Naistepäeva tähistamise traditsioon on Euroopas olnud juba peaaegu sada aastat au sees. Nii nagu väike Eesti on läbi elanud erinevaid aegu, on ka naistepäeva tähistamine olnud meil erineva väärtuse ja suurusega. Nõukogude ajal oli ta riiklik tähtpäev ja kombeks oli kõikidele naistele hoolimata vanusest kinkida lilli ja saata kaarte.

Viimase kümne aasta jooksul on meie tähtpäevade kalendrisse siginenud hulgaliselt uusi ja huvitavaid tähtpäevi ning paljud tähtpäevad, mida tähistati nõukogude ajal, on unustuse hõlma vajunud. Näiteks võiks tuua erinevatele elukutsetele pühendatud pidupäevad. Hoolimata kinnisvarabuumist, ei mäleta enam keegi, millal oli ehitajate päev. Meeldetuletuseks võiks öelda, et see on augusti teine nädalavahetus.

Kuid peaaegu kõik teavad, et naistepäev on kaheksandal märtsil. On proovitud väita, et meil ei ole vaja tähistada kõikide naiste päeva, kui meil on olemas emadepäev. Kuid selline naiste kaheks jagamine võib olla vägivaldne ja hoolimata meie riigi demograafilisest olukorrast, ebaõiglane. Naistepäeval saame me õnnitleda kõiki naisi, nii tütreid kui vanaemasid, nii töötuid kui karjäärinaisi. Ja uskuge mind, naised vajavad, et neid rohkem lilledega üllataks ja kiidetaks, kasvõi niisama, ilma selleta, et ennem oleks vaja midagi korda saata.

Meie viimaste aastate meediaruum on muutunud aina julmemaks. Aina rohkem on kuulda kuidas keegi on midagi kunagi valesti teinud, kuid tunnustus on hoopis raskem tulema. Naistepäev võiks olla see päev, kui kõiki naisi saaks tunnustada juba ette, et see annaks jõudu siin tarbimisühiskonnas edasi rügada. Kiida naist üks kord ja see tasub sulle mitu korda positiivselt tagasi!