Viimasel ajal on üheks põnevaks jututeemaks tõusnud erakondade ühinemine. Paralleelselt jutuga, et Eestis on liiga palju telekanaleid, käib jutt, et eestlastele piisaks ka ainult kahest parteist - vasakust ja paremast. Demokraatia laiendamise asemel otsitakse pidevalt võimalusi, kuidas kodanikualgatust tagasi hoida.

Uute erakondade sünd on juba tehtud raskeks liikmete miinimumnõude abil - tuhat sõpra peab sul olema, et uut parteid teha! Vahemärkusena võiks öelda, et näiteks Saksamaal piisab erakonna tegemiseks kolmest inimesest, aga see-eest on parteil ka kohustus valimistel osaleda.

Teine samm demokraatia vähendamise suunas oli igasuguste valimisliitude kaotamine - astu minu parteisse, kui vallavalitsusse tahad.

Kolmas asi, mis ärritab, on meie kummaline häälte ümberarvestamise süsteem. Ma tahaks näha, mitu 101st saadikust suudab iseseisvalt arvutada «modifitseeritud d'Hondti» järgi? Või kas valija teab, kes too tont üldse on?

Sama arusaamatu asi on valimiskünnise viis protsenti. Hispaanias näiteks sellist asja ei eksisteeri - kas need neli protsenti, kes ennast ka valimispäeval välja ajasid, polegi oma esindajaid väärt?

Meie poliitikute maine languses on nad ikka ise süüdi - iga uus seadus on mõeldud mitte rahva, vaid poliitikute jaoks ning lõplikuks enda rahvast eraldamiseks on puudu vaid üks samm - kaheparteisüsteemi loomine koos enamusvalimistega.

Sirje Kingsepp,

Avaldatud: SLÕhtuleht 26.11.2004