EESTI SOTSIAALDEMOKRAATLIKU TÖÖPARTEI infoleht

SOTSIAALNE DEMOKRAATIA

Loe läbi, anna edasi!
Õiglus ja turvalisus!

Number 5 (detsember 2000)

TERVITUS ESDTP IX KONGRESSI DELEGAATIDELE!

Alljärgneva loo autorit VAINO VÄLJAST tunneme kui ESDTP ideoloogia üht kujundajat.
NLKP juhtkond pidas omal ajal V. Väljase tegevust Eestis tema natsionalistlike vaadete pärast mittesoovitavaks ning ta suunati 1980. a. diplomaatilisele tööle.
Sotsiaaldemokraatlik ilmavaade ei vastanud Nõukogude Liidu kompartei tollaste liidrite nõuetele.
V. Väljas osaleb aktiivselt ESDTP igapäevases tegevuses.

Mõned ääremärkused lähiajaloost ESDTP IX kongressi künnisel

Iga poliitiline erakond kannab vastutust ajaloo ees ja õiglane ajalookäsitlus paneb paika tema koha. Eesti lähiajaloo käsitluses sisuliselt puudub nii ESDTP kui ka tema eelkäija, iseseisva EKP, tegevuse hinnang. Seepärast püüdsin ajaloolase, mitte poliitikuna reastada mõned sündmused, märkida nende hinnang globaalpoliitika mastaabis, vastamaks küsimusele: kas ilma nendeta oleks olnud võimalik Eesti iseseisvuse veretu taastamine?
Alles lähipäevil möödus 12 aastat 16. novembri 1988. a suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmisest. Riigikogu otsusega on see sätestatud rahvusliku taassünni päevana. See taassünd ei leidnud ainsa sõnagagi äramärkimist Eesti Vabariigi võimuorganite poolt nagu poleks seda olnudki.
Tuletagem meelte fakte - sündmused Varssavi pakti maades: Tðehhoslovakkia sametrevolutsioon, Berliini müüri lagunemine jne. toimusid aasta võrra hiljem, me olime esimesed ja andsime eeskuju. Vastukajad, hinnangud: 19. jaanuaril 1989 võttis europarlament vastu resolutsiooni "Olukorrast Balti vabariikides", milles öeldakse, et suveräänsuse väljakuulutamine Eesti parlamendi (just seda sõna, mitte Ülemnõukogu, kasutati selles dokumendis) poolt on äärmiselt tähelepanuväärne ja paljuski poliitilist olukorda määrav tegur.
23. ja 24. jaanuaril viibis Eestis USA kongressi delegatsioon, mida juhtis senati relvastuskomitee esimees Leon Aspen ja mille koosseisu kuulus ka Richard Holbrooke. Nad andsid suveräänsusdeklaratsioonile äärmiselt mõjuva välispoliitilise hinnangu.
Järgnevad sündmused Nõukogude Liidus tõestasid tollaste hinnangute ja prognooside paikapidavust. Milline oli kõiges selles eestimeelse EKP osa, ei vaja siin ülerääkimist. Ma tõin ainult ühe näite, sest meie infolehe maht ei võimalda enamat.
Järeldus saab olla ainult üks - ilma tollaste sündmuste objektiivse hinnanguta saame lombaka ajaloo ja noored, kes seda õpikutest loevad, jäävad osavõtmatuteks nii oma riigi taassünni ülevusest kui traagikast.
Meile on ette heidetud, et iseseisev EKP deklareeris oma õigusjärglust Eesti Vabariigis tegutsenud illegaalse parteiga. See oli ainuõige ja taktikaliselt vajalik samm, mis hoidis ära varade ülemineku moskvameelsele "ööparteile". 1991. a verised sündmused Vilniuses ja Riias said oma eelloo just sellest, et seal see toimus.
Ilkuva käsitluse on saanud partei nimetusele lisatud sotsiaal-demokraatia. Toon ainult ühe hinnangu.
21. märtsil 1990. a. toimus Pariisis, Sorbonne'i Ülikoolis Euroopa sotsiaaldemokraatide foorum, mille patroon oli tollane Prantsuse Vabariigi president Mitterand. Mul oli au olla seal üheks ettekandjaks. Käsitledes meie visiooni Eesti edasisest arengust, märkisin muuhulgas, et me näeme esmaülesandena taastada oma koht Euroopa ühisperes, kuhu me eelnevalt oleme kuulunud. Esinejate hulgas oli Sotsinterni president Willy Brandt. Tundsin teda 1973. a., kui osalesin Ülemnõukogu delegatsiooni liikmena nn idalepingu konsultatsioonidel. Edaspidised kohtumised toimusid Venetsueelas, kuna ühenduse Ladina-Ameerika peakorter asus seal.
Willy Brandt tundis elavat huvi meie suundumuste vastu, palus ettekandele lisaks täiendavat informatsiooni meie programmi kohta. Kõige sellega tutvudes, ütles ta ühemõtteliselt: "See langeb kokku meie, sotsiaaldemokraatide seisukohtadega". Ma arvan, et paremat atestatsiooni pole meil kusagilt saada.

