleb, ja mida mahlakam sõnastus, seda suurem on lootus pääseda oma mõttelendu jäädvustama trükisõnas – ükskõik kas siis pildina või emakeeles. Ma võin võtta kätte ja joonistada mehe, kellel peale saunalina on peas ka pomm. Ma võin minna tänavale ja röökida, et "ma pigem suren, kui kannatan igavesti häda". Sõnavabadus: kopsud õhku täis ja tänavale, kas või alasti, sest meil on vaba maa!

Võin, aga ei taha. Mitte sellepärast, et üle kolmekümnese naise keha ei kõlba enam ilma riieteta eksponeerida. Oma keha ma nüüd küll ei häbene! Midagi muud on, mis hoiab tagasi. Ei, see pole ka nõukaaja puritaanlik kasvatus, mis välistas avaliku seksi, või Eestimaa kehv kliima. Põhjused on hoopiski sügavamal. Ma olen inimene, ma teen vahet, mis on mulle intiimsed küsimused ja mida ma tahan kõigiga jagada. Niisamuti on isiklikud asjad minu usutunnistus ja pühad tõekspidamised. Hoolimata sellest, et tegelikult olen ma ateist, ei arva ma, et kõik kristlased on impotendid ja moslemid terroristid. Ning ma ka tean, mida toob kaasa see, kui ma avalikult nii väidaksin. Mul ei ole vaja mõnitada kellegi pühasid veendumusi, nii nagu mul ei ole vaja vabadust tänaval seksida.

Eestis on vähe moslemeid ja nende kultuur jääb meile paljus arusaamatuks, seepärast on kerge sulgeda silmad ja kujutleda, et jutt käib mingist müstilisest rassist, kes ei mõista meie läänelikke väärtusi. Meie naised ei ole üleni mähitud musta, et end võõraste pilkude eest kaitsta. Kaugel sellest. Meie naised on peaaegu avalik teenus, mille müümise ja ostmise üle on võimalik kaubelda. Kunagi ma vestlesin ühe noore naisega stripibaarist. Palka talle seal ei makstud, kogu tema teenistuse panid kliendid tema püksikummi vahele. Ta põlgas mehi. Ei, mitte sellepärast, et oleks eelistanud naisi. Ta vihkas, et teda võetakse kui keha, mitte kui inimest. Ta rääkis, et kõik mehed tunduvad vastikud, sest ta teab, millised nad olla võivad.

Lugedes arutelusid seksi ja prostitutsiooni ümber, jääb tihtipeale tunne, et prostituudid on arutlejatest sama kaugel kui moslemid ja seepärast nende tunded ei loe. Mulle ei meeldi vahetuskaup tunnetega. Ma ei valinud endale meest rahakoti suuruse järgi. Minu jaoks on mees samasugune täisväärtuslik inimene nagu nainegi ja tal on õigus otsustada, kellega ta oma armastust jagab. Nii nagu on teisel poolel õigus otsustada, millal see on talle vastuvõetav.

Sõnavabadus on vabadus nagu iga teinegi – seda kasutades pead sa sisemiselt tunnetama enda ja teiste piire. Kõik moslemid ei ole terroristid ja kõik mehed ei ole peenisega rahakotid. Suurem jagu inimesi on üksteisega vägagi sarnased – neil on oma isiklik ruum, mille sisse sülitamise õigustus ei ole sõnavabadus.

S.Kingsepp

Pilt: Eesti Ekpress Tiit Blaat

Avaldatud Eesti Ekspressis 16.veebruar 2006