Arvamus: Laste päevahoiust

14.07.2004

Lugedes 13. juuli Postimehest kogenud sotsiaaldemokraadi Katrin Saksa artiklit jäi mulle silma uus ja huvitav alternatiiv laste päevahoiule - legaliseerida lapsehoidjateenus (sõnastus eelmainitud artiklist – ilmselt oli mõeldud lapsehoidjatele riikliku toetuse maksmist). Minu 6-aastane tütar käib lasteaias, kus toimub imelik fenomen – lapsed tahavad lasteaias käia ning õhtuti on tihtipeale probleem nende koju meelitamisega. Tihti on mingi huvitav mäng pooleli või on vaja joonistus lõpetada või loeb kasvataja mingit põnevat muinasjuttu, mille lõpp tuleb kindlasti ära kuulata või on nende tantsutund pikemaks veninud. Ühesõnaga, selleks, et mitte lapse pettunud nägu näha, ei tohi liiga vara talle järgi minna.

Nüüd tekib vast mõnel lugejal mõte, et meie kodu on mingi kole koht, kuhu laps tulla ei taha, kuid see pole nii. Kui laps on juba kuu aega lasteaias käinud, tahab ta hea meelega mõne päeva lihtsalt kodus olla ja mitte midagi teha. Kuid siis hakkab ta jälle lasteaia ja oma sõprade järgi igatsema. Lasteaias on palju asju, mida ka kõige paremad lapsevanemad, kui nad isegi ei peaks tööl käima, oma lapsele pakkuda ei suuda ja ei oska, ka kõige harituim lapsehoidja ei suuda. Lasteaias on peale numbrite ja lugema õppimise ka laulutunnid, sporditunnid ja teised omavanused, kellega mängida. Lasteaias saavad lapsed kolm korda päevas korralikult ja mitmekesiselt süüa ja õhtul ning hommikul söövad nad kodutoitu. Muidugi ei sobi kõikidele lastele olla päev otsa koos veel vähemalt kümne omasugusega, aga koolis tuleb neil ju sellega niikuinii harjuda.

Tallinnas on tööl väga palju lapsehoidjaid, kelle palkamine on vähemalt ühe nulli võrra kallim kui lasteaiatasu, samamoodi on olemas ka eralasteaiad. Meil on vabaturumajandus – tekivad ja püsima jäävad vaid need ettevõtted ja ettevõtlusvormid, millele on maksujõulisi soovijaid. Idee, kus riik peaks hakkama toetama elujõulist eraettevõtlust, ei kõla just eriti positiivselt riigis, kus sarnane riiklik teenus on olemas kuid selgelt alafinantseeritud. Kuna maksude tõstmine pole Eestis eriti populaarne, siis tähendab eraõigusliku päevahoiu riiklik toetamine riiklike lasteaedade eelarve vähendamist. Tallinna linn on aasta aastalt vähendanud paljude Tallinna lasteaedade eelarvet. Meil on olemas lasteaedu, kus talvel külma ilmaga tuleb uksed sulgeda, kuna omavalitsusel pole raha, et lasteaia aknaid vahetada ja lapsed ei saa olla toas kus on kümme kraadi sooja. Meil on olemas lasteaedu, kus lapsed siiani magavad selles samas raudvoodis kus magasid 25 aastat tagasi nende emad ja isad. Meie lasteaia kasvatajatel on väiksem palk kui eesti keskmine, samas on neil nõutud kõrgharidus. Lasteaiajuhatajad üritavad oma pisikesest eelarvest täita neid nõudeid, mida seab neile ette sanitaarkontroll ja ostes nõutud supipotid ja jättes sel aastal lastele mänguasjad ostmata. Kõigest hoolimata on lasteaias ikkagi olemas rohkem mänguasju kui tavalises kodus ja kasvatajad rõõmsameelsed ja lapsi armastavad, tööle on jäänud vaid parimad ja need kellele see töö tõesti meeldib. Me peaksime pigem mõtlema kuidas oleks iga lasteaed selline koht kus kasvataja saab rahulikult töötada ja lastel mõnus õppida ja mängida kui oma isegi pisikest rahakotti ebaratsionaalselt jagada.

Kirjutas: Sirje Kingsepp

Avaldas "Lääne elu" juuli 2004