Lugupeetavad kongressi delegaadid, mõttekaaslased, seltsimehed!

10.mail 2003.a. kogunes erakonna korraline, XII kongress, arutamaks tekkinud uut poliitilist olukorda. Riigikogu valimiste järgselt kaotas Tööpartei oma esinduse Riigikogus. Tema parlamentaarne vasakopositsiooniline staatus asendus parlamendivälise vasakopositsioonilise staatusega. See tähendas vajadust uue poliitilise taktika järele.

Kongressi aruandes rõhutati, et parteis pole kriisi, partei omab kogemust parlamendivälise opositsiooniparteina teotsemiseks. Uus seisund saab aga tunduvalt ahendama võimalusi olla kuuldav-nähtav avalikkuses. Olles esindamata Riigikogus jääb kõik, mis puudutab Tööpartei sõnumit, allapoole uudisekünnist, jääb välja massimeedia tähelepanu alt..

Uus poliitiline taktika tugines soovil säilitada partei vasakpoliitiline identiteet vasak-parem parteipoliitilisel skaalal. Otsida ja leida uutes tingimustes tegutsemiseks uusi võimalusi. Säilitada olemasolevaid poliitilisi väljundeid. Rajada koostööd jõududega, kellele ühistöö on samuti eluliselt vajalik. Koondada tähelepanu sellistele protsessidele, mis ühiskonnale elulistena on suunatud homsele.

Rõhutati Vabariigi Presidendi algatatud Ühiskondliku Kokkuleppe mehhanismi jätkukanalina poliitiliseks kohalolekuks avalikus elus. Koostöö süvendamist parlamendivälise opositsiooniga, kes samuti vajab ühistööd massimeedia uudisekünnise ületamiseks. Eesti rahvusliku sõltumatuse aate vaprat kaitset eelseisval rahvahääletusel Põhiseaduse muuteks ja ühinemisotsuseks Euroopa Liiduga. Ühisosa otsimist Eesti sotsiaaldemokraatlikul parteilisel maastikul.

Nende suundade realiseerimiseks toetas kongress avaldust “Riigikogu 2003.a. märtsivalimiste tulemustest Eestis“, Üleskutset Eesti rahvale “Ei!” kiirele ühinemisele Euroopa Liiduga“, Resolutsiooni “Ettepanekutest Eesti Ühiskondliku Kokkuleppe sisule ja eelistustele”, Läkitust parlamendivälistele erakondadele “Eesti Vabariigi variparlamendi moodustamiseks”, Resolutsiooni “Laiapõhjalise sotsiaaldemokraatia võimalikkusest ja selle sotsiaalsest baasist Eestis“.

Milline sisu suudeti anda teotsemisele neis suundades, millised olid tulemused ja millised tulemi objektiivsed mõjurid ?