Vaino Väljas

Olukord Eestimaal nõuab sihikindlat ja otsustavat tegutsemist

Eelmisest, VIII parteikongressist on möödas aastaring. IX kongressi lävel on aeg teha kokkuvõtteid aasta jooksul tehtust. Kui lühidalt öelda, siis kongressidevaheline periood pani meil jalad märksa kindlamalt maha, kujundas välja seisukoha, kes me oleme Eesti poliitilisel maastikul. Ja mis kõige tähtsam - enamuse parteiorganisatsioonide tegevus on märksa elavnenud. Seda näitab ka partei ridade märgatav kasv Narvas, Tartus, Pärnus, Harjumaal ja mujalgi.
Meie partei nimetus on Sotsiaaldemokraatlik Tööpartei. Tahaks just rõhutada sõna "sotsiaaldemokraatlik". Rõhutan ka seda, et oleme ainus sotsiaaldemokraatlik partei Eestis. Ei saa ju tõsiselt võtta Mõõdukaid kui selle poliitilise suuna näilisi esindajaid. Selliste parteide esindajad, kes unustavad rahva huvid, nimetatakse renegaatideks, poliitilisteks hüpiknukkudeks.
Oleme oma nimetuseks teadlikult võtnud sotsiaaldemokraatia. See tähendab, et meie poolt teostatav poliitika on sotsialistlik poliitika, selle sõna kõige paremas, euroopalikus ja maailmas käibel olevas mõttes. Tegu ei ole siin muidugi nõukoguliku võltssotsialismiga. Meie mõistes on sotsialism sotsiaalselt tasakaalustatud arengutee, kõigi omandivormide vaba areng, inimeste sotsiaalne kaitstus, inimväärsete elutingimuste loomine kõigile. Seega eeskätt elanike sotsiaalsete huvide kaitse. Selline on ka n.ö. läänelikus mõistes sotsialismi mõte. Selle nimel me tegutsemegi, et selline poliitika jõuaks ka Eestisse.
Seda joont me ajame sirge seljaga. Poliitika ei tohi olla laat ega lehmakauplemine. Ei saa ju heaks kiita sellist ostmist-müümist nagu toimus Tallinna linnavolikogus novembri alguses. Peame meeles seda, et müüdavate-ostetavate poliitikute isu on alati suurem, kui terve mõistus suudaks omaks võtta.
Oleme alati olnud kindlate põhimõtete partei ja selleks peame ka jääma.
Ühtlasi teeme ka kõik, et luua uut ja ausat poliitilist jõudu, koondada uut ning eetilist mõtet. Seda kõike selle nimel, et ükskord ometi jõuaks terve mõistus Eestimaal võiduni. Oleme esitanud mitu pöördumist poliitilistele jõududele, kellega meil on ühiseid poliitilisi kokkupuute punkte, et koonduda ning ühiselt tegutseda tõelise Eestimaa allesjäämise nimel.
Elu Eestimaal on muutunud keeruliseks. Otsekoheselt öeldes tegutsevad praegused valitsejad rahvavaenulikult. Elanikkond vaesub, rahva arv väheneb, inimeste tervis halveneb, tööpuudus järjest kasvab. Selline olukord on meile, sotsiaaldemokraatidele, vastuvõetamatu. Esmaülesandeks peamegi ühiskonnasisese lõhe ületamist vaesuse ja rikkuse vahel.
Ühesõnaga, peaks toimima rikkuste ümberjagamine rahva poolt kontrollitava riigivõimu kaudu; põhimõttel: jõukus igasse perre, ei vaesusele.
Mis puutub välispoliitikasse, siis toetame globaalpoliitilisi reaale arvestavaid seisukohti. ÜRO seisukohti ning OSCE kui üle-euroopalise julgeoleku ja koostöönõupidamise Helsingi lõppaktist tulenevat mehhanismi. Me ei saa kuidagi toetada välisministri Toomas-Hendrik Ilvese tasakaalustamatut, kukepoksi meenutavat välispoliitikat.
Lõpuks ma avaldan arvamust, et kui jääme kindlaks oma seisukohtadele, kui toetume rahvale, hakkab rahvas meid järjest rohkem hindama.
Julgen arvata, et eelseisev, kongressijärgne aasta kujuneb murranguliseks meie partei elus. Sotsiaaldemokraatlik Tööpartei peab muutuma tõeliseks massiparteiks.

Tiit Toomsalu
ESDTP esimees

* * *

Infolehe poole on pöördutud küsimusega: Millist tööd teeb T. Toomsalu Riigikogus?
Ühesõnaga vastates võiks öelda, et väga suurt tööd. Ta on peaaegu iga arutelul olnud küsimuse kohta sõna võtnud, öelnud välja ESDTP seisukohad.
Ainuüksi novembris ta avaldas arvamust korteriomandi seaduse, avaliku teabe seaduse, energiatõhususe seaduse eelnõu ja muude küsimuste kohta. Tiit on kasutanud pea iga võimalust esineda nn. vabas mikrofonis.
Infolehel on edaspidi kavas meie Riigikogu liikmete T. Toomsalu ja E. Paapi töid ja tegemisi põhjalikumalt kajastada.

ESDTP Tallinna organisatsioon

Uutel rajajoontel

Teatavasti toimus 26. oktoobril ESDTP Tallinna organisatsiooni V konverents. Konverentsil vaeti tehtut, valiti uus juhtkond ning esindajad ESDTP IX kongressile.
Juhatuse aruande esitas Pille S^alamov - ESDTP Tallinna organisatsiooni esimehe asetäitja.
Kui lühidalt öelda, siis Tallinna organisatsiooni (mis on vabariigi suurim - 384 liikmega) tegevus on viimasel aastal elavnenud. Linnas on moodustatud 9 kohalikku organisatsiooni. Neist paremini tegutsevad Nõmme, Haabersti, Kristiine, Mustamäe ja Põhja-Tallinna organisatsiooni ning ka Eesti Laskurkorpuse klubiorganisatsioon. Loodame, et uut elujõudu saavad lähiajal ka Pirita, Kesklinna ja Lasnamäe organisatsioon.
Mida me võime siis kanda enda tegevusaktiva poolele? Eeskätt seda, et oleme hakanud rohkem tegelema erakonna ideoloogia kujundamise ning partei organisatsioonilise täiustamise küsimustega.
Teeme ettepanekuid ka seadusandluse tõhustamiseks, eeskätt sotsiaaltoetuste maksmise korra parandamiseks, vaesuse leevendamiseks jm. Selles osas peaks linnaorganisatsiooni tegevus olema märksa tõhusam ning uuel linnajuhil on siin ees suur tööpõld.
Samal ajal oli konverents küllaltki enesekriitiline. Mitmed sõnavõtjad, nagu Paul Pärn, Anatoli Kraemer, Taivo Rist (ESDTP Noortesektsiooni esimees) rääkisid vajadusest tegeleda enam sotsiaalsete probleemidega, arendada tõsist koostööd ametiühingutega, kaasata erakonda rohkem noori. Lilli Z^aivoronskaja, Aleksander Kiivit ja Helmi Kurba pidasid oluliseks sidemete arendamist teiste erakondadega, aga samuti meie programmiliste põhimõtete laialdast tutvustamist.
Jüri-Lembit Simm tegi mitmeid asjalikke ettepanekuid ESDTP põhikirja täiendamiseks ning üleparteilise diskussiooni tõhustamiseks.
Konverents valis 6-liikmelise linnaorganisatsiooni juhatuse. Tallinna parteiorganisatsiooni esimeheks valiti ühehäälselt HEIKI SILLARI ning tema asetäitjaks PILLE S^ALAMOV samuti üksmeelselt.
Konverents võttis vastu üksikasjaliku otsuse parteitöö tõhustamiseks pealinnas. Kõige tähtsamaks pean ma ülesannet kahekordistada meie liikmeskond 2001. a. lõpuks. Ülesanne on raske, kuid täidetav. Praegune elu areng Eestimaal tekitab enamuses ausates inimestes ärevust ja lausa nõutust.
Eriti teeb meid murelikuks poliitika kommertsialiseerumine. Et teha poliitikat, on vaja palju raha. Seetõttu on raha kogumine muutunud poliitika lahutamatuks koostisosaks. Meil on alles jõutud raha teadvustamiseni -- kuigi selleni jõuti väga kiiresti, rahva protestini on veel natuke aega. Pidurdusmehhanismiks on välja mõeldud eri riikide erinevad piirangud annetustele ning valimispropaganda kulutustele ja poliitilise tegevuse rahastamisele riigi poolt.
See avaliku huvi muutumine erahuvide lihtsaks summaks ja avaliku huvi mõiste kadumine on olnud paljude tuntud politoloogide mureks. Eriti eredalt on see praegu välja joonistatud Eesti Vabariigis, kus raha omavad ringkonnad on ennast juba organiseerida suutnud ja neile vastu ei seisa praktiliselt ühtegi üldhuvi edendavat gruppi või liikumist.
Aeg nõuab inimsõbralikumat ja ausamat poliitikat. Üks vähestest, kes suudab seda pakkuda, oleme meie. Ja tundub, et rahvas hakkab üha rohkem ja rohkem aru saama sellest, kes on kes. Seda näitab meie parteiridade kasv ning arvukad pöördumised.
Elu ise nõuab, et me otsustavalt aktiviseeriks oma tegevust. Me kõik, iga parteiliige, peame tegutsema senisest märksa aktiivsemalt.

