| |
|
Parempoolsuse kriisist Eestis
Hillar Eller, EDTP esimees. nov. 1995
Eesti on saanud tänaseks juba kuuenda valitsuse
viimase viie aasta jooksul, kellest viis viimast on end ühemõtteliselt
kuulutanud parempoolseks. Seega on parempoolsetel jõududel olnud piisavalt
aega, et end näidata, oma ideoloogiat ja programmi, strateegiat ja taktikat
tutvustada.
Parempoolsuse, konservatiivsuse ja liberaalsuse põhitõed nende
klassikalisel kujul on ammugi nii kirja pandud kui ka praktikas korduvalt
järele proovitud. Meie kodukootud parempoolsetel oli seega piisavalt
õppematerjali, kuidas neid Eestimaa oludes võimalikult valutult rakendada.
Enesepuhastus ja klassikud ei aita
Soovimata varju heita käivitunud reformidele ja muudele ümberkorraldustele
tervikuna, tahaks kõigepealt küsida eestimaise parempoolsuse sisu ja vormi
ning nende ühtsuse kohta. Miks seda head asja on nii mitmes eri pakendis?
Võimul on olnud nii parempoolsed aatemehed kui kompetentsed pragmaatikud,
kellele on assisteerinud kord rahvusradikaalid, kord liberaalid ja
sotsiaaldemokraadid. Miks ei koondu need pisierakonnad ühise lipu alla?
Selleks peab ju olema mingi seni väljaütlemata põhjus?
Avalikkuse ette jõudnud seletustest näikse tegelikkusele kõige lähemal
seisvat viitamine erakondade isiksusekesksusele ja vahest ka klikivõimule,
nende sõltuvusele erinevatest majanduspoliitilistest huvigruppidest.
Kui nii, siis on avalikkuse ette jõudnud (ja sageli ka mitte jõudnud)
skandaalid, korruptsioonijuhud ja võimupiiride ületamised nähtustena igati
asjakohased ja loomulikud. Aga võibolla on sellelaadset ainest kogunenud
juba nii kriitiline hulk, et võiks katsuda puude taga ka metsa näha. Kui
nii, siis tuleb otse välja öelda, et tegemist ei ole mitte üksikisikute või
-rühmituste, vaid parempoolsuse Eesti mudeli kriisiga.
Ei aita siin üleskutsed enesepuhastusele ega viited oma valdkonna
klassikutele või meie kõigi raskele nõukogulikule minevikule. Lapsuke on
ilmale tulnud ja aeg on talle nimi anda.
Muidugi on ka teine võimalus, kuigi meie arvates oleks suisa ülekohtune
oletadagi, et sellel nn. Eesti mudelil ei olegi klassikalise parempoolsusega
suurt midagi ühist, et see on lihtsalt poliitiline mimikri, varjamaks
isiklikke ja grupilisi võimuambitsioone ning moraalitust. Siis polekski
parempoolsuse kriisi, sest kuna ei ole asja ennast, siis ei ole ka tema
kriisi.
Parempoolsuse karistamatus
Tol parempoolsuse Eesti mudelil on veel üks omapära. Küsimus on nimelt
selles, et erinevalt klassikalisest parempoolsusest on selle eestimaine
derivaat võimalik ilma vasakpoolse opositsioonita/. Loogiliselt võttes teeb
see meie parempoolsuse eriti naljakaks, kuna seda jõudu, millest paremal
pool olla, pole nagu olemaski.
Tõhusa opositsioonilise surve puudumine on aastatega loonud täieliku
karistamatuse õhkkonna ja seeläbi ülalmainitud kriisinähteid ainult
süvendanud. Vasakpoolsus on Eestis muudetud sõimusõnaks. Sellega
hirmutatakse, selle eest hoiatatakse, seda seostatakse isamaa äraandmise ja
muude surmapattudega, vaatamata sellele, et «üleilmalisest kommuunast» ei
unista Eestis küll ükski poliitiline jõud.
Eestis on end programmiliselt vasakpoolseks kuulutanud vaid Eesti
Demokraatlik Tööpartei, 1995. aasta suvest Uue Euroopa Vasakfoorumi
täisõiguslik liige.
EKP ja iseseisvuse sünd
EDTP pole kunagi eitanud ajaloolist seost oma eelkäija, iseseisva EKPga,
selle EKPga, kelle iseseisvuse taassünd algas 1988. aasta suvel.