Jätkuvalt toimivaks poliitiliseks kanaliks osalusel Eesti ühiskondlikes arengutes oli Ühiskondliku Leppe mehhanism. See käivitus Riigikogu valimiste eel 2003.aasta alul Vabariigi Presidendi eestvedamisel. Teatavasti allkirjastas rõhuv enamus Eesti poliitilistest erakondadest osalusdemokraatiat esindavate üleriigiliste mittetulunduslike liikumiste osavõtul Ühiskondliku Leppe Memorandumi. Memorandum omakorda seadis eesmärgiks välja töötada ja allkirjastada veel 2003.a. Ühiskondlik Kokkulepe. Selles omakorda nähti alust üldrahvalike prioriteetide rahastuseks juba 2004.a. Riigieelarvest. Nähes kogenud poliitikuna üksmeele puudumist otsustajate hulgas ja soovides distantseerida Presidendi institutsiooni paratamatult fiaskoga lõppevast protsessist, veeretas Vabariigi President valimiste järgselt Ühiskondliku Kokkuleppe ettevalmistuse värskelt loodud Ühiskondliku Leppe Sihtasutuse õlgadele. Selle tegevust juhtima kutsuti Vabariigi Presidendi poolt Isamaaliiduga lähedalt seotud ühiskonnategelane Agu Laius, Presidendi sisenõunik Andra Veidemann ja suurkapitali esindav Aado Luukas. Memorandumi osalised jäeti kõrvale kokkuleppe teksti väljatöötamisest. See telliti ekspertidelt ja esitati Memorandumiga ühinenutele ja värskelt liitunutele vaid tutvumiseks. Loomulikult ei saanud asjade selline käik rahuldada Riigikogu tasandil poliitilisi otsuseid tegevaid erakondi esindusdemokraatia kandjatena. Ei rahuldanud selle tekst ka Tööparteid, kuna Leppest oli välja jäetud mehhanism süveneva viletsuse ületamiseks. Tööpartei nimel esitas selle esimees täiendusettepanekud, mis aga jäeti ekspertidele ja osalejatele isegi esitamata. Kujunemas oli olukord, kus Vabariigi President üritas teerullimeetodil saavutada maksku mis maksab Leppe allkirjastamine. Vaatamata tegelikult riigi rahakotti käsutavate ja kontrollivate parlamentaarsete erakondade toetuse puudumisele. Tööpartei hoiatas kirjalikult ka Sihtasutust, et Ühiskondliku Leppe allkirjastamine konsensuseta nende hulgas, kes käsutavad maksumaksja raha, ei kujune hea idee edukaks ega rahvusühtsust kandvaks. Soovimata vastu seista rahvusliku ühtsuse õilsale ideele, volitas Tööpartei keskjuhatus oma esimeest allkirjastama Ühiskondlikku Lepet tingimuslikult, Memorandumi lisamisega. Selles kritiseeriti leppes sisalduvate prioriteetide valikut ja deklareeriti õigust Leppest väljuda, kui liikumine ei leia endas jõudu tegeleda ühiskonna tegelike valupunktidega. Tänaseks võime tõdeda, et 55 osalejaga Ühiskondliku Leppe Foorum, on surnult sündinud. Sel puudub reaalne võime mõjutada ühiskonna arenguid. Rääkimata sellest, et tema poolt deklareeritavad soovid haakuks ühiskonna põhiliste valupunktidega. Protsess toimib varjusurmas.

Keskjuhatuse aruandekõnes ESDTP XII kongressile käsitleti süvakuti uut taktikat parlamendivälise opositsiooniparteina. Selle üheks elemendiks oli koostöö jätkamine ja liitlassuhete kujundamine parlamendiväliste erakondadega s.h. Eestimaa Ühendatud Rahvaparteiga, Kristliku Rahvaparteiga, Vene Erakonnaga Eestis, Eesti Demokraatliku Parteiga, Iseseisvusparteiga, Põllumeestekogudega, kujunemise järgus olnud Pensionäride Erakonnaga. Initsiatiivina käis kongress välja Läkituse parlamendivälistele erakondadele “Eesti Vabariigi Variparlamendi moodustamiseks “.

Kongressi järgselt leidsid aset mitmepoolsed konsultatsioonid, mis ei kinnitanud optimistlikku prognoosi jõudude ühendamise vajalikkuse tunnetamisest. EÜRP soovis eelkõige jätkata koalitsioone parlamentaarsete erakondadega kohalikul tasandil. Demokraatlik Partei eelistas esindusdemokraatiale ehk parteipoliitilisele variparlamendile osalusdemokraatiat ehk laia avalikkust haaravat Demokraatlikku Foorumit. Iseseisvuspartei ei soovinud end siduda “punastega “. Vene Erakonda Eestis huvitas domineerimine venekeelses kogukonnas. Kristlik Rahvapartei küsis pragmaatiliselt – kes maksab ?

Koostöö ei sujunud ka 2003.a rahvahääletuse eelsel perioodil, kus parteipoliitilisest alliansist Kristliku Rahvapartei ja Iseseisvusparteiga eriti midagi välja ei tulnud ning Eesti Iseseisvuskongressil püüti Tööparteid “pildilt” isegi välja suruda. Demokraadid ja venelased teatavasti toetasid liidustumist.

Euroopa Parlamendi valimistel juunis 2004 läksid oma nime all “lahingusse“ 1000 liikme piiriga maadlev Pensionäride erakond, Vene Erakond Eestis, kindral Einselni häältele lootev Demokraatlik Partei ja meie. Pakutud ühiskampaaniast ütlesid need erakonnad ära. Ainsaks koostööaktiks oli ühisavaldus Postimehe ja Tarmu Tammerki meediapoliitika vastu, mis aga avalikkuses ega meedias kõlapinda ei leidnud. Pöördusime valimistel mitte osalenud Kristliku Rahvapartei ja Iseseisvuspartei poole ettepanekuga eurovastaste jõududena koonduda toetuskampaaniaks Tööpartei kandidaatidele, mida partnerid ei pidanud siiski otstarbekaks.