H. Sillari
ESDTP Tallinna organisatsiooni esimees

ESDTP Keskkogus ja Keskjuhatuses

25. novembril toimunud ESDTP Keskkogu ja Keskjuhatuse ühisel koosolekul olid arutusel mitmed aktuaalsed poliitilised probleemid. Arutati ESDTP IX kongressi ettevalmistamise käiku. Võeti vastu avaldus seoses terava kriisiga Eesti tervishoius.

EESTI TERVISHOIUKRIISIST TULEB LEIDA VÄLJAPÄÄS

Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööpartei on suures mures Eesti rahva üha halveneva tervisliku ja majandusliku seisukorra üle.

Tingituna halvast tervishoiu olukorrast on alates 1991. a. rahvastiku loomulik iive negatiivne. Eestlaste keskmine eluiga on märksa lühem kui enamuses Euroopa riikides.

Tänaste demograafiliste protsesside jätkudes rahvastikukadu võimendub veelgi ja tõenäoliselt kiirendab rahvuse püsimise kriitilise piiri lähenemist. Sündimuse langus on oluliselt kiirendanud ka rahvastiku vananemist. Rahvastiku vananemistempo Eestis on üleminekumaadest ja kogu Euroopas kiireim.

Üha süveneb kriis tervishoius. Tuhanded inimesed Eestis ootavad praegu ja jäävad ilmselt ka lähitulevikus ootama plaanilise ravi järjekorras oma operatsiooni või protseduuri. Nii ootab Tallinna Keskhaiglas plaanilist ravi ligi tuhat inimest, Tartu Ülikooli kliinikumis on tänavuseks aastaks ravijärjekorras 294 ning järgmiseks aastaks 1022 inimest. On kujunenud juba paratamatuks, et inimesed operatsiooni järjekorras surevad. Lahendamata on meditsiiniõdede palkade küsimus. Küsimus ei seisne haiglate vähesuses ega arstide-õdede puudumises või nende kvalifikatsioonis.

Kõik taandub majanduslikule olukorrale, seega rahale. Möödunud aastal kirjutati riigieelarves ravikindlustuse reale vaid 4,119 miljardit krooni, tänavu 4,140 ja seda majanduse elavnemise ning keskmise töötasu suurenemise tingimustes.

ESDTP on arvamusel, et avalik-õiguslik institutsioon haigekassa näol on rajatud üpris rabedale alusele ja tema efektiivsus on kaheldav. On ilmne, et Eesti meditsiin vajab reformi. See ei seisne aga vaid haiglate liitmises ja lahutamises. Kuigi ka haiglad peavad õppima oma ressurssidega võimalikult efektiivselt ümber käima. Väljapääsuks ei ole ka raviraha katmine erakindlustuse näol, vaid rahva ainelise olukorra parandamine tervikuna. Riigi majandus- ja rahanduspoliitika tuleb suunata ümber ühiskonna huvidele.

Eesti Vabariigi valitsusel tuleks koheselt välja töötada ja rakendada tervishoiusüsteem, mis tagaks kõigi Eesti elanike normaalse meditsiinilise teenindamise.

Juba järgmise aasta riigieelarves tuleb näha ette ravikindlustusele eraldatavate vahendite osa suurendamist vähemalt 5-6 protsendi võrra. Vahendid selleks on võimalik leida Riigikantselei ja ministeeriumide tulemusjuhtimise ergutamise summade arvelt. Kuna nende kulutuste kasv ei ole seotud personali vastava kasvuga, mistõttu võib kujuneda korruptiivseks ja sihtotstarvet välistavaks.

ESDTP arvates tuleks oluliselt vähendada ka kaitsekulutusi ja Euroopa Liitu ning NATO-sse integreerumiseks ettenähtud kulutusi. Kuna poliitilist otsust NATO-sse ja Euroopa Liitu minekuks ei ole rahva poolt vastu võetud, ei ole põhjendamatuid kulutusi otstarbekas teha.

ESDTP on sügavalt veendunud, et täiendavaid investeeringuid pole vaja leida mitte relvajõudude arendamiseks, vaid hoolekande ja tervishoiusüsteemi ning elamumajanduse paremaks väljaarendamiseks, noorte perede ja vanurite toetamiseks. Kuna mitmed haigused on kujunenud üle-eestiliseks probleemiks, tuleks kohe ellu rakendada üleriiklikud programmid tuberkuloosihaigete, halvaloomuliste kasvajatega haigete varajaseks avastamiseks ja raviks ning tuberkuloosi, samuti AIDSi, alkoholismi ja narkomaania leviku tõkestamiseks. Mitte lubada Ts^ernobõli kiiritusohvrite toetuste ärajätmist alates 2001. aastast.

ESDTP Keskjuhatus on veendunud, et ainult sellesuunaliste radikaalsete abinõude rakendamine aitab eestimaalastel taastada kadumaläinud usu ja toetuse Eesti riiki ja tema valitsusse.

T. Toomsalu
ESDTP esimees

ESDTP read on viimastel kuudel mitmes piirkonnas oluliselt kasvanud. Nii võeti Tartus novembris vastu ESDTP-sse Ahto Mäepalu, Enni Martinson, Lembit Sepp, Õie-Lehte Marjamäe, Marika Kivik, Egle Pärtelpoeg, Jaak Martinson, Jekaterina Pärtel, Igor Zolotnikoff, Pelageja Zolotnikova, Udo Kose, Liina S^ts^eglova ja Heiki Soop.

Miks ma astusin ESDTP liikmeks?

