3. veebruaril 2007 aastal toimus Tartus Mihkel Martna fondi ja Rosa Luxemburg fondi ühine seminar, millest võtsid osa ka Eesti Vasakpartei liikmed. Alljärgnevalt võite lugeda R. Luxemburg fondi Poola allorganisatsiooni esimehe Holger Politi kokkuvõtet üritusest.

Kõik ei ole kuld, mis hiilgab.

Eesti ühiskondlikku arengut, nii nagu see on kulgenud alates 1991-sest aastast on peetud kiitust väärivaks. Eesti on olnud Euroopa Liidu „musternäidiseks”, ajast kui ta 2004-ndal aastal ühendusse kuulub. Brüsseli ametliku seisukoha järgi on Eesti kujundanud demokraatlikke ja stabiilseid struktuure ning õigusriigi kus on tagatud kõik inimõigused. Riigis on vabaturumajandus, väliskaubandus on liberaliseeritud, avalik sektor erastatud. Eesti kohta on käibel muinasjutt, kus lahkumine nõukogulikust idast ja saabumine euroopalikku läände on toonud kaasa edukuse. Vähem on olnud juttu hinnast, mida ühiskond ja inimesed on sellise kiire kohandumise eest pidanud maksma. Kahju, aga lähemal vaatlemisel, selgub, et selles eduloos on mitmeid vasturääkivusi, millega maa lähiaastatel kokku puutub. Valitseva ametliku arusaama järgi, pilk rahvusvärvidel, peaks Eesti riik jõudma harmoonilisse ja helgesse tulevikku juba õige pea.

Torkab silma, et Eesti pealinnas, mille elanikest enam kui kolmandik peab oma emakeeleks vene keelt, on kõik tänavasildid vaid ühes keeles. Ja nii kogu maal. Möödunud sajandi alguses olid avalikud kirjed Eestis kolmekeelsed, pärast teist maailmasõda, nõukogude ajal, kahekeelsed. Poliitilises elus torkab silma karm erakonnaseadus: selle seaduse järgi on võimalik erakonnana registreeruda ainult juhul kui on selles 1,3 miljoni elanikuga riigis on 1000 registreeritud erakonna liiget. Arvestades selle suhte järgi oleks Poolas olema lubatud ainult üks erakond. Brüsseli poolt inimõiguste kitsendamise pärast teravalt arvustatud Minsk, nõuab samuti erakondade liikmete miinimumarvu – 1000 – ranget järgimist, just nii nagu teeb seda Tallinngi. Ainult, et Valgevenes on elanike arv kaheksa korda suurem kui Eestis.

Ei ole imeks panna, et tuntud luuletaja ja kirjanik Jaan Kaplinski, kes Eesti jaoks pöördelistel aastatel oli iseseisvusvõitlejate esiridades, poliitikas vasaktiiba toetav Mihkel Martna fondi 2007. a. veebruaris korraldatud seminaril, soovis, et tema lapselapsed elaksid „normaalsel” maal, kus lehvitakse täiesti iseenesestmõistetavalt ka punaseid lippe. Sest punased lipud on sümboliks ebaõigluse vastu maal kus alates 2009-ndast aastast hakkab kehtima 20% langetatud ühtlane tulumaks. Kes ka ei peaks kulunud ja võltsisamaalisel ettekäändel punaseid lippe keelama, patustab igasuguste reeglite vastu, mis demokraatlikus ühiskonnas kehtivad. Mihkel Martna (1860-1934), üks Eesti sotsiaaldemokraatia alusepanijaid, ühtlasi fondi nimepatroon, on olnud sotsiaalse õigluse eestseisjaiks sellel maal.

Koos Rosa Luxemburgi fondiga korraldas Mihkel Martna fond Tartus, 2-4 veebruarini seminari arutamaks sotsiaalpoliitilisi muutusi nii Eestis, kui ka Poolas, Saksamaal ja Tšehhis, maades, kust olid saabunud seminarist osavõtjad.

Seminaril kõneles Jaan Leetsar, endine põllumajandusminister ja esimene Eesti Talunike Liidu peadirektor, praegune Eesti Maaülikooli professor, ühistegevuse mõjust sotsiaalpoliitilisele olukorrale. Kuigi praeguse Eesti Vabariigi valitsused on pidevalt rõhutanud järjepidevust esimese Eesti Vabariigiga (1918 – 1940), mille majandustegevustegevus oli läbi põimunud ühistegevusest, on tänane Eesti Vabariik selle kõik minetanud. Tänasel päeval puuduvad Eesti ühiskonnas ka teadmised ühistegevuse osast majandusest ja oskused ühistegevuse korraldamiseks. Tänane selle maa majandusedu põhineb eranditult mõjusal finantstegevustel, samal ajal kui ühistegevusvõimalused ja ka sotsiaalsed probleemide lahendused magavad sügavat Okasroosikese und.

