Peapööritus edusammudest - surmakarussellil

Me kõik teame, et maailm on ohtusid täis, ja et surm korjab ära nii õiged kui patused. Suurim patt on tahtlik käitumine iseenda vaenlasena, mis valitsuse tasandil tähendab rahva ja rahvusliku rikkuse ning isiksuse tasandil iseenda hävitamist. Selle tendentsi ehk eesti rahvuse hävi(ta)mise eest hoiatas mõne aja eest Rein Taagepera, tema mõtet püüdis positiivselt arendada presidendi uusaastasõnum. Rahvas, eriti aga poliitikud ja ajakirjandus, ei saanud kummastki aru. Üks toimetaja ilkus koguni presidendi „luulude” üle, kuigi hiljuti oli teatatud 9000 põhihariduse katkestanud alaealisest ja sotsiaalminister oli rääkinud hetkel 80 tuhandest puudustkannatavast lapsest.
Nüüd saime teada, et Eestis on ca 14 000 süstivat narkomaani – iga 2005. aasta vastsündinu kohta üks. Kaks kolmandikku, seega 9000 noort inimest (süstijad vanaks ei ela) on HI viiruse kandjad, kuigi pooled neist seda ise ei tea. Ametliku statistika järgi on meil alanud aastaks arvel „kõigest” 5000 HIV-nakatunut, ja juba sellega oleme Euroopas isegi Venemaast suhtarvuliselt kindlalt eespool.

Neli viiendikku süstijatest olevat mitte-eestlased, mis kommiportaalides on jälle vallandanud jälgi hüsteeria. Aga katsugem hinge tõmmata ja arunatukese kokku võtta ning küsida:
Peale süstivate narkomaanide on ju veel nuusutajad ja tabletisõltlased? Viimaseid on eriti palju „korralike” eestlaste hulgas, kus pealegi katkuna levib vesipiibu mood ja kiusatus sellega oopiumi proovida. Kõnesolevas uurimuses neid arvesse ei võetud, järelikult tuleb arvestada veel mõne tuhandega. Lisame alkoholisõltlased – iga kuues täiskasvanu – ja saame kokku, et viiendik eestimaalasi, suitsetajaid arvestamata, on meelemürkide orjad.

Kuna oleme juba ka ÜRO demograafilises statistikas hõivanud enamuse negatiivseid „autahvlikohti”, ei õnnestu meil enam kaua laaritada Eesti üliedukast majandusest ja olla euroliidrite pailapseks. Eestlaste üldarv on langenud 1900. aasta tasemele ja väheneb just järelkasvu arvel. Enesetappe on uuel iseseisvusajal olnud üle 6000 – ligi kaks korda niipalju, kui oli langenuid Vabadussõjas. Lisaks igapäevane liiklussõda meie teedel.
Eestis ostetakse aastas 16 000 uut autot ja sünnib alla 14 000 lapse. Siiski omab autot alla poole meie 570 tuhandest leibkonnast (neist 210 tuhat on üheliikmelised), lapsi kasvatab vähem kui iga kolmas leibkond. Kõige vaesemad on paljulapselised pered ja üksikemad. (Vt: Eesti statistika aastaraamat 2005). Vange peame pidama euronõuete kohaselt, aga pooled Eestimaa lapsed on alatoidetud ja haiged, sealjuures viiendik elab süvavaesuses ja näeb korralikku toitu ning puhast voodit alles vanglasse sattudes.

Lähema kahekümne aasta jooksul ellu astujad on kõik sündinud, potentsiaalseid sünnitajaid jääb lähiajal poole vähemaks, aga meie valitsused on inimkapitali investeerimise asemel refrääni "raha ei ole" saatel vaid abitult käsi laiutanud. Kõike korraga ei saa, on selge. Aga seda korrutatakse vaid siis, kui jutt on sotsiaalsfääri sentidest; igasugu potjomkinluse, mõttetu relvastumise (varsti pole ju ei kaitsjaid ega kaitstavaid ja Eestisse võib kolida igaüks, kes viitsib), tarbetu nõustamise või eksootilise „koolituse” jne miljardid aga lendavad kahjutundeta tuulde.

Tuleb keskenduda meie ainsale tõelisele varale – inimkapitalile, olgugi et Eesti Põhiseaduse järgi on püha ja puutumatu mitte inimene ja tema õigused, vaid eraomand. Mujal maailmas nii mõelda ei lubata, ja meil ei ole võimalik oma sotsiaalsete paisete kandjaist „Adolfi meetodil vabaneda”, nagu nõutakse netiportaalides. Selge on aga, et kui me tegutsemise asemel jätkame „olukorra selgitamist”, saavad juba tänased keskealised tunda end muuseumirahva liivlaste rollis.

Alustada võiks näiteks ohule näkku vaatamisest ja viia läbi kogu elanikkonna kohustuslik profülaktiline tervisekontroll, sest teadlikkuseni me niipea ei jõua. See maksaks palju, aga oleks ikka odavam rahast, mis tuleks kulutada hiljaks jäänud ravile. Naeruväärsuseni viidud isikuandmete kaitse on peaaegu likvideerinud üldise tervishoiustatistika ja võimaluse ühiskonnaohtlikke haigusi ja nende levitajaid kontrollida, veel vähem sundravi rakendada.

Kui meil ikka veel mõned seadused toimivad ning avalik tapmine, röövimine või LE eiramine on keelatud ja karistatav, siis tuleks lõpetada inimõiguste nimel jahumine indiviidi vabaduste piiramise lubamatusest. Inimõigused on ka kõigil nn tavainimestel, kelle elu hävitavad need normide rikkujad, kes nõuavad endale kogu avalikkuse ja ametnike tähelepanu. See omakorda mürgitab kogu sotsiaalpsühholoogilist keskkonda ja põhjustabki tigedate foobiate ning julmuse vohamist.

Arvestades tervisekahjustusi, kuritegusid ja õnnetusjuhtumeid, rääkimata moraalsest kahjust ja väärarengutega sündinud lastest, viib iga alkoholimüügist riigikassasse laekunud kroon sealt välja vähemalt kuus krooni, seega jääks krooni mittelaekumisel viis krooni puhtalt alles.

Hoiakute kujundamise ja seaduste abil on võimalik alkoholitarbimise surumine piiridesse, mis ei ähvardaks eesti rahva eksistentsi. Kumbki abinõu ei nõuaks otseseid kulutusi. Sõjaeelne eduka karskusliikumise kogemus on olemas, rahva valmisolek samuti: eelmise aasta uuring näitas, et ligi 80% peab alkoholi ja muude meelemürkidega seotud riske peamiseks ohuks eesti rahva säilimisele.
Kas tegeleme edasi rahvusliku autogenotsiidiga või astume surmakarussellilt maha?

Malle Salupere

Eesti Vasakpartei aseesimees, Tartu

Esileht Põhikiri Programm Kongressid Pressiteated Materjalid Ajaleht Keskjuhatus Piirkonnad Noortesektsioon Naljanurk Valimised Aruanded Liikmeks astumine Välispoliitika