Juba pikemat aega on mind lausa valusalt häirinud praegusajal Eesti Vabariigi võimuladvikus toimuv. Olid ajad, kui ka mina pisarsilmi lubasin kartulite koori süüa, mõtlemata sellele, kes need kartulid siis ära sööb. Nüüd on siis kätte jõudnud aeg, kus kartulid ja koored on jagatud. Aga huvitav on see, et kakeldakse kartulite pärast, kuid koorte sööjatest ei tee keegi välja.
Kui palju on sajatatud, et mis seal Toompeal küll tehakse. Seal on tõesti unustatud, et on olemas meie tulevik - lapsed. On olemas töötud ja suur hulk peost-suhu elavaid inimesi. On maarahvas, kes vireleb.
Ma ei olnud ei komsomolis ega EKP-s, sest pidasin tol ajal end liiga ideeliseks, et sinna astuda. Nüüd arvan, et aitab kodus virisemisest, peab ise tegutsema hakkama, et natukenegi lihtrahva häält Toompeale kostaks. Loodan, et ESDTP ridades saan selleks kaasa aidata. Kuid selge on see, et mida rohkem meid on, seda tugevam on ka hääl.

4 lapse ema Marika Kivik

* * *

Meile kõigile on teada, kuidas elab ligi pool riigi elanikkonnast. Rahva suurem osa vaesub üha enam. Inimesed on kaotanud usu ja lootuse, et üldse enam paremaks saab minna. Seda näitab ka madal valimisaktiivsus.
Kuna iseenesest ei muutu midagi ja kandikul ei too keegi meile midagi ette, siis otsustasin ka ise käed külge lüüa.
Lugedes Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööpartei programmi, mõistsin, et just see partei on toeks neile, kes on sattunud kapitalistliku arengu hammasrataste vahele. ESDTP toetab üldinimlikke väärtusi: demokraatia, inimõigused, sotsiaalne õiglus, loodushoid.
Nüüd, ESDTP ridades olles, võin kinnitada, et see ei ole ainult paberile pandud ilus jutt.
On viimane aeg ka ise midagi ära teha. Kirumine ja pisarate valamine ei aita kedagi. Mida rohkem meid on, seda paremini on meid ka kuulda.

6 lapse ema Liina S^ts^eglova.
November 2000 Tartu

Väljavõte meie elu kroonikast

12. oktoobril toimus ESDTP Tartu organisatsiooni üldkoosolek, kus arutati parteitöö veelgi aktiivsemaks muutmisega seotud küsimusi. Koosolekust võtsid osa partei esimees TIIT TOOMSALU ja Keskjuhatuse liige HEIKI SILLARI.

12. oktoobril olid T. TOOMSALU ja H. SILLARI ka Jõgevamaal, kus arutati ESDTP liikmetega organisatsiooni tegevuse aktiviseerimise küsimusi.

26. oktoobril toimus ESDTP Tallinna organisatsiooni V konverents. Vaeti tehtut, valiti uus juhtkond. Organisatsiooni juhib nüüd HEIKI SILLARI.

17. novembril toimus ESDTP Valgamaa organisatsiooni üldkoosolek. Vaeti sentitehtut, piirkonna organisatsiooni uueks esimeheks valiti Olev Saareleht. Koosolekust võtsid osa partei esimees T. TOOMSALU ja Keskjuhatuse liige H. SILLARI.

17. novembril toimus ka ESDTP Viljandimaa organisatsiooni üldkoosolek. Organisatsiooni juhib nüüd KATRIN SEPP. Ka sellel koosolekul osalesid T. TOOMSALU ja H. SILLARI.

20. novembril toimunud Hiiumaa ESDTP organisatsiooni üldkoosolekul usaldati organisatsiooni juhtimine taas PILLE VOOLELE.

Vaesus

Eelmises infolehes kirjutasime, et partei aktiivi suvepäevadel Alajõel juuli keskel võeti vastu ESDTP Keskjuhatuse ja Keskkogu ühine pöördumine Eesti Vabariigi presidendi Lennart Meri poole, seoses riigivõimu suutmatusega ohjeldada sotsiaalset kriisi Eestis. Olgu mainitud, et augusti algul saime Vabariigi Presidendi Kantseleist oma pöördumisele vastuse.
Seekord avaldame oma suvise pöördumise ja Lennart Meri vastuse.

PÖÖRDUMINE EESTI VABARIIGI PRESIDENDI LENNART MERI POOLE

Sotsiaalset kriisist ja vaesuse leevendamise teedest Eestis

Lugupeetud härra president!

ESDTP Keskjuhatus ja Keskkogu pöörduvad Teie poole sügava murega, kuna sotsiaalne kriis Eestis on jõudmas ohtliku piirini.
1995. aastal toimus Kopenhaagenis ÜRO korraldusel tippkohtumine ülemaailmse sotsiaalse arengu küsimustes, mille otsusel on enam kui 180 riigijuhi allkirja seas ka Eesti presidendi oma. Sellega võttis Eesti riik kohustuse vaesuse leevendamise riiklike programmide väljatöötamiseks ja ellurakendamiseks. ÜRO Arenguprogrammi rahastamisel valmis aastatel 1997-1999 Tartu Ülikooli ja EV Sotsiaalministeeriumi mahukas uurimus vaesuse süstemaatilise analüüsiga. Selle tulemused on ahastamapanevad: 1997. aastal elas vaesuses 53,4% elanikkonnast ehk ca 750 000 inimest 1,4 miljonist.
Tulemuste esitlemisest Sotsiaalministeeriumis on möödunud üle aasta, kuid projektis esitatud tegevuskava ellu viima pole veel asutud. Sisuliselt on riik Kopenhaagenis võetud kohustused seni täitmata jätnud ja pole ka avalikkust informeerinud, mida tegid Eesti esindajad juunis 2000 Genfis toimunud konverentsil "Kopenhagen+5", kus riigid andsid aru Kopenhaageni konverentsi lõppdokumendi täitmisest.
Eesti inimeste elatustase on pidevalt langenud. Äsja teatati ajakirjanduses, et vaesusriski piirkonnas elab juba 60% elanikkonnast, kellest enamiku moodustavad lastega pered. Eestis pole ametlikku vaesuspiiri kehtestatud, kuid analüütikute arvestuse kohaselt on see hetkel 1404 krooni. Elatusmiinimumist nagu mujal maailmas ei julgeta meil rääkidagi, sest see läheneb keskmisele palgale. Statistikas toimub hämamine ja vaesuspiirina käsitletakse 500 krooni - viletsa toidukorvi hinda. Veel väiksem on töötu abiraha - 8,8% keskmisest palgast, mis on madalaim Euroopas. Samas on tegelik tööpuudus tõusnud 15 protsendini ja üha suureneb. Eesti rahvaarv aga väheneb pidevalt ja rahva moraalne ning füüsiline seisund halveneb sotsiaalsest tõrjutusest tingitud alkoholismi ning narkomaania kiire leviku ja hariduse taseme languse tõttu.
Eesti võimueliit on haaratud vaid ühest mõttest: kiiremini Euroopa Liitu ja NATO-sse, naiivselt lootes, et tegeliku olukorra varjamine ja mittemidagitegemine meid sihile viib. Samas jättis riigikogu ratifitseerimata Euroopa Sotsiaalharta nõuded kaitsest vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse eest ning eluasemele (seda õigust ei sätesta ka meie põhiseadus).
ESDTP Keskkogu küsib: miks ei ole rahvusvaheliselt võetud kohustuse täitmisel jõutud kaugemale niigi teada oleva olukorra analüüsist? Kas tõesti ei taibata, et konkreetseid samme astumata ei võta meid vastu ükski liit ja kaua bluffida ei õnnestu? Millal hakatakse meil ükskord tõeliselt tegelema riigi põhivara - inimeste ja nende vajadustega? Kui kaua suudab püsida riik temast võõrandunud elanikkonnaga?
Miks ei rakendata konkreetseid abinõusid võitlemaks vaesusega, üha suureneva kuritegevusega, narkomaaniaga?
Miks müüakse kõik põhilised põhivahendid väliskapitalile? Tähendab ju see sisuliselt iseseisva, sõltumatu Eesti riigi muutumist kaasaegseks asumaaks.
Miks Teie, härra president, ei ole seni aktiivselt sekkunud nende probleemide positiivsesse lahendamisse?

