Sakslaste kuritegusid pisendades püüame omaenda ohvrite arvu suurendada ja näidata kadudena kõiki, kes repressioonide, mobilisatsiooni või evakuatsiooni käigus ida poole sattusid, arvestamata, et kaugelt üle poole neist tuli tagasi ja lülitus kodumaal aktiivsesse ellu. Ka mina koos kahe õe, meie seitsme lapse ja üheksateistkümne lapselapsega kuulun “kadude” hulka.

Piinlik on uhkeldada Saksa sõjaväes teeninute arvuga - 70 000 meest. Juba tolleaegse Eesti omavalitsuse juht Hjalmar Mäe on oma küllalt avameelsetes mälestustes (Stockholm, 1993) avanud topeltarvestuse mehhanismi, mida hõlbustas see, et sakslased, kes eestlasi ei usaldanud, nende üksusi pidevalt reorganiseerisid ja ümber nimetasid. Pole põhjust kelkida ka sellega, et eestlasi ei kuulunud natsiparteisse, kuhu nagu ka Wehrmachti võeti ainult aarialasi.

Sundmobilisatsioon 1944 ei saanud kokku tuua üle 40 tuhande uue värvatu – kodus istuvaid mehi lihtsalt polnud, ja kes juba oli metsas, see sinna enamasti ka jäi või katsus jõuda üle mere. Leegioni koondusid omakaitselased ja politseijõud, kes nii jälle sattusid topeltarvestusse. Kui aga lugeda sõjaajaloolaste kirjeldusi 1944.aasta kaitselahingutest ja liita kõik nende nimetatud pataljonid ja rügemendid (mille tegelikud koosseisud pealegi olid vähendatud), peame järeldama, et enamus mobilisatsiooni “saagist” ei võtnudki sõjategevusest osa.

Punaväe Eesti Laskurkorpuse arvandmed on ilmselt usaldusväärsemad. Selle koosseisus oli ENE järgi 1945.aasta algul üle 32 tuhande mehe, aga langenuid ja muul moel hukkunuid oli tolleks ajaks vähemalt 15 tuhat. Needki mehed võitlesid oma kodumaa vabastamise nimel ja neid ei saa kuidagi pidada naiivsemateks neist, kes tahtsid uskuda Atlandi hartasse, mis oli juba Teheranis 1943 maha maetud (seda kajastasid isegi saksaaegsed eesti ajalehed).

Suurriikidel on vaid huvid, ja nendevahelistes mängudes on kääbusriigid alati peenrahaks. Hitleri-Stalini paktile eelnes Müncheni sobing. Soome Talvesõja ja Baltikumi okupeerimise peale ei kortsutatud 1939 Läänes õieti kulmugi; Jaltas ja Potsdamis täideti kõik Stalini nõudmised. Ei maksa unustada, et nii 1920. kui ka 1991.a. hakati meid Läänes tunnustama alles Venemaa järel.

Meie ajakirjanike ja poliitikute kahetsusväärne harimatus liitlasvägede punaokupantideks nimetamisel ja püüdes keelata presidendi osavõttu pruuni katku peatamise juubelipidustustest Moskvas jätab mulje, nagu leinaksime avalikult Saksamaa kaotust.

Malle Salupere

Tartu
7339594