“Variparlamendi” projekti käivitamiseks raha ei tekkinud - siit ka idee seiskumine. Täna toimetab Riigikogu opositsioon telemeedias “varivalitsuse” saate kallal, tundmata huvi parlamendivälise opositsiooni kaasamise vastu.

Rõhutaksin - nii nagu valitsusliit ei püsi koos maailmavaateliste ega ka rahvuslike ühishuvide alusel vaid pragmaatilisel võimuhüvede tarbimisel, nii nagu Riigikogu parlamentaarne opositsioon ei leia ega saa leidma ühisrinnet maailmavaateliste lahkhelide tõttu – nii ka Riigikogu väline opositsioon on üksteisest erinevate maailmavaadete kandja, võimaldades koostööd vaid üksikküsimustes.

Oludes, kus Vene Erakond Eestis on vene rahvuslusideoloogia kandja Eesti venekeelses kogukonnas, Iseseisvuspartei jälle eesti rahvuslusideoloogia kandja eestikeelses rahvaosas, Demokraatlik partei klassikalise kokkuleplusideoloogia kandja Põllumeestekogu paremkonservatismi kandja, Kristlik rahvapartei sisult parempoolse-liberalismi kandja – on Tööparteil vasakideoloogia kandjana maailmavaatelisi kokkupuuteid eelkõige sotsiaalseid prioriteete väärtustava Eesti Pensionäride erakonna, oma viimasel kongressil vasakpoolsust deklareerinud Eestimaa Ühendatud Rahvaparteiga ja tsentristlikku sotsiaaldemokraatiat väljendava Eesti Demokraatliku Parteiga. Mis ei tähenda ühistöö võimaluste puudumist muu parlamendivälise opositsiooniga üksikküsimustes.

Viimasel ajal on avalikkuses spekuleeritud vasakpoolse poliitilise maastiku koondumise ideega. Seda on seondatud paremkonservatiivsesse Euroopa Rahvaparteisse pürgiva Rahvaliidu ja Euroopa Sotsialistliku Partei liikme, kokkuleplusideoloogiat väljendava Ivari Padari Eesti mõõdukate partei võimaliku alliansiga. Samuti Tööpartei ja Mõõdukate võimaliku ühinemisega. Iseloomulikuks näiteks sellistele spekulatsioonidele oleks Keskerakonna liidri Edgar Savisaare mõtteavaldus Postimehes, kus ta peab loomulikuks “Ivari Padari Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja Tiit Toomsalu Eesti Sotsiaaldemokraatliku Partei“ koondumist. Ka ESDTP XII kongressi resolutsioon “Laiapõhjalise sotsiaaldemokraatia võimalikkusest ja selle sotsiaalsest baasist Eestis”, käsitles sellise koondumise võimalikust koos Rahvaerakonna Mõõdukad ja EÜRP-ga. Neile ka edastati resolutsiooni tekst ametlikult ja erakonna liidrite tasandil avaldati valmisolekut vastavasisuliseks dialoogiks. Mida ei tulnud – see oli paremtsentristlike mõõdukate soov midagi arutada. Viimase üheksa aasta jooksul on Tööpartei teinud mõõdukatele 7 dialoogi või koostöö ettepanekut, millest ühelegi pole vastust saadud. Veel enam – Mõõdukad blokeerisid ultimatiivselt kõik kontaktid, mida ESDTP alustas sotsinterni liikmesparteidega. Sealhulgas Rootsi Sotsiaaldemokraatliku partei ja Saksamaa Sotsiaaldemokraatliku parteiga. Võimalus kahepoolseks dialoogiks oli Jaan Kaplinski kuulsa avaliku pöördumise järgselt, millega ühinesid nii kollegiaalselt kui individuaalselt nii Tööpartei kui Mõõdukate liidrid, millele avaldasid toetust mõlema erakonna juhtkonnad ja millele järgnes Rahvaerakond Mõõdukate naasmine sotsiaaldemokraatliku erakonna nime juurde. Ka see võimalus jäeti meie paremtsentristlike nimekaimude poolt kasutamata. Enamgi veel – Kaplinski avaldusega ühinenud Tööpartei esindajaid töödeldi usinalt parteivahetuse eesmärgil. Tõsi küll – tulemuseta. Ja Kaplinskist mõõdukliku partei maskotti ei saanud – tänaseks ei ole temast eriti midagi kuulda. Klassikaline mõõduklik parteipoliitika pole muutunud - radikaliseerunud on ehk avalikkusele suunatud retoorika.