Härra president!

ESDTP Keskkogu on veendunud, et suure osa Eesti rahva viletsus ei jäta Teid siiski ükskõikseks ja et Te kasutate kogu oma mõju ja autoriteeti riigieelarve koostamise perioodil otsustavate abinõude kavandamiseks, vältimaks sotsiaalset katastroofi ning Eesti riigi sattumist rahvusvahelisse häbiposti.

Tiit Toomsalu
ESDTP esimees

Vabariigi Presidendi kantselei vastus

Lugupeetav härra Toomsalu,

Vabariigi Presidendi ülesandel tänan Teid 20. juulil k.a. Vabariigi Presidendi Kantseleisse jõudnud ESDTP Keskjuhatuse ja Keskkogu pöördumise eest.
President tutvus pöördumisega põhjalikult ning jagab seisukohta, et vaesus on üks Eesti Vabariigi fundamentaalsemaid probleeme, mille lahendamisest sõltub väga paljude muude küsimuste lahendus. Samuti nõustub ta täielikult sellega, et riigieelarve on riigi üks põhilisemaid instrumente riigi eemärkide saavutamiseks.
Vabariigi President on kindel, et kõigi Riigikogu esindatud erakondade koostöös sünnib riigieelarve, mille riigipea võib rahuliku südamega välja kuulutada.
Tänan veel kord kirja eest. Jõudu ja jaksu koosmeele leidmisel.

Mall Gramberg
Õigusosakonna juhataja direktori ülesannetes

Unistus või unenägu?

Saksa levinuim nädalaajakiri Der Spiegel on oma 40. numbris toonud intervjuu Mart Laariga, pealkirja all "Unistus peab olema" ja rõhutanud alapealkirjas, et Laari arvates on Euroopa idapiir Narva jõel.
Laari sünnipäevakaim Vladimir Uljanov-Lenin on Pissarevi tsiteerides öelnud, et unistada võib, kuid ei tohi sealjuures minetada sidet reaalsusega. Spiegel on muidugi soliidne ja tõsine väljaanne, kuid pole suutnud hoiduda mõtlevale lugejale suunatud irooniast Laari tsitaatide valikul, jättes siiski delikaatselt nimetamata, et Eesti peaminister on ajaloolane.
Mida arvaks sakslane või mistahes muu eurooplane Laari väitest, et tema jaoks omab Euroopa ühtset kultuurilist ja ajaloolist identiteeti (Für mich ist wichtig, dass Europa auch eine kulturelle und historische identität hat)! Läbi sajandite aina omavahel sõdinud Euroopa riikide kodanikud loeksid solvanguks endi kultuurilist, veel enam ajaloolist samastamist üksteisega. Ja kuidas üldse rääkida serblaste - sakslaste, rootslaste - hispaanlaste või itaallaste - inglaste identiteedist? Laas oma lausega mõtles vist eelkõige samastumist ameeriklastega, keda me püüame igati matkida.
Spiegeli intervjuu saab veelgi iroonilisema tähenduse kaks numbrit varem (nr 38) avaldatud sõnumi valguses meie geeniprojektist. Artikli pealkiri on "Veri isamaa heaks" ja selles räägitakse 90% eestlaste valmisolekust annetada verd isamaalise uurimistöö heaks, mõtlemata sellega seotud riskidele ja vastu vaidlemata. Valitsus ulja noore peaministri Mart Laari juhtimisel on aga juba käiku andnud kiiruga kokku klopsitud geeniuuringu seaduse…
Saksa keeles tähendab Traum nii unistust kui unenägu. Kas tegu on hobuse unenäoga?

