Eestlased armastavad autoga sõita ja auto on mõnedes ringkondades üks staatuse sümbolitest. Materiaalsete väärtushinnangutega inimese eneseteadvus on võrdelises seoses tema auto suurusega ning võimas auto vajab laia asfaltteed. Taolist kõrge staatusega isikut juba ühistranspordist ei leia, või kui siis ainult hetkeks, et valijatega kohtuda. Taoliste autoinimeste otsustada on meie riigis nii autoteede ehitamise plaanid kui ka ühistranspordi areng ja see teeb kurvaks, eriti kui jutt käib linnadevahelistest maanteedest. Kuna kõrgemal kohal istuvad inimesed tavaliselt ühistransporti ei kasuta, siis on neil raske näha autoteede turvalisuse ja ühistranspordi arendamise omavahelist otsest seost. Euroopa kogemus näitab, et korraliku reisirongiühenduse rajamine koos moodsate rongidega võiks vähendada maanteedel liikuvate autode arvu mitmekordselt, mis omakorda teeks autoliikluse ohutumaks ja ka asfalt peaks kauem vastu. Rääkimata sellest, et nii tunduvad teised linnad justkui Tallinnale lähemale tulevat.

Euroopas on tavaline, et ka niinimetatud „tähtsad inimesed” reisivad tihtipeale rongidega, sest nii on hoopis mugavam. Rongisõidu ajal on vaba valik, kas jääda magama või mitte - rongis võib sõita ka siis, kui pea hirmsasti valutab ja autoga sõit pole soovitatav. Rongis võib korraldada äri-või muid kohtumisi - vestluskaaslastel pole võimalik põgeneda enne kui reis läbi. Rongis võib rahulikult omaette sülearvutiga plaane ja projekte kirjutada ja tänapäevased rongid töötavad tunduvalt vaiksemalt kui meie praegused. Kuid ka praegu on võimalus meie kiirrongides internetti ühenduda, autosõidu ajal sellist luksust ei ole. Ka praegu saab Tallinn-Tartu kiirrongis süüa-juua ja tasuta ajalehti. Eelkooliealist last saab sõidutada päris tasuta, teistele lastele on soodustus 30 protsenti.

Muidugi on kitsas maantee ohtlik, sest see on täis autosid, kus tavaliselt istub vaid üks või kaks inimest ja kõigil on kogu aeg kiire. Jah, meie autoteed on auklikud, sest nende ehituskvaliteet ei vasta meie kliimale ega ka sellele koormusele, mida nad taluma peavad. Samas võib ühe kolmevagunilise rongiga sõita ja ka mugavalt istuda 300 inimest, mis teeb iga Tallinn-Tartu maantee kilomeetri kohta pea ühe auto vähem. Kuid see on kõige lühem kombinatsioon võimalikest. Võimalik on rong kuue vaguniga, millesse mahub kaks korda rohkem inimesi. Kuid meie juhtivpoliitikutel ei taha millegipärast rääkida keskkonnasõbralikumast transpordiliigist. Miks? Sest siiani sõidavad meil reisirongid, mis on tehtud 1984-1986. aastal. Meil praegu ringi sõitvad nõukogude ajast pärit rongivanaisad on võimelised sõitma veel umbes viis-kuus aastat ja siis on nad sisuliselt vanaraud.

Plaanide järgi tuleb sel sügisel valmiva Tartu maantee laienduse hinnaks pea 220 miljonit krooni. See on 70 miljonit rohkem, kui maksab üks korralik rong. Tänapäevane reisirong, selline millega sõidavad eurooplased iga päev ja kus on kuus vagunit, maksab umbes 150 miljonit Eesti krooni. Eestis on üritatud ka meile uusi ronge osta, aga see üritus kipub pidevalt rappa jooksma, kuna sooviks on saada 200 miljoniga viis rongi. Muidugi leiab alati kellegi, kes sellise odava soovi ka täita võiks, aga need rongid oleks täpselt sama halvad, kui need, mis meil praegu sõidavad. Tänapäevane reisirong tähendab ka tänapäevast rongi juhtimise süsteemi, mis vähendab inimliku eksimuse osatähtsust ja teeb sõidu mugavamaks ja turvalisemaks nii sõitjatele kui ka rongijuhtidele. Digitaalne süsteem näitab igas vagunis sõitjatele millise rongiga nad sõidavad ja millised peatused on tulekul.

Ka praegu on Tallinnast Tartu võimalik rongiga sõita umbes neli korda päevas. Kuid seda arvu on reaalne ka suurendada, ilma et rongiliikluses probleeme tuleks. Kuid näiteks Riiga ja sealt kaudu edasi Euroopasse meil enam sõita pole võimalik, rong lihtsalt sinna ei lähe.

Kuid poliitikud kaklevad jätkuvalt Tartu maantee laiendamise ümber ja ei mõista, et investeering korralikku reisirongiliiklusesse vähendaks autoliiklust ohtlikul maanteel. Ma kohe ei taha mõeldagi, milliste survegruppide mõju sellist poliitilist pimedust tekitab! Kui Tallinnast saab ükskord kultuuripealinn, siis peaksime me mõtlema kultuursele ühendusele teiste linnadega. Kuid 2011. aastaks võib meie reisirongiliiklus juba täielikult välja surnud olla, kui raha vaid maanteede alla panna. Nii jääbki Tartu kaugeks lõunamaalinnaks, kus pealegi on sama külm kui Tallinnas.

Sirje Kingsepp

Avaldatud Maalehes 27.04.2006

02. Mail 2006 reageeris Majandus- ja kommunikatsiooniminister Savisaar sellele arvamusartiklile sõnasõnalt.