Euroopa Liiduga ühinemise järgselt küpses aeg otsustusteks, kellega integreeruda Euroopa poliitilisel maastikul ka Tööparteile. ESDTP parteikonverentsil aprillis 2004 tehti valik: tänaseks kuulub Tööpartei Euroopa punasesse internatsionaali ehk Euroopa Vasakparteisse. Mõõdukad jätkavad Euroopa kokkuleplusinternatsionaalis – Euroopa Sotsialistlikus Parteis. Seega ühinemine saaks kõne alla tulla vaid aastail 1931-1934 toiminud sotsliku Eesti Sotsialistide Tööliste Partei mudeli : “Üks partei - kaks peakorterit “ raames. Ajaloost teame, et vasakpoolseid juhtisid Mihkel Martna, Nigol Andresen, Aleksander Jõeäär, Neeme Ruus. Parempoolseid Rei, Gustavson, Mihkelson, Oinas ja teised. Kas Eestis on võimalik ühtse sotsiaaldemokraatliku erakonna teke, mille üks tiib kuulub Euroopa Vasakparteisse ja teine Euroopa Sotsialistlikku parteisse, on suur küsimärk. Eriti oludes, kus terve kümnendi jooksul ei ole pooled suutnud istuda ühise laua taha isegi mitte dialoogiks. Tööpartei oli ja jääb vasakparteiks.

Olulisimaks ülesandeks, mille ESDTP XII kongress parteile andis – oli Eesti riikliku sõltumatuse aate eest seismine eelseisval rahvahääletusel Euroopa Liitu astumiseks ja Eesti Põhiseaduse täiendamiseks. Kongressi Üleskutse ““Ei!” kiirele ühinemisele Euroopa Liiduga” oli mandaadiks Tööparteile lülituda “Ei” kampaaniasse, ühistöösse Iseseisvuspartei, Kristliku Rahvapartei ja Keskerakonna eestimeelse tiivaga, kes nimetatud erakonna kongressil viisid läbi euroliidustumist vastustava resolutsiooni. Samuti osaluseks Eesti Iseseisvuskongressi ettevalmistustest ja tööst, mis leidis aset Paides 2003.a. suvel. Usun, et kõik, kes me oleme siin - võime olla uhked selle üle, et meie partei, mis Vaino Väljase juhtimisel kaheksakümnendate lõpul ja üheksakümnendate alul tegi Eesti omad seadused ülimuslikuks Moskva seaduste ees ja viis Eesti rahumeelsele taasiseseisvumisele - kaitses rahvuslikku iseolemist ja rahvuslikku väärikust ka nüüd, seistes vastu liitumisele EL-ga. Paradoks on, et selle liidu seadused on tänaseks saanud ülimuslikuks Eesti Vabariigi seaduste suhtes. Et see seisukoht polnud mitte üksikute dissidentide vaid suure osa Eesti rahva seisukoht – ilmestab ligi 200 000 vastuhäält referendumil uuesti osariigiks, vanas kõnepruugis liiduvabariigiks, saamisele. Täname teid kõiki, kes Te panustasid sõltumatu Eesti aatesse.

