PÜHA KOALITSIOONILEPING

Meie kafkalikus absurdiseaduste rägastikus oli seni ainsaks ühiskonnas eksisteerivaks pühaduseks püha ja puutumatu eraomandi diktatuur (mida pealegi teostab madalalaubaline Bürokraatia). Nüüd on pühaks osutunud ka poolesajaleheküljeline koalitsioonilepe, mille konkreetne sisu mahub paarile leheküljele. Ülejäänu sisaldab kujundlikku jutustust sellest, millega peab tegelema iga valitsus. Nii saab alati öelda, et enamus punkte on täidetud. Samas tõrjutakse kõiki opositsiooni kuitahes arukaid ettepanekuid viitega koalitsioonileppe ülimuslikkusele.

Eesti riigi eesmärk peab olema “tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade”. Nii keel kui kultuur säilib koos rahvaga, aga praegu ähvardab meid rahva väljasuremine. Poliitikud, kelle arvates rahvas ei talu ebameeldivat infot, kinnitavad kangekaelselt, et kõik on suurepärane ja nemad ohte ei näe. Tuletame need meelde. Numbrid tunduvad uskumatud, aga vastavad tõele.

Üle 10 aasta levitatud müüti Eesti üliedukast arengust on hakanud murendama ÜRO teated Eesti mitmesugustest "autahvlikohtadest": maailma väikseim kuni 10-aastaste laste suhtarv elanikkonnas, kiireim aidsi levik 1000 inimese kohta, madal meeste keskmine eluiga, kõrgeim alkoholitarbimine ja enesetappude arv, suurim kuritegevus ja vangide arv 100000 elaniku kohta.

Seisuga 1. jaan 2002 oli Eestis 1,36 miljonit elanikku, sh alla 10-aastaseid 131112 ehk 9,6% (Tallinnas kõigest 8,2, Tartus 11%).

Kahe rahvaloenduse vahel oli rahvaarv kahanenud kahesaja tuhande inimese võrra (koos väljarändajatega), kusjuures alla 15-aastaseid lapsi on 138 tuhande võrra vähem ja nad moodustasid 01.01.2002 kõigest 17% kogurahvastikust (1989. a. 23%). Pensionäride suhte ja isegi absoluutarv on aga oluliselt suurenenud. 20 aasta pärast on vähemalt 65 tuhat potentsiaalset sünnitajat puudu ja samavõrd vähem ka täisealisi noori mehi. Neist on pooltel tõsiseid tervisehäireid, sest tegemist on poolnäljas kasvanud alkoholiseeritud põlvkonnaga.

Kui soomlaste rahvaarv on saja aastaga kahekordistunud, siis eestlasi pole lisandunud. Sündimata on jäänud iga kolmas eestlane. Abortide hulk ei ole ainult kahel viimasel aastal pärast 1990-ndat ületanud elussündide arvu. Tallinnas näiteks tapetakse iga päev 35 veel sündimata last.

Kui sündivus homme kahekordistuks, on lähema veerandsajandi jaoks ikka esmatähtis kasvatada meie vähesed praegu olemasolevad lapsed täisväärtuslikeks ja haritud kodanikeks. Hetkeolukord on võrreldav rahvusliku autogenotsiidiga.

Eesti 580000 leibkonna hulgas on üheliikmelisi tervelt 220 tuhat, neist vaid pooled on pensionärid. Lapsi on 170 tuhandes, valdavalt vaesemas leibkonnas. Ligi kolmandik ehk 52 tuhat peret on üksikvanemaga, vähemalt veerand võõrasisaga. Kui sada tuhat rikkamat, enamasti lasteta leibkonda kulutavad 48% sisetarbimisest, siis viimased sada tuhat peamiselt lastega peret tarbivad vaid 6%. Iga sündiv laps viib pere madalamasse sissetulekudetsiili (detsiil on 1/10 leibkondadest). Praegu elavad pooled lapsed vaesusriskis ja veerand, sealhulgas suur enamus paljulapseliste perede lastest süvavaesuses. Vähemalt viiendik noortest jääb põhihariduseta ja satub tihti narkootikumide küüsi ja kuritegelikule teele.

