KOGU TÕDE MIINIMUMPALGAST

Mis müstika need ametiühingud on? Mida nad tahavad, milleks, kellele? Küllap on seda küsinud iga mõistusega inimene.
Igale küsimusele on vastus, mis on lühike, kergesti mõistetav ja vale. Nii saimegi reede, 29. septembri "Äripäevast" Kalev Kallemetsa artiklist teada kogu vale ametiühingutest.
Kallemets räägib Jaanist, kes taob kaste kokku ja kelle tööandja peab lahti laskma, sest see ei tooda piisavalt lisaväärtust. Kas teeb Jaanile töö säilitamine õndsaks Eesti riigi? Või kasvõi Jaani? On see ehk Eesti Nokia? Ega vist.
Oletagem nüüd, et miinimumpalk tõuseb ning ettevõtja peab lahti laskma Jaani ja peale tema veel teisi töölisi. Kaste ei tule. Ometigi turg kastide jaoks jääb.
Oletagem veel, et ettevõtja paigaldab konveieri, mis peaaegu ilma tööliste abita võimaldab toota kaste. Enne oli odavam pidada töölisi, pärast miinimumpalga tõusu on odavam kasutada masinaid.
Eesti -- maa, mis leiutas seadme naelakastide tootmiseks! On see ehk Eesti Nokia? Kas teeb see eesti rahva õndsaks? Vaat see on juba rohkem sinnapoole. Sest on ju räägitud, et Eesti ei tohiks muutuda maaks, kus tehakse haridust mittenõudvat tööd, Eestis tuleks kasutada olemasolevat hariduspotentsiaali.

Ettevõtja, kes koondas Jaani ja tema kolleegid, ning ettevõtja, kes paigaldas konveieri, on tavaliselt erinevad isikud. See, et ettevõtted sünnivad, elavad ja surevad, üksteisega asenduvad, on ju normaalne. Miinimumpalga tõus kiirendab seda.
Äri läheb nendelt, kes on suured ja lugupeetud, nendele, keda veel polegi, kuid kes tulevad. Täiesti mõistetav on ettevõtete vastuseis: kes see ikka surra tahab. Kui veel firma ümberkorraldamisega pääseks. Juba tuttava olukorra jätkumine on muidugi mugavam.
Sellepärast ei saagi miinimumpalga tõstmist jätta ettevõtjate aga kaubandus-tööstuskoja otsustada. Seda tehku ametiühingud.

1569. aasta Cartwrighti otsusega keelustas Elizabeth I Inglismaal orjuse: "Inglismaal on õhku liiga vähe, et lasta seda orjadel hingata." Sealt algas tööstuslik pööre. Ei sündinud see tolle aja võimsaimates riikides Türgis ja Hiinas, ei Hispaanias, kuhu voolasid Lõuna-Ameerika rikkused, ega loodusvaradelt lõputul Venemaal. Vaid vaesel, ülestõusudest ja näljast puretud Inglismaal. Seal oli orjus keelatud. Seal oli majanduslik surve masinate leiutamiseks.
XVII sajandil tõusis teiste riikide hulgast esile ka Rootsi, riik, millel polnud selleks justkui klimaatilisi ega loodusvaralisi eeldusi. Oli aga üks teine eeldus: polnud orjust, polnud kunagi olnud.
XIX sajandil sai Inglismaa maailma võimsaimaks riigiks. See oli Inglismaa Nokia. Mis sai XIX sajandi lõpuks Hiinast, Türgist ja Hispaaniast, teate isegi.
Mitu korda, viimati XIX sajandi algul arutas komisjon orjuse lubamist Inglismaal. Üldiselt võtsid komisjonid orjust pooldava seisukoha. Mõelda vaid, kui palju kasumit jääb palga maksmise kohustuse tõttu saamata! Kui palju ettevõtteid asutamata! Kui palju rahvuslikku rikkust loomata!
Sellepärast tuligi mulle Kalev Kallemetsa artiklit lugedes kohe meelde inglise lord, kes kõneleb orjuse kehtestamise kasuks.

Taivo Rist
Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööpartei Noortesektsiooni esimees

Avaldatud "Äripäevas".