Kurb on lugeda meie peaministri härra Ansipi korduvaid arvamusavaldusi teemal kuidas meie riigi arenguks on vaja jätkuvalt makse langetada. Lisades seal juures veel irooniliselt, et jagada oskavad kõik. Mul on juba mitmeid kordi tekkinud küsimus, et kes on need müstilised isikud, kelle rikkaks saamist tuleb tervel riigil oodata? Ning millal saavad riigiisad aru, et riigi kohustus on tagada oma elanikele ka sotsiaalne turvalisus ja seda kohe, mitte peale kellegi veel rikkamaks saamist?

Maksud ei ole mingi müstiline koll, kellega inimesi hirmutada ning riigi mõistes „jagamine” on hoopis keerulisem töö kui pereisal, kes esmaspäeva hommikul annab kõigile lastele kümneka, et nad endale limpsi ja küpsist saaksid osta. Maksude kogumine ja niinimetatud „jagamine” peab teenima eesmärki, et riik tervikuna muutuks iga aastaga turvalisemaks elupaigaks meile kõigile, mitte vaid neile müstilistele ettevõtjatele, kes pole veel piisavalt rikkad, et endale lõunameresaart osta. Siiani on meie riigi fiskaalpoliitika tinginud seda, et ettevõtja olemine üksi, ei taga sulle õnnelikku elu aegade lõpuni. Pärast igapäevast rasket tööpäeva tuleb mõelda sellele, et tänu meie riigi „atraktiivsele ja lihtsale maksusüsteemile” ei saa me enam kindlad olla, et homme eksisteerib veel piisaval hulgal päästetöötajaid, et meie kodu näiteks tulekahjust päästa. Meie politsei juba paistab Euroopa tasandil silma sellega, et meil on kõige rohkem naispolitseinikke. Vaadates avatud silmadega ringi, me näeme, et naiste ülekaal on nendel töökohtadel, kus suhteliselt väikest palka makstakse. Kõiki töid ka naised teha ei suuda.

Kui mina veel koolis käisin, olid minu koolis enamuses meesõpetajad. Seda sellepärast, et nõukogude riigi poliitika oli meelitada häid õpetajaid maakoolidesse ja seepärast jagati just neile erinevaid soodustusi ja kõrgemat palka. Kui härra Ansip arvab, et „heaoluriiki ei saavuta suurendades palku ja tõstes makse”, siis tahaks ma vastu teada, miks mitte? Tuleb vaid sügavalt järgi mõelda kuidas makse ja kellede palku peaks tõstma. Kui tõsta palku näiteks arstidel ja õpetajatel, siis võidavad sellest, et need inimesed Eestisse tööle jäävad, väga paljud eestlased. Kui tõsta palku poliitikutel, siis ega sellepärast kandideerivate inimeste hulk ega vaimsed võimed ei suurene. Pigem vastupidi. Mida ebaõiglasem on riigi fiskaal- ja sotsiaalpoliitika, seda suurem on rahva põlgus oma valitsejate vastu. Isegi isamaaline on raske olla riigis, mis soodustab ühtedel inimestel luksusautode ostmist ja teistelt võtab ära võimaluse tasuta arstiabile ja kolmandad saadab prügikastidest asju otsima.

Nii, et seltsimehed riigipead, kes on need müstilised ettevõtjad, kes pole veel piisavalt rikkad? Kõik teised inimesed peavad nende salapäraste Superedu ootama ja vaatama, kuidas riik kildudeks laguneb?

Sirje Kingsepp
Eesti Vasakpartei esimees

Avaldatud lühendatult SLÕhtulehes 7.02.2006