Eestimeelsel EKPl oli oma vaieldamatu osa 16. novembri
iseseisvusdeklaratsiooni sünnis, mida Rein Taagepera on hiljem nimetanud
Eesti imeks. 1991. aasta augustiputši päevil oli iseseisev EKP kogu
tolleaegse N. Liidu territooriumil ainus KP, mille juhtkond toimuva
avalikult ja otseselt hukka mõistis. Vastavad dokumendid toodi hiljem esile
putšistide kohtuprotsessil.
Eesti üldsus ei tea suurt midagi Enn-Arno Sillari ja Vaino Väljase visiidist
Moskvasse 23. augustil 1991, et taotleda NSV Liidu presidendilt Mihhail
Gorbatšovilt tunnustust vahepeal välja kuulutatud Eesti iseseisvusele.
Delegatsiooni kolmas, sirgeseljaline liige jättis muide kaasa sõitmata...
Tolleaegne valitsusjuht ei häbenenud mäletatavasti otse parlamendi
kõnetoolist avaldamast tunnustust iseseisvale EKPle ja tema maakondlikele
juhtidele, kes püüdsid Tallinna poole liikuvatele NA kolonnidele selgeks
teha, mis häbiväärsesse aktsiooni neid kaasa on tõmmatud. Nende päevade
paljutahuline ajalugu ootab veel kirjutamist.
NLKPga EKP ja EDTP vastu
Kas me üldse ei kipu liiga kiiresti osa tõest unustama, mäletama
valikuliselt, poliitilistel, erakondlikel eesmärkidel korrigeerima oma rahva
lähiajalugu. Ja seda nii sõnades kui tegudes.
Juba neljanda valitsuse justiitsministeerium järjepanu käib EDTPga kohut
Tallinna Kentmanni tänava maja pärast. Alama astme kohus jättis
ministeeriumi hagi rahuldamata, kuid protsess jätkub, võttes kohati lausa
kafkalikud vormid.
Nimelt on justiitsministeeriumi üks põhitunnistajaid EDTP vastu omaaegne
NLKP platvormil oleva EKP KK I sekretär Lembit Annus. Kõigil oleks justkui
ununenud, millise turmtule all Annuse partei poolt oli viimastel nõukogude
aastatel iseseisev EKP, kuidas Annusele kutsuti Moskvast appi NLKP KK
sekretär Oleg Šenin, hilisem kohtualune putšistide protsessis, kuidas nõuti
iseseisva EKP varade viivitamatut loovutamist NLKPle ja tema platvormil
seisnud kohalikule väesalgale.
Lisaks kõigele heideti iseseisva EKP KK I sekretär Sillari NLKPst välja
ja sama taheti teha EKP esimehe Väljasega, aga ei jõutud. Ei mäletata vist
sedagi, millised verised sündmused tõid samalaadsed aktsioonid kaasa Lätis
ja Leedus.
Muidugi, tänases Lätis ja Leedus oleks sellist kohtuprotsessi, nagu meil
juba kaks aastat on käinud, üsnagi raske ette kujutada, sest siis peaksid
sealsed valitsused oma hagi tunnistajatena vanglast välja tooma Annuse
tolleaegsed kolleegid NLKP platvormil Rubiksi ja Burakeviciuse..
Tolerantsust nagu õhku
Kahtlemata peaksime lähimineviku õppetunde meeles pidades olema sallivamad
nii inimeste, nende vaadete kui ka poliitiliste ümbersündide suhtes, millest
meie poliitiline maastik täna nii väga rikas on. Tolerantsust on Eesti
demokraatia arenguks vaja nagu õhku hingamiseks.
11. augustil 1988 ütles Siim Kallas Tallinna lauluväljakul kõneldes: «Meie
plaanid ei tohi kukkuda tülide kuristikku.» Küllap tasuks praeguselgi
valitsuskoalitsioonil, ja mitte ainult neil, järele mõelda kunagi öeldu ja
tänaste tegude vastutuse üle.
Igal juhul mõjub erinevate arengumudelite nappus - tänases Eestis küll nende
liigne sarnasus - kokkuvõttes pärssivalt loomulikele ühiskonnasisestele
protsessidele.
Lõpuks on vasakpoolsust peale eesti rahva vaja ka meie parempoolsetele, sest
mis muidu neid konsolideeriks ja sunniks oma sisemist kriisi ületama.
Postimees, 27. november 1995
|