Esimeses detsiilis olid 2001. a. sissetulekud 740 kr, kümnendas aga 7280 krooni isiku kohta kuus. Kahes alumises detsiilis ehk vaesuses on suured leibkonnad, kus kasvab kolmandik kõigist Eesti lastest; kahes rikkamas kokku elab neid kõigest üks kümnendik. Vaevalt et kavandatav tõuparandus emapalga näol siin palju muudab, sest kõrgepalgalisi naisi on niigi vähe ja enamus neist ei kavatsegi sünnitada või on sellest east väljas. Üldse oli maksumaksjaid sissetulekuga üle 25000 krooni kuus tuludeklaratsioonide alusel kõigest 6500 ehk 0,8% palgasaajatest. Nemad maksid 2002.a.11% laekuvast tulumaksust, kuid käsutavad kolmandikku rahvuslikust rikkusest. Kuni 5000- kroonise palga sisse jäi ca 60%. maksumaksjaid, nende osakaal tulumaksus on 28% (PM 18.01.03, lk 4).

Vaesuse tõttu teeb haridus Eestis hirmutavat vähikäiku. Mitte ühelgi alal ei saa ebaeetiline ja ebakultuurne inimene olla tõeliselt ja pikaajaliselt edukas. Esimeses detsiilis kulus haridusele kaks, kümnendas 290 krooni kuus inimühiku kohta (2001.a). Meie alushariduse süsteemis on kolme aastaga kadunud iga neljas töökoht ja viimse võimaluseni redutseeritud humanitaarained. Need kannavad aga põhiraskust isiksuse kujundamisel, tundekasvatuses ja kirjaoskuse arendamisel.

Kui tegemist on surmaohuga, koondatakse kõik vahendid selle tõrjumiseks, meil aga lükatakse kõik sotsiaalkulutuste taotlused tagasi Püha Koalitsioonileppe ja ennekuulmatu demagoogia abiga. Tervishoiu, sotsiaalabi ja hariduskulude osakaal riigieelarves on viimasel neljal aastal järjekindlalt vähenenud. Siiski on ka uues eelarves kavas suurendada halduskulutusi 40 protsenti, hariduse eelarve kasv aga jääb alla elukalliduse tõusule. Pensionidele lisanduv summa ületab esimese lapse toetuse, mis on seitsme aastaga muutumatult üle elanud palkade ja pensionide mitmekordistumise. Algselt moodustas 150-kroonine lastetoetus kolmandiku keskmisest pensionist. Eesti poliitikud käituvad mittehääletavaid lapsi ignoreerides nagu Krõlovi siga tamme all, tõrusid tuhnides ja juuri hävitades.

Sellegipoolest on ka meie pensionid naeruväärsed ja veel naeruväärsem on “meeslihttöölise keskmine palk”, millega pensionitaset õigustatakse. Eestis olevat õnnestunud tuvastada alla 2000 taolise töölise; nende keskmine palk ületab napilt pool riigi keskmist. Kui “Euroopa” avastab, et teda petetakse, ja et see tegelikult jääb kaugele maha Euroopa Sotsiaalharta õiglase palga nõudest (selle 4. artikli esimeses punktis kohustuvad lepingupooled: tunnustama töötajate õigust saada niisugust töötasu, mis tagab neile ja nende perekondadele inimväärse elatustaseme); võivad meid oodata suuremad ebameeldivused.

Riigieelarve koostamiselt püütakse tähelepanu eemal hoida aina uusi skandaalikesi ette võttes ja jättes. Sinnapaika jäi teade suurest palgarahade ülekulust riigi ametnikkonnas. See, kes viitsis arvutada, sai aga teada, et ca 23000 ametnikku teenisid keskmiselt 12000 krooni kuus (kui jätta 4,7 mlrd palgakuludest välja sotsiaalmaks). Võrrelgu igaüks seda keskmise õpetajapalgaga! Sõjaeelses vabariigis, muide, vähendati kriisiaastail kõigi riigiametnike palka 8%.

Raha sotsiaalkuludeks ei olevat kusagilt võtta. Aga me kõik teame, et kes tahab teha, leiab võimaluse, kes ei taha, leiab tuhat ettekäänet. Järeltulijate eelistamine tagab mistahes populatsiooni puhul liigi/rahva edasikestmise. On karta, et Eesti taipab seda loodusseadust alles siis, kui võõrtöölised idast ja lõunast on meid juba assimileerinud. Või elame vaid üks päev korraga ja usume, et pärast meid tulebki veeuputus?



Malle Salupere, Tartu
november 2003