Malle Salupere, Tartu

Eesti põllumajandus ja maaelu on s^okiseisus

Infolehe lugejatele ei ole nähtavasti uudiseks, et Eesti põllumajandust on hakatud sihikindlalt välja suretama. Selle tõestuseks toon ainult paar arvu. Kui veel kümme aastat tagasi oli Eestimaal näiteks ligi 300 tuhat lüpsilehma, siis 1. jaanuaril 2000 oli neid vaid 138 tuhat. Sigu oli vastavalt ca üks miljon, jäi 285 000. Loomade arv võib-olla ei ütle veel kõike. Aga ka loomakasvatussaaduste kogutoodang on katastroofiliselt vähenenud. Piima toodeti kümme aastat tagasi ca 1 miljon tonni, 1999. aastal 626 tuhat tonni. Liha vastavalt 200 tuhat tonni ja 61 tuhat tonni.
Pea analoogsed on ka näitajad teiste põllumajandussaaduste tootmise osas.
Tahes-tahtmata tekib küsimus, miks see ikka nii on.
Peab ütlema, et allakäik algas kohe peale maareformi seaduse vastuvõtmist 17. oktoobril 1991. aastal. Maareformi eesmärgiks oli kehtestada eraomandil põhinevad maasuhted. Maa omanikuks saamine oli aga majanduslikult motiveerimata. Maareformi eesmärgiks ei oleks tohtinud olla mitte ainult omanikustamine, vaid ka tootmine. Seda teed mööda mindi näiteks Ungaris, Ida-Saksamaal jm. Meil tekkisid aga tuhanded uued maaomanikud, kes ei olnud huvitatud tootmisest ega osanud selle süllekukkunud kingitusega midagi peale hakata. Ühesõnaga - maa oleks pidanud tagastama ainult nendele, kes elavad maal või lähevad tagasi maale ning kindlustavad põllumajandusliku tootmise.
Muidugi, riik peab looma soodsad tingimused põllumajanduslikuks tootmiseks. Kõikides arenenud põllumajandusmaades, olgu see siis Taani, Rootsi, Soome või Holland, subsideeritakse põllumajandust. Selleks on mitmeid põhjuseid - toiduainete tootmine on strateegiliselt tähtis; riigi territooriumil peab toimuma enam-vähem ühtlane areng; põllumajanduse areng sõltub väga palju välisteguritest, mitte ainult inimestest.
Statistika ütleb, et meil on praegu üle 51 tuhande talu, neis on kokku 30 tuhat lüpsilehma ja 29,4 tuhat siga. Seega keskmiselt igas talus 0,6 lehma ja veidi üle poole sea. Muidugi ei ole kõik talud loomakasvatustalud, on turismitalusid, taimekasvatus- ja marjakasvatustalusid jne. Kuid paljud talud on paarihektarilised popsikohad ning mingisugusest tõsisest tootmisest neis rääkida ei saa. Need on nn. äraelatumistalud.
1. jaanuari seisuga oli Eestimaal 680 põllumajanduslikku ühistut ja riigiettevõtet. Ühel ühistul oli keskmiselt 500 hektarit maad ning omati keskelt läbi 120 lüpsilehma ning 360 siga. Ühistud andsid siiski enamuse - ca 70% liha ja 55% piimatoodangust.
Loomulikult on hästi tegutsevaid tootmistalusid, on kasumlikke ühismajandeid nagu Järvamaal Estonia, Väätsa jne.
Kuid enamus talusid ja ühistuid seisavad igapäevaselt silmitsi suurte raskustega. Ja ei ole näha, et olukord paraneks, kui juhime riiki nii, nagu oleme seda tänaseni teinud. Aga juba praegu on Eesti sisemajanduse koguprodukt inimese kohta ligi kaheksa korda madalam Põhjamaade vastavast näitajast. Kuhu siis veel minna?!
Eesti üheks suurimaks reserviks vaesusest vabanemiseks on põllumajanduse ja selle sidusharude arendamine. Maa - see on töö, see on meie igapäevane leib. Maa - see on sadade tuhandete eestimaalaste kodu, mitte ainult karuohakate suvine naerukoht. Eestil on Euroopa riikidest kõige rohkem maad kui taastuvat energiat ühe inimese kohta. On lausa kuritegu, et veerand sellest on praegu harimata ja võsastunud. Maa tuleb võtta käibesse!
Viimasel ajal on maa-elanikkond mõnevõrra aktiviseerunud. Püstitatakse õigustatud nõudmine doteerimise, kütuse hinna ja muidu küsimustes. Ju see on õige. Eelkõige igaüks ise peab ennast tänapäeval aitama. Ilma ennast näitamata ei hakatagi maainimeste poole vaatama.

R. Sallak

Ametiühingud - töötajate huvide esmased kaitsjad

Selle loo autor HELMUT JÜRGENSON on Eesti Ehitajate Ametiühingute Liidu esimees.
Olles ise pikka aega ehitustööline ja nüüd ehitajate a/ü liider, on hr. Jürgenson kahtlemata vägagi kompetentne hinnangutes, mis toimub ehitusplatsil, milline on ehitajate majanduslik ja sotsiaalne olukord.

Ehitusvaldkond on praegu arenevas Eesti demokraatlikus ühiskonnas üks problemaatilisemaid. Pole ju saladus, et meil makstakse ümbrikupalkasid, tehakse lepinguta töid, puuduvad sotsiaalsed garantiid. Tööturul on tekkinud vastandseis kahe leeri, tugevamate - tööandjate ja nõrgemate - tööliste, töövõtjate vahel.
Tugevam pool, olles liitunud Eesti Tööandjate Liidu ja Eesti Ehitusettevõtete Liiduga, on veelgi tugevnenud. Aga tööline?!
Siit tulenebki kartus tööandja ees - hirm kaotada töö, mistõttu võetaksegi vastu ümbrikupalka, tehakse ületunnitööd, registreerimata ning lepinguta tööd. Ei arvestata sotsiaalsete garantiide (puhkusetasu, haigusrahad, pensionid) kaotusega.
Ehitustööline teenib oma igapäevast leiba, sageli teadmata, et tal puudub töötuskindlustus, tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus.
Sageli töötatakse ka puhkepäeviti, tehakse ületunde, aga saadakse vaid alampalka. Seda saab praegu kuni 15% ehitustöölistest. Ümbrikupalkade osakaal kogu palgamahust on ca 20%. See on probleem ka riigieelarvele ja sotsiaalkindlustusele. Kuid paistab, et kedagi see ei huvita.
Riik tõttab Euroopa Liitu, räägitakse demokraatlikust ühiskonnast, kuid samas vaadatakse mööda mitmetest Euroliidu Sotsiaalharta artiklitest. Näiteks sellistest nagu artiklid 26 ja 30 - "Õigus väärikale kohtlemisele töökohal" ning "Õigus kaitsele vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse eest".
Paljudel ehitusobjektidel jälgitakse halvasti ohutustegevust töökeskkonnas, varjatakse tööõnnetusi ja diagnoositud kutsehaigusi. Paraku tuleb välja, et demokraatlik, arenev ühiskond lausa alandab oma töötajaid.
Riik ei pea vajalikuks suurendada töötu abiraha. Tööpuudust, kui tõsist sotsiaalset probleemi, ei tunnustata. Tööandjad on sotsiaalse kaitse laiendamise vastu. Riik on taganenud oma esialgsetest seisukohtadest ja eesmärkidest sotsiaalkindlustuse reformi osas.
Samal ajal me teame, et üle 18% Eestimaa inimestest elab otseses vaesuses, allpool vaesuse piiri aga üle 36% kõigist leibkondadest. Kus on siis väljapääs?
Lahendiks arenevas demokraatlikus ühiskonnas on ametiühingud.
Tööinimene, peatu hetkeks, mõtle, kas Sa suudad lõputult minna niimoodi edasi.
Arvan, et oleks aeg hakata seisma tõsisemalt oma heaolu eest. Astudes a/ü-sse ja moodustades ühiselt tugeva ametiühinguliikumise, suudame vastu pidada. Suudame läbirääkida, sõlmida koos tööandjatega üleriigilisi ja muid siduvaid lepinguid. Möödas on aeg, kus a/ü-t eirati ja suhtuti temasse ignoreerivalt. Riik ei tohi lubada endale demokraatiaga mängimist. Proovime ühiselt, läbi ametiühingu, olla tugev partner sellele osapoolele, kes on siiani olnud tugevam. Õppigem elutarkusi teineteiselt, siis suudame koos astuda ka Euroliidu teel ning olla demokraatlikult arenenud ühiskond.
Ärgem laskem Eestil muutuda odava tööjõuga ripatsriigiks!