Ivar Raig, majandusteadlane ja Rahvusvahelise Audentese Eraülikooli professor, tegi mitmeid kriitilisi märkusi EL struktuurfondide kasutamise kohta Eestis. Raig juhtis tähelepanu kolmele rahutust tekitavale tendentsile selles vallas. Selle asemel, et kasutada fondide raha haridusele ja tulevikuprojektide elluviimiseks, see tähendab tegevustesse mille tulemused ilmnevad alles aastate pärast, taotletakse kohest tulemust püüdes seda rahaga kinni maksta. Seetõttu investeeritakse struktuurfondide raha eelkõige asfaltisse ja betoontorudesse ning ka infrastruktuuri. Teiseks, võetakse ette ülesandeid mis on lahedatavad vaid korralikult läbimõeldud sotsiaalpoliitika kaudu. Nende Eesti jaoks omaste probleemide lahendamiseks on sobimatud abstraktsed kavad, mida lahendatakse nn. Euroopa maksumaksja raha abil ja sealsete meetodite kaudu. Kolmandaks – kõige enamarenenud piirkonnad ja eriti pealinna ümbrus saavad fondide rahast oluliselt suurema osa. Sellistes tingimustes ei ole lootuski, et elutingimused järk-järgult võrdsustuksid arenenud ja mahajäänud piirkondade vahel. Seeptõttu soovitab prof. Raig edaspidi investeerida haridusse ja seda üle Eesti.

Malle Salupere (MMF) kõneles üksikasjalikult sellest, et praegusel ajal ei oma avalikkus ja avalik arvamus elukorralduse mingit mõju. Eesti elanikkond on drastiliselt vähenenud, alates teise iseseisvuse algusest (1991) 225 00 inimese võrra. See on elanikkonna vähenemine 17% arvestatuna selle praegusest suurusest. Üheski teises EL liikmesriigis ei ole midagi taolist toimunud. Selle peapõhjusteks on tugev sündivuse langus ja väljaränne teistesse EL maadesse. Oma osa elanikkonna vähenemises on ka kõrgeim enesetappude ning liiklussurmade suhtarvud EL-is. Tartus on 1970-ndatel püstitatud ausammas 100 000-ndale Tartlasele. Tänaseks kujutab see ausammas ajaloovõltsingut.

Sirje Kingsepp (MMF) kõneles uutest perekonnakorraldusmudelitest Eestis. Erinevalt katoliiklikest maadest oli Eestis nõrgem surve traditsioonilise abielu kaitsmiseks. Sellest seisukohast sarnaneb Eesti ühiskond oma suhtumisest abielusse rohkem suhtumisse, mis on omane abieludele Soomes ja Skandinaavia maades. Tõsine probleem on ka tänapäeval rasestusvastaste vahendite kasutamisega. Teadlikkus ja teadmised nende kasutamisest jäävad kaugele maha põhjamaa naabrite omast. Kuna abort ei ole Eestis suureks ühiskondlikuks probleemiks, kasutatakse seda soovimatust rasedusest vabanemiseks kergekäeliselt. Kaitsmata suguelu ohud on Eestis tugevalt alahinnatud. Selle tulemusena on Eesti juba pikki aastatid seksiturismi sihtmaaks ja Tallinna seksturismi põhisihtkohaks. Tulemuseks on Eestis tänaseks kõrgeim HIV infitseerituse tase EL-is. Esimeseks vahendiks mida riik peaks tänases olukorras ette võtma oleks mõjusate reeglite kehtestamine prostitutsiooni kohta, nii nagu see on toimunud põhjamaades. Tuleb tunnistada, et see ei ole just see, mida soovivad need, kes ootavad külastajaid Eestisse, aga turismi vallas osalejad ja prostitutsiooniga tegelejad peavad lähtuma samadest reeglitest, mis kehtivad teistes naaberriikides riikides.

Miroslav Prokeš (Praha, ühing Euroopa Dialoog) viitas oma maa sissetulekute struktuuri lagunemisele. 800 eurot ei kõla keskmise sissetulekuna just halvasti, kuid arvestades seda, et kahe kolmandiku elanikkonna sissetukud jäävad sellele suurusele alla, annab see asjast hoopis uue pildi. Selline olukord on iseloomulik enamikule endistele sotsialistlikele maadele, mis ühinesid Euroliiduga 2004-ndal aastal.

Joanna Gwiazdecka (Rosa Luxemburgi fond, Varssavi) rääkis naiste olukorrast Poolas, kasutades selleks materjali, mis oli kogutud valitsusväliste organisatsioonide võrgustiku kaudu. Esitusest selgus, et pinged naiste sotsiaalses olukorras, mis tulenevad traditsionaalse katoliiklikust mõttelaadist ja igapäevasest käitumismustrist teravnevad.

Alexander Fischer (Saksa Riigipäeva Vasakfraktsiooni referent) kõneles sotsiaalpoliitilistest suundumused Agenda 2010 alusel Saksa Liiduvabariigis. Selle alusel on võimalik vaid üks suundumus – allapoole. Jutud sotsiaalriigi päästmisest Saksa Liiduvabariigis on vaid puru silmaajamine.

Kogu arutelu viis selleni ja sellel seisukohal on ka Euroopa Vasakud, et meie ees seisavad tõsised väljakutsed. Paljude maade ees seisvad juba käesolevad probleemid on sundinud alustama laiema sotsiaalpoliitilise diskursuse alustamist.

Holger Politt, veebruar 2007

Pildil vasakult: Miroslav Prokeš, Alexander Fischer, Joanna Gwiazdecka, Holger Politt

Vaata kogu albumit siit