MÕNISTE VALLAVOLIKOGU ÜLESKUTSEST MITTE HEISATA RIIGILIPPE

Tutvunud Mõniste Vallavolikogu seisukohaga, riigikogu liikme Toomas Vareki kirjaliku küsimusega keskkonnaminister Heiki Kranichile ja viimase vastusega järelpärimisele, mõistavad ESDTP Tallinna ja Läänemaa organisatsioonid teravalt hukka riigi räige sekkumise kohalike omavalitsuste seisukohtadesse, regionaal- ja sellega kaasnevate sotsiaalprobleemidele lähenemise.

Mõniste vallavolikogu üleskutse rahvale mitte heisata riiklikel tähtpäevadel riigilippe seoses Riigimetsa Majandamise Keskuse otsusega kaotada Mõniste metskond on üks esimesi tõsisemaid allumatuse ilminguid, kus riiklik institutsioon rahva poolt valitud volinike kaudu seab kahtluse alla riigi usaldusväärsuse. Siin ei ole tegu mitte pelgalt ühe valla, ühe metskonna probleemiga, küsimus on siiski üldriikliku tähtsusega. Meie paljukiidetud riiklik poliitika on järjekordselt seadnud kahtluse alla oma haldussuutlikkuse, lähenedes regionaalprobleemidele teerulli meetodil. On ilmne, et valitsusel puudub sisuline, läbimõeldud regionaalpoliitiline kontseptsioon. Riik on unustanud, et sotsiaalküsimuste lahendamine peab olema riigi funktsioon, et tuleb luua tingimused optimaalse elukeskkonna piirkondlikuks arenguks. Eriti hämmastav on keskkonnaministri vastuse osa, milles mõistetakse hukka kohalike tööandjate katsed ära hoida ääremaade teket ja uute kriisirühmade kujunemist arenevas ühiskonnas. Vastuse toon viitab stalinlikule suhtumisele inimesesse kui mutrikesse suures riiklikus masinavärgis.

Kranichi väide, et riik ei saa teha erandeid ja luua nn. sotsiaalseid metskondi, näitab selgelt vastutavate "ts^inovnikute" elukaugust ning igasuguse huvi puudumist sotsiaalproblemaatika suhtes, mis võib viia "sotsiaalsete metskondade" asemel asotsiaalsete regioonide tekkele. Maailmapraktikas on küllalt levinud, et piirkonna suurimad tööandjad mängivad võtmerolli piirkondlikus arengus. Nad on huvitatud, et rahvas seal elaks, tahaks elada ja sinna ka jääda.

Olukord, kus ühe süsteemi lõhkumisega tekitatakse järjekordne vaakum ja ei suudeta arendada sellist regionaalpoliitikat, kus suuremad kohalikud tööandjad saaksid koostöös omavalitsustega edendada kohaliku elu, on häbiks kogu meie rahvale. Ministri väide, et sotsiaalsed ning regionaalsed küsimused kuuluvad omavalitsuse, mitte aga metskonna kompetentsi, omaks kandepinda juhul, kui omandi- ja haldusreformi teostamine oleks läbimõeldud ja vastaks regionaalse arengu huvidele riikliku poliitika osana.

ESDTP Tallinna organisatsiooni esimees Väino Põldes
ESDTP Läänemaa organisatsiooni esimees Urmas Soosõrv