Helmut Jürgenson

Meie kirjasaatjad kirjutavad

KES JULGEB EESTI PIIRI FIKSEERIDA?

Kõik teavad, et Eestil puudub kehtiv piirileping ja seega kindel territoorium, nii et ühtviisi naljakad on nii Vene poole kaebused Eesti territoriaalsete pretensioonide üle kui ka eestipoolsed kurtmised nendesamade kaebuste üle. Kui välisminister Ilves kevadel tudengitele esinedes ütles, et piir läheb loomulikult sealt, kust Eesti seda kontrollib, juhiti ta tähelepanu sellele, et meie kaardimajandus sama ei kinnita ja mitu korda päevas näitavad telekanalid ilmakaarti, kus Eestile kuuluvad nii Petserimaa kui Komarovka. Mõned kuud hiljem küsiti sama nüüd välisministeeriumis töötavalt Harri Tiidolt, kes keemia ringauditooriumis kurtis Putini provokatiivsete väidete üle. Tiido ütles, et pole tõesti tähele pannud, aga lubas asjaga tutvuda.
Naljakas, et pärast meie avaliku-õigusliku televisiooni kujunduse muutmist näidati mõnda ega kaarti praeguste piiridega, nüüd aga meie "territoriaalsed taotlused" nii eetripildis kui ajalehtedes jälle kõigile näha. Mingit järjekindlust pole ka kooliõpikutes, kus kord on Tartu rahu järgsed juurdelõiked eraldi viirutatud, kord viirutamata, kord hoopis puudu.
Kes siis lõpuks julgeb öelda, kus on Eesti piir? Või ootame, et saame NATOsse ja see võtab pahadelt ära selle, mis meile kuulub? Niisugust sonimist ei eeldaks isegi meie kõige lihtsameelsematelt poliitikutelt. Pigem oleksin valmis uskuma, et samad poliitikud ainult mängivad soovi ühineda Euroopa Liidu või NATOga, hästi teades, et need organisatsioonid, kuipalju nad meile ka õlale ei patsutaks ja komplimente ei pilluks, ei vaja uusi probleeme. Eelkõige kardetakse probleeme Venemaaga, mis Euroopast või Ameerikast vaadatuna esindab ikkagi kristlikku õhtumaad ja võimsat kaitsevalli ettearvamatu islamimaailma vastu. Seevastu Eesti on ja jääb poliitiliseks ja strateegiliseks peenrahaks, mille kasutamisel peab olema tark ja ettevaatlik.
Me võime kodus üksteist veenda, et kokkulepe on sõlmimata venelaste süül, aga laias maailmas nähakse asja teisiti. Teadmine, et taas on "süüdi" vene propaganda, ei paranda meie mainet. Miks mitte näidata end targemana ja astuda tegelikke samme koera sabast üle saamiseks? Jutud heast tahtest ei vii kuhugi.
Kas meie piiririik jääb veel kaua piiririigiks?

Malle Salupere, Tartu

Pikemad kirjatükid on meile saatnud Linda Kuusk ning Jaak Lehtmets Pärnust. Infolehe väikese mahu tõttu avaldame need osaliselt.
Jaak Lehtmets kirjutab, et kehtivat riigikorda keegi kukutada ei kavatse, küll aga ei meeldi praeguste juhtide tegevus. Inimesed elavad stressis.
Kui Gorbats^ov 1985. a. võimule tuli, seadis ta eesmärgiks lõhkuda ametnike ringkaitse. Tänaseks on see ringkaitse mõne koha pealt veel tugevam kui eile. Võimuladvikusse satuvad isegi inimesed, kes on olnud varem kriminaalselt karistatud. Praegune võimuvõitlus nii Tallinnas kui Pärnus näitab, et ei võidelda mitte rahva heaolu, vaid oma tasku eest. Riigi- ja linnavalitsuste ametikohad on muutunud kaubaks. ESDTP-d peetakse aga võimuvõitluses puhtaks parteiks. ESDTP-l peaks veel tõusuruumi lahedalt olema, sest meie ümber paljudes riikides on ju võimul sotsiaaldemokraadid. Pärnus on ESDTP-l praegu 106 liiget ja koos käiakse Riia maanteel autokooli ruumes.