Seltsimehed. Rahvahääletus läinud aasta septembris muutis kardinaalselt nii toimivat ühiskondlikku kui ka poliitilist mehhanismi. Eelseisev ühinemine Euroopa Liiduga nõudis ka meie erakonnalt ümberhäälestust uuele strateegiale ja taktikale. Keskjuhatus oma 29.09.2003.a. istungil töötas välja ja tegi avalduse ESDTP uuest poliitilisest taktikast. Sõnumiks oli: demokraatlikus ühiskonnas tuleb aktsepteerida enamuse arvamust. Selliseks enamuse seisukohaks oli, et Eestist peab saama Euroopa Liidu liikmesriik. Kuna valik on tehtud, tuleb valikut austada ja alustada integratsiooni Euroopa Liidu poliitilisse süsteemi. Perioodil september 2003 kuni mai 2004 astus Tööpartei aktiivseid samme integratsiooniks EL vasakpoliitilisse mehhanismi. 2003.aasta lõpul peeti läbirääkimisi Euroopa Parlamendi Ühinenud vasakpoolsete fraktsiooniga ESDTP-le lepingulise eristaatuse saamiseks. Jaanuaris 2004 osaleti vasakparteide kutsel Berliinis initsiatiivkonverentsil Euroopa-ülese vasakpartei loomiseks. Aprillis 2004 kinnitas ESDTP parteikonverents otsuse saada Euroopa Vasakpartei liikmesparteiks. Mais osales viie-liikmeline Tööpartei delegatsioon Euroopa Vasakpartei asutamiskongressil Roomas. Juulis 2004 registreeriti asutatud partei Brüsselis EL eeskirjade kohaselt Euroopa-ülese erakonnana. Euroopa Vasakpartei asutamiskongressil valiti selle poliitilise koondise liikmesparteide presidentide nõukogusse ESDTP esimees. Täitev-korraldavasse Keskjuhatusse aga tänased ESDTP aseesimehed Enn Ehala ja Sirje Kingsepp. Euroopa Vasakpartei liikmesparteina, euroopalikke vasakväärtusi propageerides ja kaitstes osales Tööpartei ka Euroopa Parlamendi valimiskampaanias Eestis. Nüüd ja edaspidi otsustatakse Eesti tulevikuarengud mitte Toompeal vaid Brüsselis. Nende mõjutamine on võimalik vaid Euroopa-üleste erakondade kaudu. Ja seda mitte ainult meile.

Usun, et väljendun adekvaatselt, kui ütlen, et Eesti ühiskonnale tervikuna ja parteipoliitilisele maastikule kitsamalt võttes on alates 01 maist 2004.a. tekkinud täiesti uus teotsemisruum ja teotsemismehhanism. See tingib, et uut enesemäärangut sisalduvaid otsustusi tuleb teha nüüd ja lähitulevikus kogu Eesti partei-poliitilisel spektril – paremalt kuni vasakuni välja. Seda tingivad muutused riikliku korralduse aluspõhimõtetes, poliitika ja võimu teostamise mehhanismides, uued piirjooned liidu-ülese, liikmesriikliku ja kohaliku pädevuse määratluses.

Alates 01.05.2004.a. kuulub Eesti Vabariik liikmesriigina täna veel konföderatiivsesse, homme juba föderatiivsesse liitriiki, kus nii välis- kui sisepoliitiliste otsuste enamik tehakse Brüsselis. Juba täna võime rääkida EL ühtsest sisepoliitikast, varsti ka ühtsest välispoliitikast. Föderaalne riiklik struktuur saab oma vormilise kinnituse Euroopa Põhiseaduse Lepingu jõustumisega, sätestades selged piirjooned liidulise ja osariikliku pädevuse vahel seadusloomes. Julgen väita, et nii nagu see oli Nõukogude Liidu ajal, nii ka nüüd, koondub ligi 80% võimupädevusest keskusesse, 15-20% liiduvabariikidesse. Liikmesriikide suveräniteet kaob osas, kus see on liidulepingust tulenevalt üle antud liitriigile. Sama mehhanism toimis põhiseaduse kohaselt ka suveräänse 15 liiduvabariigiga Nõukogude Liidus, kus igal liiduvabariigil oli oma lipp, vapp, hümn, riigipea, parlament, valitsus ja seadusandlus – puudus vaid otsustuspädevus.

