Eesti on demokraatlik riik, mis peaks tähendama seda, et igaüks, kes pole psüühiliselt väga raskelt haige ega Venemaa kodanik, võib kandideerida Riigikogusse ja hea õnne korral saada kasvõi peaministriks. Aga ei ole nii lihtne! Enne, kui häälte kogumisega tegelema hakata, tuleb raha koguda. Meil, nagu ühes korralikus demokraatiat mängivas riigis, on olemas valimisseadus, kus on kirjas, et Riigikogusse kandideerija peab tasuma kautsjoni, ehk teisisõnu – ostma endale õiguse kandideerida. Minul tekkis küsimus, et kas ikka nii on ilus ja kirjutasin meie õiguskantslerile kurva kirja. Õiguskantsler oli minuga isegi osaliselt nõus. Ta kirjutas mulle: “Jah, kautsjoni kehtestamine riivab minu hinnangul valimiste üldisuse printsiipi. Valimiste üldisuse põhimõttest tuleneb, et valimisõiguse kasutamisel (õiguse valida, õiguse seada üles kandidaate ja õiguse saada valituks) ei tohi ette näha õigustamatuid tsensusi.”

Õiguskantsler on aga ikkagi jurist ning hea jurist leiab alati võimaluse, kuidas tõestada, et kõik on õigustatud, juhul, kui nii on vaja. Niisiis kirjutas ta mulle veel: “Et üldtunnustatud põhimõtte kohaselt võib täiendavaid piiranguid võrreldes põhiseaduses sisalduvatega kehtestada, kui seda tingivad muud põhiseaduslikud väärtused või mõni muu põhiõigus, tuleb leida esiteks vastus küsimusele, mis on piirangu eesmärgiks.”

Seesama küsimus on tekkinud ka minul – mis on sellise raha küsimise eesmärk?

Kuna me elame Euroopa liitriigis, siis leidis õiguskantsler hea põhjuse, mille on kunagi välja mõelnud Inimõiguste Komitee, kes on öelnud: “Valimisõigust puudutavaid põhimõtteid ja õiguseid võib piirata, kui piirangud ei ole ebamõistlikud ega ebaproportsionaalsed. Sõnaselgelt on tunnustatud ka kautsjoni tasumise kohustust tingimusel, et kautsjon on mõistliku suurusega ega riku diskrimineerimiskeeldu.”

Selle komitee lahkest lubadusest lähtuvalt leidis Eesti Riigikohus 27. jaanuaril 2003. aastal, et valimiskautsjoni kehtestamise eesmärgiks on vältida kandidaatide kergekäelist ülesseadmist ja ära hoida ebatõsist kandideerimist. Viimane aitab omakorda kaasa valimistel paratamatult kaotsi minevate häälte hulga vähenemisele ning toob kaasa valitud organite representatiivsuse suurenemise. Riigikohus on rõhutanud, et mida vähem läheb hääli kaotsi, seda representatiivsem eeldatavalt esinduskogu on. Ühesõnaga – kautsjon on selleks, et igasugused tüübid ei kipuks kandideerima ega ajaks vett sogaseks, nii või? Aga miks räägivad eestlased, et nad ei taha valima minna, kuna mitte kedagi ei ole valida? Kuidas saab öelda, et kautsjon on täiesti õiglane asi, kui näiteks selleks, et kandideerida viimastel 2003. aasta Riigikogu valimistel, oli enne täisnimekirja registreerimist vaja maksta riigile umbes pool miljonit Eesti krooni ja see on mõistlik summa? Kõik, kes said Riigikokku, said kautsjoni tagasi, kõik, kes Riigikokku ei saanud, jäid ka kautsjoniks makstud rahast ilma. Ise on lollid ja lollidele pole ju mõtet raha kätte jätta. Kõik erakonnad, kes said Riigikokku, saavad riigilt pidevalt raha – Reformierakond näiteks sai 2004. aastal 11,2 miljonit Eesti krooni. Eesti Vasakpartei sai riigilt null krooni.

Selline on demokraatia Eesti moodi. Ning ka järgmistel valimistel on meil ikka need samad erakonnad ja mõned uued kandideerijad, kes oma näo juba eelnevalt on suutnud rahvale tuttavaks teha. Samad näod mõtlevad ka meile uue presidendi välja. Rahademokraatia oleks õige väljend meie valimisseaduste iseloomustamiseks. Ja uute erakondade ettevalmistajad, loodetavasti te ikka teate, et firmade annetused on meil erakonnaseadusega keelatud.

Sirje Kingsepp

05.05.2006

Avaldatud Keskus-is