"Leimi" vastu mõistusega

Kummaline on Eestimaa praegune elu. Ühelt poolt räägime me oma suurtest edusammudest majanduses ja vähemalt katsetest jõuda sotsiaalsete probleemide lahendamisel euroopalikule tasemele. Teisalt kurdame sügava eetilise kriisi üle ja väidame, et nii räpaseid valimisi kui viimased pole kunagi olnud. On isegi püütud analüüsida, miks niisugused vasturääkivused koos esinevad.

Ühiskondlik areng ei peatu ja mõlema tendentsi osas on jõutud uude faasi. Väidetakse, viidates rahvusvahelistele uuringutele, et tehnoloogia arengu, sealhulgas netistumise osas on Eesti jõudnud maailma eesrindlike maade hulka. Teisalt kinnitatakse, et üksteise sõimamise, sh netilaimu osas oleme maailmas üks ropendavamaid rahvaid. Au see meile ei tee.

Kuidas selles olukorras käituda? Pakutakse välja kaks, võiks koguni öelda, vastandlikku teed. Ühed nõuavad, eesotsas justiitsminister Langiga, seaduste rangemaks muutmist ning sõimajate ja seda lubavate portaalipidajate ranget karistamist. Teised on selle vastu, väites, et sõimu, ropendamise ja asjaliku kriitika vahel pole kerge vahet teha. Tullakse isegi välja väitega, et nii võidakse jõuda demokraatia lõpuni.
Kas tarka lahendust polegi? Arvan, et on. Tuleks läheneda küsimusele teisest otsast, seades eesmärgiks mitte esmajoones halva väljajuurimise, vaid hea edendamise. Selleks võiks kulutada pisut raha, aga kindlasti ka moraalseid vahendeid.

On loomulik, et inimestel on erinevates küsimustes erinevad arvamused. Nende väljaütlemine, arutamine ja filtreerimine on demokraatia arengu üks eeldusi. Kuid mitte ainult. Teine sama tähtis meetod on oponendi austamine. Pinge mahavõtmiseks on vaja loobuda vägisõnadest ja esitada oma seisukoht vaimukalt, loogiliselt ja naljaga pooleks. Nii, et oponendil poleks põhjust käsitada seda solvamisena, vaid ainult küsimuse keerukusele heatahtliku osundamisena. Ning kes seda kõige paremini teeb, saab kiita.
Miks ei võiks kirjanikest, juristidest ja teistest arukatest inimestest koostada žürii, kes jälgib nii netis kui üldse ajakirjanduses avaldatavaid uusi ideid ja aeg-ajalt, kas kord kuus, aastas või muus ajavahemikus, märgiks ära sisult värsked ja vormilt soliidsed huumoriga meeldivaks tehtud mõtted? Kokkuvõtted sellest avaldatakse ajakirjanduses. Seda võiks nimetada kas või tögamisvõistluseks. Vaevalt leidub inimest, kes ei tahaks oma nime selles loetelus näha ega püüaks oma kirjatükki vastavalt vormistada.
Paralleelselt võiks koostada ja avaldada – see on juba teise järgu küsimus, arm olgu ikka hirmust eespool – ka räigete kirjatükkide nimekirja. Samuti humoristlikus vormis, kuid ikka niiviisi, et keegi oma nime selles näha ei tahaks. Kas poleks see üks võimalus tülisid rahu- ja naljameelselt lahendada? Kas sellega eestlased ei näitaks kogu maailmale, kuidas maha võtta eriarvamustest tulenevaid pingeid ja püüda nii lahendada ka teisi hädasid, mida artikli alguses mainisin.

Põhimõtteliselt midagi originaalset selles ju poleks. Kultuursemates maades seda võtet kasutatakse, kuigi mitte alati. Kui Eestis see meetod esimesena maailmas kasutusele võetaks, saaks meie väike rahvas nähtavasti positiivsemalt tuntuks kogu maailmas. Kas keegi on selle vastu?

Herbert Vainu

Pensionär-ajakirjanik

Eesti Vasakpartei kauaaegne liige

Esileht Põhikiri Programm Kongressid Pressiteated Materjalid Ajaleht Keskjuhatus Piirkonnad Noortesektsioon Naljanurk Valimised Aruanded Liikmeks astumine Välispoliitika