Siiski on tegemist põhimõtteliselt erinevate poliitiliste režiimide ja mehhanismidega. Kui Nõukogude Liidus tehti poliitilised valikud ühepartei süsteemis, siis Euroopa Liidus tehakse need täna viies Euroopa-üleses, maailmavaatelisel alusel kokku pandud, poliitilises koondises. Sellisteks on paremkonservatiivne Euroopa Rahvapartei /Eestist Isamaaliit ja Res Publica/, parem-liberaalne Euroopa Liberaalne ja Demokraatlik Partei /Eestist Reformierakond ja Keskerakond/, kokkuleplusideoloogial rajanev Euroopa Sotsialistlik Partei /Eestist Ivari Padari Sotsiaaldemokraatlik Erakond/, Euroopa Roheline Partei / Eestis vastavat poliitilist suundumust väljendav erakond puudub/ ja vasakpoolset ehk tööinimese maailmavaadet väljendav Euroopa Vasakpartei /Eestist Sotsiaaldemokraatlik Tööpartei/. Kõik loetletud Euroopa-ülesed erakonnad on seotud Euroopa Parlamendis nende poolt mõjutatavate saadikugruppidega, kes viivad ellu Euroopa-ülest parteipoliitikat. Erinevalt Eestist tunnustab Euroopa avalik poliitiline kultuur maailmavaatel tuginevat, teiste sõnadega klassipoliitikat. Seda tuleb paratamatult mõistma hakata ka Eesti poliitilisel avalikkusel ja avalikkusel üldse. Tahaksin viidata Riigikogu tasandil esindatud erakondade poliitilise retoorika juba aset leidnud ja selgelt väljendatud muutustele, kus enam pole kohta lobal kogu rahvast esindaval poliitikal ja üha tugevamalt kõlab enesemäärang euroopaliku standardi kohaselt parem-vasak maailmavaatelisel skaalal.

Tööpartei on oma valiku teinud. Perioodil maist detsembrini on meie esindajad Euroopa Vasakpartei kesktäitevkomitee töös võrdväärsena teiste liikmesparteide esindajatega osalenud selle Berliini, Brüsseli ja Pariisi istungitel, partei esimees liikmesparteide presidentide Nõukogu Rooma kohtumisel. Aprillis 2004 seisab ees Euroopa Vasakpartei korraline I kongress, kus esindame Eesti vasakpoolset maailmavaadet. Meile on avatud koostöövõrgustik demokraatliku Euroopaga ja see on kanaliks vasakpoolse Euroopa toomiseks parempoolsuse mülkasse ikka sügavamalt vajuvasse Eestisse. Tunnetades oma lääne mõttekaaslaste solidaarsust ja reaalset tuge. Nii nagu Soome transporditööliste ametiühingute ridades streikivad Eesti bussijuhid omandavad klassilahingute kogemusi oma EL seltsimeestelt ja toovad selle kogemuse Eestisse, nii hakkab ka vasakpoolne Euroopa Tööpartei vahendusel tooma Eestisse sajanditepikkust poliitilist kogemust hea seista tööinimese eest.

Mis ootab ees järgneval aruandeperioodil? Kaheldamatult sidemete tugevdamine Euroopa Vasakparteiga ja Põhjala Puna-rohelise Alliansiga, osalus debatis Euroopa Põhiseaduse Lepingu ratifitseerimiseks, mis teeb Euroopa Liidust lõplikult föderaalriigi, vasakpropaganda tõhustamine Eestis endas, võimaluste ärakasutamine Eesti asja ajamiseks, mida annab osalus Euroopa Vasakparteis, töiste sidemete rajamine ja poliitiline kohalolek Euroopa Parlamendi saadikufraktsioonis Ühendatud vasakpoolsed.

Mis on selleks vajalik? Esiteks Euroopa Vasakpartei toomine Eestisse ja Balti regiooni. Täna käivad eeltööd Euroopa Vasakpartei alalise Balti Esinduse avamiseks Tallinnas. See võimaldaks vasakpropagandale täiesti uue mõõtme andmist, ressurssi koostööks Euroopa Vasakpartei nimel vasakorientatsiooniga ühiskondlike liikumistega kogu Balti regioonis. Projekt tingib kõrgelt kvalifitseeritud parteikaadri komplekteerimist ja väljaõpet. Eelkõige uue põlvkonna esindajatest. See nõuab ka meie programmiliste seisukohtade täpsustust ja reformimist Euroopalike vasaktraditsioonide vaimus. Lõpuks nõuab see meie endi initsiatiivikuse kasvu, uhkusetunnet selle üle, kes me oleme ja kuhu me kuulume. Tööd, tööd ja veel kord tööd kohtadel.