Kerjus

Kerjus astus sisse. Kolme laua ümber istusid noored inimesed. Laudadel oli palju head süüa.
Kerjus astus lähima laua juurde ja puudutas üht noormeest õlast.
"Ole hea, anna mulle sente."
Edgar pöördus tooliga, naaldus seljatoele ja vaatas teda kahtlustavalt. "Mispärast?" nõudis ta.
"Ma ei ole kaks päeva midagi söönud."
"On näha jah, et sa oled kaks päeva ainult joonud," ütles Urmas.
Ethel kihistas ja vaatas Urmale armunult otsa.
"Ma palun," kordas kerjus.
Edgar vaatas närviliselt ringi. Ta ei tahtnud valetada, et tal pole sente. "Mispärast mina?"
"On sul sentidest kahju? Sa oled ju rikas. Sulle ei tähenda see midagi. Aga mulle küll."
"Küsi... Küsi naiselt. Või sõpradelt."
"Mul ei ole, ütles kerjus lihtsalt. "Anna siis." Ta astus sammu lähemale ja tema palitu puudutas Edgarit. Edgar lükkas end kiiresti kaugemale.
Korraga sai ta endast võitu. "Ei anna," ütles ta valjusti nördinult. "Mitte midagi ei anna! Mine mujale! Mine ära!"
Kerjus loobus ja astus sammu edasi.
"Sa oled joodik," teatas Urmas autoriteetselt. "Joodikule ei anna ma punast Vene kopikat ka mitte."
"Anna vähemalt sina midagi, kena preili," pöördus kerjus Etheli poole.
Ethel krimpsutas nina. "Sa haised. Isegi tõhk ei haise niimoodi."
"Anna mulle siis midagi, et ma ei haiseks."
"Kas lõhnaõli?"
"Ta joob ju lõhnaõli ka ära," arvas Urmas vaikselt. "Ära anna talle midagi."
Kerjus astus väsinult järgmise laua juurde. "Palun annetage mulle sente."
"Miks sa tööd ei tee?", küsis Lilia.
"Mul ei ole tööd."
"Miks sa siis ei otsi?"
"Keegi ei taha mind. Olen juba liiga vana."
"Vana! Endal pole veel peagi hall! Sulle on tööd vaja, mitte raha! Tööd saab tööbörsilt, mitte siit. Mine nüüd kohe sinna, sest kerjamine on üks põlastusväärsemaid tegevusi, mida ma tean."
"Kas teil kõigil on rahast kahju? Endil teil on seda jalaga segada, nüüd ei või siis minule anda!"pahandas kerjus ja vaatas Viktorile otsa.
"Raha peab tegema raha," vastas Viktor. "Kui ma sulle krooni annan, raiskad sa selle kohe ära. Aga kui ma selle krooni oma ettevõttesse panen, on sellest aasta pärast saanud kaks või kolm krooni, kui veab, siis isegi rohkem. Sellepärast ei olegi ma kordagi elus kerjustele raha andnud ja soovitan ka teistel seda mitte teha, see on puhas raiskamine."
"Aga mõtle," ütles Ingrid, "kui sina peaksid äkki pankrotti minema, kui sul lõpeks raha ja tööd ei oleks..."
"Siis tuleb pangalaenu võtta ja uuesti alustada. Vähegi püüdlik inimene saab tänapäeval rikkaks. Kuid need, kes ei taha -- milleks neid poputada?"
Niisuguse põhimõttekindluse ees kerjus taganes ja sammus järgmise laua juurde.
"Ma ei ole tõesti kaks päeva söönud. Ärge laske mul nälga surra!"
"Mina arvan, et sa valetad," teatas Rein. "Kerjusena võib väga hästi ära elada. Keskajal olid kerjustel isegi omad gildid, nii nagu teistelgi ametimeestel. Ja kerjuste gildi vanemad olid rikkad mehed. Tähtsamaid kerjamise paiku jaotati raske raha eest."
""Ekspress" kirjutas kord sellest ühe jalaga mehest, kes Balti jaama juures kerjas," sekkus Vello. "Too tunnistas, et sööb ainult heades restoranides ja et päevaks paneb selga erilised kerjamise riided."
"Tänapäeval, jah, on kerjuseid vähem ja andjaid rohkem kui keskajal."
"Huvitav, mismoodi ta tavaliselt välja näeb, kui ta end puhtaks peseb, habeme ära ajab ja harilikud riided selga paneb?"
"Habet ta ei aja. Parajad habemetüükad on väga kaastunnetäratavad asjad. Restoranis võib öelda, et kasvatab habet."
"Huvitav, kui palju temal võiks nodi olla?"
"Jumala eest, mul pole sentigi," anus kerjus.
"Aga voodri vahel?" päris Vello kavalalt. "Kui puistaks sind õige natuke, kas tuleks viissada krooni välja?"
"Vaatame," pakkus Rein. "Mind huvitab ka, kui palju tal salataskuid on."
Kerjus taganes. Ta oli uuesti keskmise laua juures. "Hea küll, ärge siis andke raha. Andke vähemalt süüa." Ta sirutas käe koogitaldriku poole.
Lilia lõi talle nii kõvasti vastu kätt, et kerjus aietas. "Viska ta välja!" sisistas Lilia ja tema silmades sätendas kirgas viha. "Viska ta välja!"
Viktor võttis kerjusel kraest, pani ta ukse taga maha ning hüüdis järele: "Ja ära siia enam tagasi tule!"
Ingridil oli kerjusest kahju. Ta tahtis korraga teha midagi ebatavalist, midagi eriti head. Ta otsis kiiresti sinise Koidula ja kergitas end.
Lilia haaras tal käest. "Istu tagasi. Ma ei lase sul minna. Ma ei taha, et sa ennast häbistaksid."
Ingridil tuli istuda. Tal oli ikkagi kahju. Aga teisest küljest... Raha jäi ju alles.

Taivo Rist
ESDTP Noortesektsiooni esimees

Plärts!

Millegipärast on viimasel ajal korterist saanud Eesti poliitiliste skandaalide keskne tegelane. Tuletame meelde, et Tiit Vähi viisid peaministri kohalt segased tehingud vana- ja kesklinna korteritega. "Ausa" isamaaliitlase Jaana Padriku viis temale eraldatud korter erakonna aukohtu ette. Segased on lood riigikogu liikme Tunne Kelami ja Ivar Tallo eluaseme kulude kompenseerimisega. Nii pettis maksumaksjalt välja iga kuu nn. eluaseme kulud Tartus elav, kuid Tallinnas Veskimetsas maja omav Mõõdukate liige Ivar Tallo. Ta põhjendas seda sellega, et ei pea õigeks kahte kohta ise üleval pidada?!
Hirmkallist üürikorterit pidas, loomulikult riigi kulul, haridusminister Tõnis Lukas. Lausa uskumatu on see, et minister polnud isegi teadlik üürisumma suurusest. Kas nii naiivne tegelane sobibki ministriks?
Põhiseaduse järgi on meil kõrgeimaks riigivõimu kandjaks rahvas, tegelikkus aga näitab, et kuningaks on ametnikud.
Noh, mis sa kostad!

* * *

Valgamaalane Rein Ilves on saatnud meile selle jutu juurde hästi sobiva "pühenduse".

Eesti riik on väga väike,
kaugel Toompeal paistab päike.
Kuldne päike paistab väike?
Jälle kommunismi päike!

Kõrgel Toompeal pätipesa,
härra Laar on nende isa.
Eestlane ei tõsta kisa,
teab, et maffia on visa.

Nii väiksel maal nii palju vargaid?
Miks sa ikka seda salgad.
Ametnik ta pole paha,
võttis pensionärilt raha.

Vanake on looma seisus,
oma riik on kindlalt raisus.
Ametnik ei ole paha,
peidab välispanka raha.

Tal on seda palju vaja,
kuni laibad katvad raja…
Ennast kiitmast ta ei väsi,
rahvast puhtaks pühib käsi.

Helge tuleviku nimel,
sa võta mõõk ja otsi sinel.
Euroopa Liit, oh aita meid,
vaikselt läbi kolgi neid…

* * *

Joobnud mees kõnnib mööda Raekoja platsi ja karjub, vehkides ajalehega: "Elagu meie linnapea Mõis! Elagu linnapea!"
"Mis sa seda siin keset tänavat täiest kõrist kuulutad? Kas selleks, et teda ametist ei tagandataks?" küsivad vastutulijad.
"Ma ütlen veel üks kord: Elagu meie linnapea - minu palgaga!"

* * *

Linnakodanikud omavahel.
"Oh heldeke, Tallinna võimukoalitsioon jäi ikka püsima!"
"Mis see mulle korda läheb. Räägi parem, mis Eestimaal uudist."

* * *

Hea lõpplahendus
Ideelise haldusreformi ideega ja selle põhjaliku lõpplahendusega tuleb välja Saepuru Sass Saaremaalt.

Ühendada üle väikese Eesti üks üle-eestiline suurvald ja selle vallavanemaks määrata härra Mart Laar ning finantsnõunikuks Siim Kallas.

Kalev Kreem Kuressaarest