Keskmine eestlane ei armasta poliitikuid ning peab artikleid, mis räägivad poliitikast igavaks. Või vähemalt jääb selline mulje kui lugeda arvamusavaldusi suve hakul, kus nii mõnigi persoon teatas erinevatel leheveergudel, et vähemalt suvel saab poliitikast puhata.

Aeg-ajalt tekib tunne, et poliitikast huvituvadki vaid need, kes sellega ise ühel või teisel põhjusel tegelema peavad. Samas oskavad tegevpoliitikud tihtipeale poliitika sildi all lihtsalt teise erakonna esindajaid halvustada. Ma arvan, et isegi näiteid pole vaja tuua, igaüks oskab neid isegi nimetada. Avalik labane mõnitamine reklaamkampaania vormis – selle juurutas praktikasse eelmiste kohalike valimiste üllatusvõitja. Sama trikiga saadi veel ka parlamendivalimistel päris korralik tulemus. Isegi meie parlamendi tööpõhimõte tundub olevat vaid vastasele ära teha. Sellise käitumise tulemused ei ole lasknud end kaua oodata, poliitikute maine on olnud pidevas languses ja saavutas oma põhjataseme 2005 aasta alguses. Eelmänguks olid eelmise suve valimised, kus rahvas ka reaalselt valima ei läinud.

Kogu selle palagani taustal on Eesti poliitikataevas puhunud ka mõningad positiivsed tuuled. Demokraatia arenemise käigus on erakonnad hakanud ennast ideoloogiliselt selgemalt määratlema. Juba tehakse vahet kes on konservatiiv ja mis eraldab vasakpoolset maailmavaadet parempoolsest. Aeg-ajalt tundub küll, et määratluste taust on hangitud raamatutest, mida üle saja aasta tagasi Marx kokku kirjutas. Aeg-ajalt jääb mulje, et me pole siiani vabanenud kõikidest neist piirangutest, mis meid viimase sajandi on vabana elamast takistanud. Ikka tundub, et paljudele on elu eesmärgiks otsida vaenlast, kes meie riigikorda ähvardaks. Ikka on tunne, et selleks, et võimule saada, pole oluline, mida sa ise maailmast arvad, millised on sinu enda ideoloogilised tõekspidamised. Erakondliku kuuluvuse muutmine ja liidud vastandlike maailmavaadete vahel tunduvad võimule saamise eeldusena eetilised.

Kuulsin kord kui üks meie endine minister, kes ealt noorem kui mina, rääkis, et Põhjamaades pidi väga levinud olema see, et inimene on ühel päeval ärimees, teisel poliitik ja siis jälle oma vanade liistude juures tagasi. Mind pani selline jutt imestama. Minu tuttavad poliitikud Skandinaaviast on pea kõik politoloogi haridusega ning eluaeg samas parteis olnud. Kõigepealt lihtsa töötajana, siis kellegi assistendina ja pärast mitmeaastast erakonnas olemist alles kuskil valimistel kandidaadid. Küll oleks positiivne, kui ka kunagi Eestis kõik tegevpoliitikud teaksid, millised on nende ideoloogilised tõekspidamised ja mille pärast nad üldse sellesse üldiselt räpaseks peetud mängu on tulnud. Loodetavasti mitte ainult omakasu eesmärkidel, nagu tihtipeale mulje jääb.

Sirje Kingsepp
juuli.2005

PS! Artikkel kirjutatud juuli alguses ajalehele Kesknädal, kes seda ei avaldanud.