Austatud delegaadid! Eelpool viidatud eesmärkide elluviimisele on suunatud ka kongressile täna esitatavad dokumendid. Eelkõige Deklaratsioon suhtumisest Euroopa Põhiseaduse Lepingusse. Andmaks sellele meie oma rahvusliku näoga vasakpoolset hinnangut. Võrdluseks oleme Teile välja jaganud ka Euroopa Vasakpartei 25.10.2004.a. Roomas formuleeritud sõnumi – sõnumi sellest, et laienenud ja ühinev Euroopa vajab teistsugust Põhiseadust. Põhiseadust, mille 300 leheküljest 250 ei teeniks mitte turumajanduslikke ärihuvisid vaid Euroopa Liidu kodanikke, nende õigust nõuda tööd ja leiba, sotsiaalset kindlustatust ja seniste sotsiaalsete saavutuste kaitset.

Teie otsustada on täna antud ka rida kehtiva poliitilise programmi üksikmuudatusi. Olles Euroopa Vasakpartei liikmeserakond, on meile siduv ka selle Euroopa-ülese koondise poliitiline Manifest. Olles NATO liige, mille vastu me traditsiooniliselt sõdisime, olles EL liikmesmaa, kelle seaduste kohaselt tuleb meil toimima hakata, olles globaalsesse terrorismivastasesse sõtta kaasatud – tuleb meil välja öelda enda suhtumine NATO-sse täna, Euroopa Liidu ühtsesse sise- ja välispoliitilisse toimemehhanismi, meie määratlus sellest, millisel alusel teha vahet terroristlike ja rahvuslike vabastusliikumiste vahel ja veel palju muud. Ettekande neil teemadel teeb meie alalise Programmitoimkonna esimees.

Kõige selle kõrval kutsume üles diskuteerima ka Ideekavandi üle meie homsesse vaatava poliitilise Programmi suundumustest, mille tekst on samuti Teile välja jagatud. Töö Ideekavandi kallal aga jätkuks Programmitoimkonna juhtimisel kuni vajaliku küpsuse saavutamiseni.

Oleme eesmärgiks seadnud ka Põhikirja üksikute sätete täpsustamise. Neist olulisimaks on Partei nime küsimus. Kas jätkata Eesti ainsa vasakparteina Sotsiaaldemokraatliku Tööparteina nime all klassikaliste sotsiaaldemokraatlike vasakaadete kandjana? Või siis nimetada ennast tänase parteipoliitilise kuuluvuse järgi Vasakparteiks. Sotsiaaldemokraatia Euroopas on täna eelkõige paremtsentristliku kokkuleplusideoloogia kandja. Meie kuulume kooslusse, kes uhkusega peab ja ka nimetab ennast vasakpoolseks. Meie vasakpoolsed Euroopa sõbrad on tänaseks mõistnud meie käsitlust vasakpoolsest sotsiaaldemokraatiast, kui Eesti avalikkusele traditsionaalselt enam-mõistetavast kategooriat. See võimaldaks jätkata senise nime all. Kas jääda senise nime juurde või viia nime muutusega lõpuni meie integratsioon Euroopa poliitilisel maastikul selle vasakpoliitilisse alliansi. See on teie otsustada. Põhjalikuma ettekande sel teemal teeb partei aseesimees, uue põlvkonna vasakpoolne, Euroopa Vasakpartei Täitev–korraldava juhatuse liige Sirje Kingsepp.

Head mõttekaaslased ja sõbrad. Selleks, et uueneda on vaja omaks võtta tänase Euroopa vasakpoliitilised arusaamad ja väärtused. Selleks, et vasakpoolset Euroopat paremini mõista, tuleb loobuda omaks võetud stereotüüpidest. Kõik see nõuab rohelise tee avamist Eesti uue põlvkonna vasakpoolsetele. Rõõm on tõdeda, et nad on tulemas. Tehkem siis seda. Usaldagem neid. Edutagem neid. Toetagem neid. Aeg selleks on küps. Arutagem seda ka partei uute juhtorganite formeerimisel.

Jõudu Teile uue etapi käivitamiseks Tööpartei arenguteel.

Tänan Teid tähelepanu eest.

Ja lõpuks - austades head tava, ja andmaks kongressile võimalus formeerida partei uued juhtorganid, lubage, et teatan kongressile oma volituste lõppemisest erakonna esimehena

Tallinnas, 18.12.2004.a.

Tiit Toomsalu
ESDTP esimees